teisipäev, 2. juuni 2020

Nüüd võiks mõneks ajaks pöidlad pihku panna✊

"Kas sa ei arva, et ma tahan näha, kuidas see kõik välja on tulnud?" küsisin ma 28. mailt Armarilt Rajakaare kirjastusest. "Ma närin oma küüned küünarnukkideni ära, mõtted on ainult raamatu juures." 😂 Küüsi ma küll ei närinud, aga keskendumisega millelegi muule, kui küsimustele "Kas nüüd juba. Aga nüüd?"oli ikka tõsiseid raskusi.
Nimelt käis ta Lätis köitmisel olnud raamatutel ise Valmieras järel selleks, et need reedel Šotimaa poole sõitma hakkava auto peale saaks. See oli kuskil Lätis, kus ta auto kinni pidas, ühe paki lahti tegi ja mulle 4 pilti saatis. Seda kivide kolinat oli vist Eestisse ka kuulda. 😎 Jalad värisesid, hääl värises, käed samamoodi. Kergendustunne oli tohutu  - kõik oli täiuslik. Kõik oli täpselt selline, nagu ma olin ette kujutanud.
Minu suureks rõõmuks on ka tagasiside raamatule just selline, nagu mu sisetunne ütles. Hetkel, kui inimesed nägid olemasoleva raamatu pilti, saabusid tellimused ja kasvas ka hooandjate arv. 🙏
Praegu, kui seda postitust kirjutan, on eesmärgist puudu napp 100 eurot ja mõned tunnid veel toetamiseks aega. Kes 2. juuni kuupäeva sees seda postitust loevad, ja soovivad ettevõtmist toetada, siis seda saab teha SIIN. Palun vali endale sobiv summa ja auhinnavahemik. See ei pea olema see number, mis on loetelus, võid valida enda lemmiknumbri, on see 3, 16 või hoopis 21.
Otsustasin eile õhtul saata igale toetajale ka väikse lisaüllatuse! 😍
Nagu seal kirjas on - toetust kasutan kirjastuskulude katmiseks. Mis raamatu esialgsesse tiraaži puutub, siis Hooandja on ka praeguseks ainus 100% kindel võimalus raamat endale saada, sest kuigi arvestasime esitluste jaoks 150 raamatut, siis praegune kogemus on - inimesed ostavad neid 5- ja 25 kaupa. Jah, mõtleme juba lisatiraaži peale, aga selle eelduseks ongi see, et saame esimese tiraaži kulud kaetud. 💪 Suur osa on olemas, koera sabaots on ainult jäänud. Pöial pihku. ✊

Suurtesse raamatupoodidesse esimesest tiraažist miskit ei jõuagi, küll aga saab seda juba praegu osta A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt, samuti Lahemaa Looduskooli kaudu ning lähipäevil ka Armastusest Inspireerituna e-poest.
Esitlustega on nii, et praeguse seisuga lükkuvad need, kus soovitakse minu isiklikku kohalolu, juulikuusse. Eeldusel, et lennuliiklus taastub ja Suurbritanniast saabunutel kohustusliku karantiininõue maha võetakse. Veel kõvemini pöial pihku. ✊😀
Mul on varbad ka kronksus, et selles dokumendikastis, mis koos muu Eestist tuleva asjade laadungi ja raamatutega tuleb (oi, selle orgunn oli logistiline ime), oleks ka minu ID-kaardi koodid, sest kiire otsinguga Tallinnast neid ei leidnud. Kui ma alguses arvasin, et noh, mis seal ikka - jalutan konsulaati ja saan uued kaardid, siis tutkit brat, praegu. Eesti konsul Aberdeenis oli küll kiire vastama ja väga abivalmis, aga üleriigiliste ja rahvusvaheliste piirangute ees on ka tema võimetu.
Üldiselt sain teada, et mul on suisa 3 suurepärast varianti oma blokeeritud ID-kaardi probleem lahendada. 😁
1) Tellin uue ID-kaardi - see võtab 6 nädalat.
2) Lendan Londonisse, kus asub Eesti saatkond, ja mulle väljastatakse uued koodid. Õnneks saan lennupiletid krediitkaardiga osta, küsimus on ainult, kas see kvalifitseerub "hädavajaliku reisimise" alla ning ilmselgelt peaksin lapse kaasa võtma, sest 12-aastane päev otsa üksi kodus olla ei tohi. Lennugraafikuga pole veel kursis.
3) Lendan Eestisse ja taotlen neid PPA-st. Jah. Päriselt sain ka sellise soovituse PPA telefonile helistades.

Ma eelistan kõigest hingest seda varianti, et need koodid on selles dokumendikastis ning ma saan suurepärase PUKi abil oma kaardi lukust lahti. Sest noh - Eesti kontol raha on, aga ligi ei pääse. 🙈 Vaata ja imetle palju tahad, aga ülekandeid teha ei saa. Digiallkirjastada dokumente ka ei saa. Mobiil-IDd ka teha ei saa, sest seal läheb ju ka PIN-2 vaja. 😂 Nii et, palun - äkki aitate pöidlaid hoida? 😇

Seekordse postituse lõpetan tänusõnadega. Mu ema on kogu selle protsessi juures näidanud end küljest, mida ma ei olnud varem märganud. Ütlesin talle eile, et kui Venna on valge juut, siis tema on helesinine araablane. 😇😂 Ma olen meeletult tänulik talle selle töö eest, mis ta info jagamisel on teinud. Kuigi - ka tema oli üllatunud, kui raamatu avas. Nii piltide kui ka sisu osas.

Suur tänu ka Järva Teatajale, raadio Elmarile ja Star FMile, kes on aidanud sõnumit inimesteni viia. Loomulikult kõigile toetajatele Hooandjas, raamatu tellinutele ja info jagajatele. Ning neile, kes on julgenud tagasisidet avalikult jagada.

Ma lähen nüüd istun akna alla ja ootan seda autot. Küll ta ükspäev ikka tuleb ja siis saan mina ka raamatut hoida. Ma luban, et teen otseülekande sellest. 👍

kolmapäev, 27. mai 2020

Mõni asi läheb ikka pekki ka 😆

Selle postituse alguses on siis natuke (kahju)rõõmu neile, kes tahaks lugeda midagi, mis meil nässu läheb. 😆
Viimased 24h on kulgenud taas otseülekannete tähe all ning enne eilset otseülekannet Kaiga jõudsin juba veidi närvi minna, sest
1) äpp ei hakanud telefonis tööle ja ma ei saanud neti kaudu sinna sisse;
2) logisin siva arvuti kaudu sisse, siis ei kuulnud Kai'd ega leidnud ka kõrvaklappe.
3) Kui Kai avastas, et tal on mikker väljas, siis tulid sääsed välja (Viljandis, mitte Aberdeenis, sest ma olin toas).
Ja noh, esialgu oli planeeritud 15-20 minutit, aga lõpuks tuli 40 kanti. Vaatajaid on ka praeguseks ca 500, seega tulemus oli suurepärane. Alati saab muidugi paremini. 😎


Täna hommikul oli veel üks otseülekandena promoüritus ja sama asi täna õhtul kelle 22 Eesti aja järgi. Kuulun Kirde-Šotimaa nais-ettevõtjate ühendusse ning iga kuu lõpus on selline avalik (veebi)üritus, kus VIP-liikmed saavad 3 minutit, et rääkida endast ja oma tegemistest.

Kes nüüd õhtust tahab vaadata, siis Eventbrite lehe kaudu saab tasuta regada sellele. Hommikune läks ca 45 min ja esinejad on tähestikulises järjekorras st ma olen kolmas.
Hommikune esinemine läks ikka veidi pekki küll, ja mitte ainult minul. 😂 Kellel oli 2 ühesugust slaidi, kellel oli 2 tk ära jäänud, ja noh - minul - olin küll pannud telefoni "mitte segada" režiimile, aga millegipärast tuli ikkagi telefonikõne läbi ja see katkestas esinemise ära.
Õhtul sihime täiuslikkust. 😤

Ja nüüd kolmas asi, mida saan järgmine kord paremini teha. 😏 Ma olen nüüdseks aru saanud, et oma sõnumi edastamisel - millise raamatuga täpselt tegemist on - olen ma üsna suures arenemisruumis (mis on teatavasti kõige suurem ruum maailmas). Iseenesest on see väga hea - pole hirmu, et seinad või lagi ette tuleb.
Ma olen ääretult tänulik kõigile, kes on seni Hooandjas aidanud unistust täita ja/või raamatuid ette tellinud. Iga summa on oluline.

  • Seal tulbas olevad summad ei tähenda, et peaks valima selle summa. Sa võid valida ükskõik, millise summa Sa ise soovid. On see siis 3, 5, 13 või 27 eurot. Need numbrid on seal selleks, et kuskilt ma pidin määratlema kingituste summa piirid. Mulle tundus, et mida vähem ühikuid, seda lihtsam otsustada. Praeguseks tundub, et vist panin sellega mööda. 😐
  • Annetamiseks ei ole vaja krediitkaarti, see käib nagu tavaline pangaülekanne. 
  • #õnnelikteekond #becominghappy ei ole mingi õnnelikuks saamise õpetus ega nipinimekiri, see ei ole minu elulugu ega  klišeed elutõdedest. 
  • Mis see siis on? See raamat ühendab looduse ja mõtteviisi moel, mis on samaaegselt uudne ja ajatu, kerge ja sügavmõtteline, julgustav ja rahustav lugemine. 
  • Pole olemas lõplikku nimekirja asjadest, mis meid igavesest ajast igavesti õnnelikuks teevad. Isegi, kui selle nimekirja ise koostame. See nimekiri muutub koos meiega. 
Huh, ma loodan, et nüüd sai selgemaks.. 😇 Raamat jõuab reede hommikuks Tallinna, aga mul on kokkulepe juba olemas, seega saavad ka need, kes on neljapäeva hommikuks Koeru-ja Kareda-Paide kandist raamatu tellinud selle reede hommikul kätte. Videona👆 on väike slaidiseanss raamatu lehekülgedest. 

Ehh, tegelikult läks veel üks asi pekki. See on nüüd see boonuslugu. 😅 Mul pole siin just väga palju olnud vajadust ID-kaarti kasutada (digitaalsest allkirjast Šotimaal kirjutan üks teine homme), seega unustasin ma oma PIN-2 koodi ära. Kui ta muidu on mul veel meeles, siis peavaluga mitte, aga just peavaluga üritasin seda kahel korral enesekindlalt sisestada ja valesti. Täna hommikul kasutasin ka kolmanda õlekõrre ära ning mis te arvate, kus mul koodikaardid on? 😂 Väga õige - Eestis, Tallinnas, laoruumides kastides. Seega tuleb homseni oodata. 

Ahjaa - boonuslugu nr 2 on see, et ootame, kuni majaomanik toob torumusi. Seniks istume jalad ristis. 😁 Säästan teid detailidest - midagi võiks kujutlusvõimele ka jääda. 

Kas järgmine kord võin tagasi heade uudiste lainele minna? 😏






kolmapäev, 20. mai 2020

Elu parimad hetked👍

Kuti omaloominguline golfivarustus
Alustan kohe eilsete pomm-uudistega. Neid oli nii mulle kui ka Kutile. Kutt sai enda golfivarustusele olulist täiendust. Varasematelt jalutuskäikudelt oli ta ju leidnud 2 golfipalli: ühe erkkollasse, teise valge. Kollane pidi olema n-ö harjutuspall.  🏌🏌Golfikepi leiutas ta endale ise - pikast puuoksast.
Üliõnnelik Kutt -golfar
Kuni eilseni, naabritele oli tema golfiarmastus silma jäänud ning naabrinaise isa kinkis talle oma ühe vana golfikepi. Ja üsna mitu palli ka. See võttis Kuti sõnatuks ja ta oli pisarateni tänulik. "Täna vist võtad selle golfikepi kaissu ka," nokkisin teda. Ega ta eriti vastu ei vaielnud, samas ma kontrollimas ei käinud, kus see golfikepp tal öösel oli. Igal juhul veetis ta õhtul mitu tundi golfi mängides ja hiljem veel rohkem aega kaduma läinud palle otsides. 😂😂Kahte ei leidnudki. 28ndast maist saab ilmselt päriselt ka golfiväljakutele mängima, tal on naabrimeestega juba kokkulepped tehtud.

Ma ise sain eile samamoodi uudised, mis ikka toored emotsioonid lahti tõmbas. Naersin sõbrannale, et see häälitsuste kaskaad oli segu kiljumisest ja sünnitusega kaasnevast urinast. 😆 See oli päris naljakas, kuidas ma loen kirja, kus on pikk sissejuhatus sellest, kuidas konkursitöid oli palju ning neil läks erakordselt palju aega nende lugemiseks, raske oli otsustada ja siis hakkasin uuesti lugema, sest sain aru, et mu töö on välja valitud! No ei ole sellist emotikoni olemas, mis seda rõõmutantsu väljendada suudaks. 😂😂
Organisatsiooni nimi on Scottish Pen ja ajakiri koondab endas šotlaste kirjutisi üle maailma ning Šotimaal elavate teiste rahvuste töid. Eks ma püüan lähipäevil kindlaks teha, kui palju üldse varem neil eestlastest autoreid on olnud. Järgmise numbri teema, millel kirjutasin, oli "kannatlikkus" ning minu loo pealkiri on sama, mis seekord blogipostitusel: "Elu parimad hetked". Avaldada ma seda lugu veel ei tohi, sest see peab olema varem ilmumata, aga jagan teiega seda esimesel võimalusel.
Väljavõte raamatust #õnnelikteekond #becominghappy
See uudis oli minu jaoks nii vägev, et isegi teade lennupiletite tühistamisest 26. maiks ei suutnud mu rõõmu rikkuda. See tähendab, et autogrammide jagamine lükkub edasi mõnda aega, sest millalgi juunis asun ka täiskohaga tööle, kus läheb vaja minu rikkalikku elukogemust ning omaks võetud uut mõtteviisi. Seega enne juulikuud, mil Kutil ametlikult koolivaheaeg hakkab, ma lennupileteid broneerima ei hakka. Niisiis - kõik need, kes on raamatu juba tellinud või Hooandja kaudu mind toetanud, saavad raamatut enne katsuda kui mina. 🙈 Juba on välja ka mõeldud, kuidas saate pühenduse ja autogrammi ka raamatusse.

💝Täienduseks veel nii palju, et mõelge rahulikult läbi, kui mitu korda te kuu jooksul kellelegi soovite: "Palju õnne!" ja kui palju on neid kordi, kus oleks tahtnud ka midagi tähendusrikast pihku pista: sünnipäev, kooliaasta lõpp, uus töökoht....
📚Raamatus on universaalsed, heaolutunnet loovad mõtisklused, kaunite sõnakujunditega lood, mis julgustavad igaüht leidma oma isiklikku õnnelikku teekonda, isiklike valikute kaudu. Ajatu, end praegusel ajal väga oluline. Kaunis ja südamlik kingitus neile, keda soovite seoses lõppeva perioodiga eriliselt meeles pidada või ka lihtsalt kellelegi, kes on kogu sellesse "töö=kodu" virrvarri end ära kaotanud.


Eile, teisipäeval, oli mul ka esimene ametlik õppetund Jamie Jauncey'ga. Olen teda ka varasemates postitustes maininud, ja seda, milline oli tema esimene tagasiside mu debüütraamatule - et see on teravmeelne, soe ja mõtlema julgustav samaaegselt. Aga eile sain aru, et ta on seda raamatut lugenud rohkem kui korra. Kuulates tema mõttekäike ja tagasisidet sain aru, et ma vist olen millegagi hakkama saanud. Temaga mõtisklesime ka raamatu teemadel ja kuidas see siinsel turul uuesti välja anda. Seega, see esialgne 700ne tiraaž on ajas kindlasti väärtust kasvatav. 🙉 Aitäh, Hele - Sina selle mõtte eelmise aasta suvel mulle pähe panid. 🙏

Esmaspäeval oli ka põhjust rõõmustada - mu ettevõte Word Accord sai esimese ametliku tellimuse:
tervituskiri neile, kes tellisid uudiskirja (just saatsin ära ja kiideti heaks) ning privaatsuspoliitika. Ehk siis, sel nädalal saan välja kirjutada oma esimese arve. Huh, peaksin vist mingi blanketi valmis või välja otsima. Kohalik arenduskeskus varustas mind igasuguste raamatupidamispaberitega, nüüd on aeg need käiku lasta. 😁
Pangakonto tegin ka ettevõttele ära - see võttis internetis vähem kui 10 minutit. 💪😎  Paberitööd on selle ettevõttega muidugi veel omajagu. Igasugused peene nimega plaanid näiteks. Tänagi osalesin ühel videokoolitusel, mis aitab neid pabereid täita nii, et need ka pangakontol numbreid kasvatama hakkavad. Kokku tegin vist kõikide nädalate rekordi: 4 seminari-videokoolitust-koosolekut. 😤 Praegu on küll selline tunne, et kõnniks 10 miili järjest, sest istmikul on tooli kuju juba. Ilmselt sellist distantsi täna siiski ette ei võta, aga seda sooja suveõhtut (üle 20 kraadi) lähen naudin kindlasti.

Elmari raadio intervjuule sain ka päris palju tagasisidet, kel see kuulamata jäi, siis nad kirjutasid kokkuvõtliku uudise ning intekat saab järele kuulata siin. Pildil olev Dunnottari loss on Aberdeenile lähedal ning sellest, kuidas me seal Kutiga käisime, aga suure tuule tõttu sisse ei saanud, kirjutasin umbes jaanuari lõpus. 😇

Täna Kai Oja vebinaril panime kõik kirja, et pühapäeval enne kella 14 jõuab meieni rõõmustav üllatus. Arvestades asjade käiku, siis ilmselgelt võib neid isegi rohkem olla ja mul võib olla raskusi järgmine kolmapäev öelda, mis see oli. See tema küsimus, et "mis oli nädala võit" on alati kõige raskem küsimus üldse, sest nii raske on valida. 😁 Mis teil nädala võit oli?





kolmapäev, 13. mai 2020

Uued harjumused. Kutil ja minul ka.

Olgu kohe alguses öeldud, et Kuti harjumused on vist vähe tervislikumad kui minul. 😀 Kutt on nüüdseks siis juba enam kui nädal aega tõusnud ka hommikul kell 5:30 ja käinud jooksmas või jalutamas. Mina olen tavaliselt sel ajal oma hommikuklubis kohalike nais-ettevõtjatega. Pärast seda siis sööme koos hommikusööki, siis õppimine ja tööasjad. Õpime mõlemad.
Tööasju on ka praegu mõnusalt. 🙏Ja tuleb juurde. Mul on esimesel võimalusel vaja tekitada nimekiri ja panna need tähtsuse järjekorda.
Ma olen avastanud nimekirjade ja nädala plaanide abistava toime nii aja kui ka energia tulemusliku kasutamise osas.
⏰See, et me mõlemad ärkame hommikul sellisel kellaajal, on kahtlemata liigutanud ka lõuna-ja õhtusöögi kellaaegasid. Varasemaks.
Kui varem sõime ca 18-19 paiku, siis nüüd pigem 17 paiku ja ca 18-19 paiku läheme hiljemalt õhtusele jalutuskäigule. Eile käisime üle pika aja Seaton pargis, täpsemalt Müüritud Aias, mis koosneb kolmest erineva stiiliga aiast, mis igaüks on müüride ja raudväravaga eraldatud.

Kui jaanuaris oli see natuke roheline, siis nüüd oli kõik väga-väga lopsakas. Eriti see keskmine aed, kus oli nii-nii palju erinevat värvi õisi. Muidugi on praegu ka see aeg, kus ka rohelist on kümneid erinevaid tooni. Panen ühe pildi, kus on see lopsakus vast kõige rohkem näha.
Seaton pargi Müüritud Aed
Osa põõsaid on alles õitsema minemas, seega ilmselt lähipäevadel on see värviplahvatus võimendumas. Viimased paar päeva on siin ka jahedamad olnud, seega jätkub ehk õisi vähe kauemaks. Muigama ajas see, et lõpuks ometi näen ma seda, mida mulle Šotimaale tulles lubati: neli aastaaega ühes päevas. 😂 Jah, isegi lund olen näinud, midagi, mida pole talv otsa Aberdeenis näha olnud. Ma nokkisin Kutti, et tahtsid lund - nüüd tuleb. Ta vastas, et nüüd tahaks suve. "Nelja kuu pärast saad." 😆
Seega saime talvejoped taas korraks välja otsida. Isegi Kutt pani kindad kätte. Enne seda oli muidugi olnud pikalt sooja t-särgi ja suvekleidi ilma. See, et lõpuks nüüd sademeid tuleb, on kergendus siinkandi põllumeestele ka. Ning minu potipõllundus aias pääseb ka kraaniveest. 
Sel nädalal oleme päris mitu täitsa uut kohta avastanud kodust ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üks nendest on Broad Hill, mis on täitsa mere ääres. Kohalikud niuksusid, et kes pole ennast liigutanud, siis on päris järsk peatumata üles minna. Oli natuke Tallinnas Nõmme mägede moodi küll.
Kuna selle lähedal oli suur pood ka, ja mõned asjad olid ostmata jäänud, siis käisime sealt läbi. Kutt sai üle eluks vajaliku nipi ka - kuidas käsi mitte maani venitamata poekott koju tuua. 😃 Kandsime kordamööda. Jõudsime küll plaanitust hiljem koju, aga Kuti jaoks oli see jalutuskäik üks parimatest, sest ta leidis keset võsa ja tühermaad endale teise golfipalli. Tema suur unistus on hakata golfi mängima ja nüüd ta siis organiseerib endale varustust. 😎 Tegelikult on noorte varustus ca 50 naela, seega on tal täitsa reaalne võimalus see summa ise kokku koguda.

Nendel jalutuskäikudel olen veelgi enam veendunud, kui mõnusa elukeskkonnaga paik on Aberdeen. Metsloomad elutoas just ei ole, aga hülged kesklinnas (mõni neist puu otsas) on midagi, millega oleme heas mõttes harjunud, jänesed, kitsed ja hirved, rääkimata haigrutest ja meriskitest, need on kõik oma silmaga nähtud. Ma arvan, et ma olen selle nelja kuuga linnas elades näinud oma silmaga rohkem metsloomi ja -linde kui Kesk-Eestis põldude vahel elades.

Tagasi tulles uute harjumuste juurde, siis treenin praegu täie hooga turundusoskusi. Igas mõttes. Osalen ka kohaliku turundusguru Leona Lewise FB koolitusel, samuti IG nähtavuse koolitus Estelle Keeber'iga. Eestlastele ilmselgelt ei ütle need nimed midagi, aga siin on nad oma valdkonna tipptegijate seas.  📲
Muu hulgas tuleb eesmärkidele mõeldes hüljata igasugune võlts-tagasihoidlikkus ning õppida olema julgem nii oma saavutustest kui ka üldse tegemistest rääkida. Pakkuda välja ideid ning koos nendega ka teostusvõimalusi. Mu endine tööandja Järva Teataja on olnud vägagi vastutulelik ning aidanud mu rõõme ja saavutisi jagada. Nii võimalust raamatu ilmumist toetada kui ka praeguseks sõna otseses mõttes tuhandeteni jõudnud ettevõtmist Lood ja Maalid. Linkidele klõpsates jõuate neile artiklitele.
Homme hommikul kell 9.10 Eesti aja järgi olen aga raadio Elmar eetris. See kohustuslik kuulamine pole, lihtsalt kes pole ammu häält kuulnud ega julge mulle ise helistada, siis kuulake raadiost.

Osa inimesi on küsinud, et kui raamat  trükikojas, mis siin enam toetada? Aus vastus: kirjastajale ja trükikojale tuleb arved ka ära maksta. 😎 Kolmandiku summast olen ise kirjutades teeninud, kahe kolmandiku osas otsustasin paluda abi. Suur tänu 🙏kõigile neile, kes on juba oma abikäe ulatanud kas Hooandjas ettevõtmist toetades, seda infot oma infokanalites jaganud või lihtsalt tellinud raamatuid ette. 
📚Eestis on plaanis ka väiksed nn raamatupiknikud, kus kuuleb siis lugusid Šotimaalt ja saab raamatusse autogrammi küsida. Olge kuuldel!

reede, 8. mai 2020

Mitu rauda korraga tules

"Nüüd ma saan aru küll, miks Sul pea aeg-ajalt valutab. Su peas on nii palju mõtteid!" Nii ütles mu armas sõbranna Liisu paar nädalat tagasi, kui temaga videokõnet pidasime. 😁
Ei noh, eks ma olen seda enne ka kuulnud, et ma mõtlevat "liiga palju", aga nüüd ma julgen vastu vaielda. Ei mõtle liiga palju, ma mõtlen keskmisest inimesest rohkem. Eks igaühe enda otsustada, kas ta näeb seda boonuse või puudusena. 😛
Kui võtta aluseks andmed, et keskmisel inimesel pidi päeva jooksul 76 000 erinevat mõtet peast läbi jalutama, siis mõnel õhtul usun ise ka, et minul on neid mõtteid 80 000 😀😀ja enamik neist on nagu mootorrattad kiirteel - valjud, aga nähtamatud. 🏍

📚📚Nagu öeldud, raamat on trükikojas, ettetellimine käib täie hooga ning Hooandja lehel saab valida endale sobiva kingituse ka. Video filmimisel (need kaadrid, kus mina nähtav olen), oli Kutt kaamera taga. Monteerimise ja helindamises osas kasutasin endise kolleegi abi. 🙏Aitäh, Dima! Eelmistest postitustest näete teisi õrritajaid ja kaanepilti ka. Kuigi mind ennast näeb Eestis ja autogrammi saab mai lõpus/juuni alguses, siis annan kohe teada, kui raamat trükikojast kirjastusse on jõudnud ning kes soovib raamatut kinkida juba nt mai viimasel nädalal, siis paneme pakiautomaati!

👴Sel nädalal saatsin raamatu PDF versiooni ka Jamie Jauncey'le, kes on siis see isik, kelle kursusel sain aru, et ma tegelikult ei pea üldse valima erinevate kirjutamisžanrite vahel, vaid ilukirjandus, äritekstid (blogid, koduleheküljed, sotsiaalmeedia jne) täiendavad üksteist ning eri žanre kombineerides on tulemused kõikides žanrites paremad. Meenutan, et tema on teinud seda juba 30 aasta ning väga edukalt. Rääkisime ka juhendamisest ning saatsin lisaks raamatule ka siin kirjutatud luuletusi ning ettevõtte lehekülje. Ootan põnevusega, mis ta uuel nädalal ütleb. Igal juhul sain ka selle esimese kõnega jälle palju väärtuslikku informatsiooni.

🍬🍬🍬Ma olen viimasel paaril nädalal kasutanud mitmel korral võrdlust, nagu ma oleksin laps, kes pole kunagi kommi saanud, kuid nüüd on lükatud üle kommipoe ukse. Kümned riiulid on maast laeni komme täis. "Võta, mida soovid ja palju soovid," julgustatakse. Magus lõhn ning värvilised paberid haaravad mu endasse ning ma ei tea isegi, millisest vahest alustada. Kus on see vahe, kus on pähklitega kommid? Need jätaks kohe vahele. Kus on marmelaad? Kus iiris ja piimatäidis? Aga lutsukate riiulid? Vat umbes nii ma ennast tunnengi. 👧 Väga õnnelikuna, aga õige natuke segaduses. Kas joosta kõik vahed läbi - see ei tundu ajamahukust arvestades eriti mõistlikuna. Pigem küsida kellegi käest, kes teab. Õnneks tundub, et olen leidnud ka inimesed, kes teavad.

Kutt ka tõestas end sel nädalal. Korduvalt. Ilmselt läks talle veidi hinge, et ma teda väheaktiivseks nimetasin. 😁 Keelebarjääri ja motivatsioonilanguse tõttu olid tal kahe nädala jooksul tekkinud mingid võlgnevused. 📎Ehe näide, miks on oluline nädala-ja päevaplaanist kinni pidada ja kuidas see tegelikkuses aitab järge hoida.
Teisipäeval kirjutasin need siis kõik üles - 14 asja. 🙈No osa neist olid tõesti sellised, et ei tema ega mina polnud aru saanud, et vihikusse tehtud mata ülesanded tuleb üles pildistada, koostada nendest virtuaalvihik ja seda siis Google Docsis jagada õpetajaga. Aga noh, seal oli ka selliseid asju nagu nädal aega pidada tunnete päevikut (teismeliste poiste lemmikülesanne, ma tean). Samas, muusikas pidid nad aga mängima Dance Monkey laulu virtuaalklaveril, see tuli salvestada ja õpetajale saata. Tõsi, mitte tervet laulu ning õpetaja oli noodid välja kirjutanud, aga nagu arvata võis, ei olnud need mitte Do-Re-Mi, vaid AG ACB jne moel. Google Kõikvõimas tuli tõlkimisel abiks.
Õppevõlgnevuste leevendamisel oli 2 lisamotivaatorit ka. Esiteks - nutitelefoni saab tagasi siis, kui kõik asjad tehtud ja Kriipsujuku vebinarile saab uuesti siis, kui vähemalt kolmandik on tehtud. Lühidalt öeldes - vähem kui 2,5 päevaga tegi ta ära kogu 2,5 nädala asjad. 💪👍 Kuna minu päevad on tihedalt tegemisi täis, siis ajasin ta juba teisipäeva hommikul kell 6.30 üles. Väga õnneliku näoga laps see just ei olnud, aga midagi temas muutus, kui ta päeval kella 17 paiku jooksmas käis. Siis oli nii, et "oota emme, ma teen veel selle ka ära, mul on natukene veel." Okei.... Temas oli nagu mingi hasart tekkinud. Õhtul küsis ise, et mis kell ma ärkan.

⏰⏰Minu äratuskell heliseb 5:15, sest tõmbasime siin nais-ettevõtjatega kah hommikuklubi käima ning ta otsustas, et tõuseb ka sellisel ajal. "Lähed siis jooksma või?" "Lähen jah." Läkski. Tagasi tulles hakkaski kohe õppima. 👍 Nüüd on ta siis kolm hommikut jooksmas käinud. Kuna täna on siin vaba päev II MS lõpu tõttu, siis kooliasju tal eriti teha polnud, vaatab nutikast Star Warsi ja tudeerib materjale. "Ma olen Star Warsi professor!" nagu ta eile videokõnes Anule Šveitsis teatas. Anuga nad peavad plaani, kuidas Kutti Loovustundide programmides kaasata, sest Kuti nutikus ja energia jõuab ka video vahendusel kaugele. Ehk siis, nagu on ka mõned teised targemad inimesed märganud, et Kutil on võime ka teised lapsed kaasa või "käima" tõmmata. Taaskord mõtte ja täiskasvanute tarkuse koht, kuidas seda võimet rakendada nii, et see tooks tulemusi tagajärgede asemel.

Täna hommikul küsis mu käest, et kas ta üksi supermarketisse tohib minna. Praegu vist pigem mitte, seega pidin lubama, et ei vaata, milliseid lilli ta pühapäevaks ostab, kui homme poodi läheme. 😁 Jah, nagu Hr Kahemilline mainis, siis saan kaks korda aastas emadepäeva tähistada. Samas, Kutt on mulle teinekord niisama ka lilli korjanud. Ükskord tuli oma jooksutiirult tagasi ja oli metsa alt tulpe korjanud. 💮 Kuidagi on nagu muutunud oluliseks, et vaasis oleks õitsvad lilled ka. Vanasti mulle ei meeldinud lõikelilled. Ei meeldinud see äraviskamise tunne, mis nendega kaasnes. Nüüd olen vist liiga palju näinud videosid, kuidas ära visatakse lilled, mida keegi kunagi ei osta. Olemegi siis poest ostnud lilli, mis on nt allahinnatud, ja toome need koju. Pikendades sel moel nende eluiga ja luues rõõmu.

Ühest projektist tahan veel teile rääkida. Nagu ema ükskord varem juba ütles, siis mul on loovus lahti läinud. 😍 Lood ja maalid. Esialgu ainult Facebookis.
Kuula pilti, lood ja maalid, Ülle Puu, Birgit Itse
Praeguseks on juba kaks nn kuulatavat pilti üleval. Mille poolest erineme? Me pole Üllega päris elus kohtunudki. Oleme näinud ainult Zoomi ja FB messengeri akna vahendusel. Oleme mõlemad Kai Oja õpilased ning kui Ülle avas oma maalisalongi, siis mina avaldan raamatu. Nädal tagasi, pärast Shane Strachani koolitusel kogetut ning Spoken Photography nimelist projekti jälgides tuli mõte: ühendada tema maalid ning minu luuletused. Päris kellegi pealt midagi üks-ühele võetud pole, pigem mitu erinevat asja peas kokku miksitud. Nüüd ongi mul eraldi kaustas ports Ülle pilte, millele kirjutan luuletuse, loen sisse ja monteerin videoks. Iga video on lühem kui minut. "Rebane" ongi päris esimene kuulatav pilt. Kuidas meeldib? 

esmaspäev, 4. mai 2020

Ma lihtsalt pidin! 😇

Teate seda tunnet, kus tagantjärele saab öelda, et "ma lihtsalt pidin!". Mul on täna samasugune tunne. Tegelikult hakkas juba eile vaikselt ketrama. Hommikust saati.
Võtame teemade kaupa. Viimasel ajal kõige enam elevust tekitanud sündmus on muidugi raamat. Sellega on nüüd nii, et täna läks see trükikotta. Kõik. Esikaas, tiitelleht ja kõik-kõik on valmis ja enam midagi muuta ei saa. 😎
📚Raamatu-uudise noppis üles ka minu pikaaegne tööandja, maakonnaleht Järva Teataja.
Eilsest õhtust on üleval ka võimalus hoogu anda ja kus ikka mujal, kui Hooandja portaalis. Kui rahaliselt toetada pole võimalik, jaga infot edasi. 🙏
📹Vaata kindlasti videot ka - need võtted, kus mina suures plaanis olen, on Kuti filmitud! Sama video on nii JT uudise juures kui ka Hooandja portaalis.
Mulle on väga südamesse läinud see esialgne tagasiside videole - inimesed ütlevad, et kananahk on peale tulnud. Südamesse on läinud see seepärast, et ma olen ju tõesti hinge ja südamega asja juures olnud ning et see ka välja paistab - on imeline.  Võibki kokkuvõtvalt öelda, et märksõna on õnnelik teekond. 😎 Eile õhtul hilja lõpetasime raamatukaane kujunduse ka. Selline see tuleb.
Raamatu esi-ja tagakaas
No on ju nii - ma lihtsalt pidin! 😁

Tegelikult hakkavad need
juba ära õitsema
Teine asi, mille pärast näpud kirjutama sügelesid, oli asjaolu, et me lükkasime jälle ühe asja siin käima. 🙈 Kui veel Eestis elasin ja toimetasin, siis osalesin oma mentori, Kai Oja, 5:30 hommikuklubis ja oi-oi, millise energialaksu sealt saab. Siinne ajavahe tähendanuks ärkamist hiljemalt 3:23, et pooleks kaamera ette saada. Noh, laupäeval ja ka täna hommikul ma seda harrastasin. Tõusta ei olnud raske, aga kell 14 päeval kippusid silmad kinni vajuma. 😂 Eriti täna, kui eile läks kaanega ca 22ni ja siis hoidis veel adrekas üleval, sest meil oli Aberdeeni naisettevõtjate esimene ühine hommikuklubi. 💪👍 Ma viskasin eile hommikul FB gruppi üsna eestlaslikul viisil küsimuse, et kas on sellist "kellaviieklubi" või kui tõesti ei ole (ma olin üsna kindel, et on, lihtsalt kujutlesin end ukse taha kraapima, et sisse lubataks), kas oleks huvilisi. Mul oli raske üksi järjepidevalt kell 5 ülles tõusta. Kui magasin kauem, siis jäid osa asju tegemata ja kuidagi närvilisem oli ka. Olin vägagi õppinud seda hommikust õppimist hindama, kuid õhtuti kella 22ni põnevaid asju tehes (sh raamatu kujundust) andsin liiga tihti kiusatusele järele hommikul kauem magada.
Lühidalt öeldes, käisin iseendale närvidele ja otsisin õigustust õige raja peale tagasi kalpsata. 😀
Täna hommikul oli meid 3. Homseks vist veel 2 juures. Nii-nii äge lihtsalt. Üks osalistest võtab enda peale väikse füüsilise virgutuse, teine teeb juhendatud meditatsiooni, mina panin kondikava paika, mis tundus sobivat. Teeme tänulikkuse ja vastaskäega kirjutamise harjutusi ka.

Laupäevase tõusmise preemiaks tegin endale pärast hommikuklubi jalutuskäigu päiksetõusu vaatama. Otsustage ise, kas tasus ära.
Päikesetõus Aberdeenis 2.05.2020

Ahjaaa, ja siis oli eile veel üks pommuudis. Minu enese jaoks ka. Aga läheb see sinna kategooriasse, et millest mõtled, selle enda ellu kutsud. Nii nagu oma ettevõttega - Eestis punnisin vastu, et "ma ei tahaaaa, pole vaja." Siin tegin ära. Täna hommikul oli raamatupidamiskoolitus. Huh, siinne maksusüsteem on nii nunnult mitmeastmeline, et pärdik pea kohal 🙉 saab korralikult taldrikuid taguda. Samas, mingi esmane ettekujutus on siiski tekkinud. Pean veel nt guugledama, et kuidas ma iseenda eest hakkan sotsiaalmaksu maksma.
👀Eelmisel nädalal oli väike videokõne Silviga, kes ütles, et see raamat on alles algus, tulevad filmistsenaariumid ja filmid. Ma jälle: "Filmistsenaariumit küll ei taha, see pole minu teema." Noh, nüüd ma siis istun ja vaatan eilse videokõne märkmetele ning 17ndale maile kui tähtajale otsa. Esmalt lugu ja siis stsenaarium. Ettevõtmise taga on Kaks Eesti Habemikku  Londonis ehk TEB Creative. 50% kursavend ja 50% koolivend ehk Marko ja Ranno. Kaks ja pool tundi videokõnet oli vägaväga produktiivne. Suur tänu usalduse eest! 💙🦄
Kui mõte uitab, uidake siis siia. Umbes selline võiks olla selle sildi tähendus.
Eks te tehke sellest oma järeldused, kas ja kui palju mõtteviis mõjutab. Mina olen küll aru saanud, et sõltumata valdkonnast (isiklik elu, töö) on suhtumine ja mõtteviis palju kindlamad edu garantiid kui aastatepikkune kogemus ja ränk rügamine. Olgu need minu enda või kellegi teise kogemused, jõuan analüüsiga ikka punkti, et kui millestki pidevalt rääkida, siis see ühel või teisel moel ellu jõuab ka.

Homme on jälle väga tore päev. Esiteks on meie naiste hommikuklubi teine kohtumine, meid vist on isegi rohkem kui täna hommikul oli. Päeval on mul aga telefonikõne Jamie Jauncey'ga kelle karjäär on nii mõneski mõttes mulle tohutult inspireeriv. Pöidlad pihku!
Kutist on vähe juttu olnud? Ta on leebelt öeldes koolivälistes asjades väheaktiivne olnud. 😀 Nüüd on nutitelefon kindlas kohas mõneks ajaks ja äkki on siis teda vähe tihedamini allkorrusel ja õues näha.

neljapäev, 30. aprill 2020

😍Täiskäik edasi!

Teistmoodi kui täiskäiguga lihtsalt ei vea välja enam. Lõppev nädal on olnud emotsiooniderohke. Igas mõttes. Nagu ikka, rõõm ja kurbus käsikäes.
Kuna rõõmu on rohkem, siis keskendume ikka sellele. Esmalt - suured ja soojad õnnitlused mitte enam nii väiksele vennapojale, kes saab täna 10-aastaseks. Siin on nüüd see koht, kus võiks kirjutada midagi, mis kvalifitseerub mõne aja pärast kategooriasse "piinlik küll, aga tõsi". 😁

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et "ta on lihtsalt viisakas/lohutav." 😇Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud - ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

📚Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal. 😁
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. 🙈 Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda. 😂
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis. 😎😍
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. 🙏 Väike õrritaja ka raamatust.
Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy
Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  - JAH, see on võimalik. 👉Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. "Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!" ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus. 😀

Täna õhtul on siis see kauaoodatud koolitus koos Shane Strachaniga, kes on teinud siin igatepidi vingeid asju. Mida kõike ei ole võimalik kirjandusega siduda! Strachan näiteks ühendas moekunsti ja loovkirjutamise. Praegu jagab Aberdeeni kunstigalerii tema ja moekunstnik Bill Gibbi ühisloomingut virtuaalnäitusel. 

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. 👉Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 
Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning 👈tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 
Vihmasadu. Aberdeeni sadam. 
Praegu teadagi naftatööstusel kõige paremad ajad pole ning inimesed on muidugi mures, kuidas see kõik UK vanima sadamalinna elu mõjutab. See, et mõju kestab aastaid, on selge. Koos turismiga, mis on teine väga oluline sissetulekuallikas piirkonnas (golf, lossid, kaunid liivarannad, viskikodade külastus), on need paljudele peredele leiva lauale toojad ning inimestel on tulnud üsna kiiresti kohaneda. 

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. 😊Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 


Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. 😎 Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. 😅 Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. 😆 Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama. 😋