Kolmapäev, 30. detsember 2020

Juba aasta! Või alles?

Praegu, kus ma selle postituse kirjutamist alustan, saab täpselt aasta, kui Aberdeeni raudteejaamas rongilt maha astusime. Selja taga varastel hommikutundidel alanud päev, neli tundi Kopenhaageni lennujaamas ja kiire matk kohvritega Edinburghi tänavail.👀Meeles on ilm, õhk, emotsioonid, elevus segatuna väsimusega, kergendus ja tohutu tänutunne. Paljud on öelnud, et olen olnud julge.... Ma ei ole osanud nii mõelda. Tegin seda, mida tahtsin, mis tundus õige, ja hinges oli vabadus. Kas minust oli vastutustundetu mitte sel hetkel liigselt vastutustundele mõelda, mõelda sellele, mis kõik võib valesti minna? Ma arvan, et vastupidi. Mul lihtsalt polnud plaan B'd. Päriselt ka ei olnud. Sellist mõtet, et "aga, mis siis saab, kui...". Kas ma oleksin tahtnud, et mõned asjad oleks sel hetkel teisiti olnud? Jah, muidugi, kuid ma andsin endale aru, et ma saan ja pean tegema seda, mis on õige minu jaoks ning see, mis on õige minu ja Kuti jaoks, ei pruugi seda olla kellelegi teisele. Kuid üle pika aja otsustasin seada meid esikohale, mitte võtta vastutust teiste inimeste tunnete eest. 💭Muidugi ma sain aru, et meie otsus ei meeldinud nii mõnelegi, kuid ma tahtsin uskuda, ja usun siiani (sest elu on näidanud, et täpselt nii see ka on), et need, kes päriselt hoolivad, toetavad ja armastavad, teevad seda praegu veel suuremal määral kui enne. Need, kes tegid enne head nägu - noh, neil puudub selleks nüüd vajadus ja saavad 'oma näoga' edasi olla. 😆

Mõnes mõttes on see kõik tõesti nagu alles eile, teisalt on aastasse mahtunud rohkem kui mõnikord mitmesse aastasse korraga. Kui nüüd võtta aluseks ajuteadlase David Eaglemani raamat "Aju. Sinu lugu", siis mälestuste vaenlane pole mitte aeg vaid teised mälestused. Aja jooksul mälestused sulavad ühte, ühed tõrjuvad teised välja. Muidugi mahub aastasse 2020 või sellesse saabumisejärgsesse 365 päeva ka sündmusi, mida kuidagimoodi ei paindu keel 'suurepäraseks' nimetama, kuid eks killuke head ole kõiges. Isegi õnnetustes, mille kaudu kogesime hoituse tunnet suuremal määral ja ajal, kui ehk hakkasime endis kahtlema. Kutiga eile ka arutasime - talle tundus ka, et 'tänu Ronale' on aeg pikem justkui olnud kui aasta, sest mõned nädalad venisid ikka väga, kuid rahul on temagi. 💝Väga. Nii minagi. "Kas kahju ei ole..." on ühed ja teised küsinud, kui mõned valusad hetked jutuks on tulnud. Kas just kahju, kuid eks olen minagi lubanud endale pisaraid. Viimati jõuluõhtulgi, kuigi kõik oli tore. Veetsime selle Peterheadis Sille ja tema pere juures. Jõululaud ikka pigem eestlaslik. Tänu Empsile sai isegi Eesti hapukoorega tehtud kartulisalatit. No küll maitses hea! Aitäh! Verivorstid lähevad homme käiku. Kommi on ka veel järel. Kes teab, kuidas selle paki saatmisega nüüd pärast Brexitit on, aga DPD tõi paki kohale vähem kui 4 tööpäevaga, Omnivaga läks aega 12 päeva. Saabus 24ndal, aga siis meid enam kodus polnud ning kui pühapäeval uut kojutoimetamisaega palusin, siis täna oli esimene võimalus. Paki sisu oli aga ootamist väärt! Aitäh, Liisu! 💚

Rentisime eelmiseks nädalaks ka auto, otsus sai tehtud enne, kui pesumasin otsustas lõplikult saba anda. Jukerdas teine siin juba jupimat aega, tegi lennuki hääli, jooksis mööda garaaži ringi ja jättis vett sisse, aga 22. detsembriks oli trummel ka otsustanud kinnitustest end lahti ühendada ning omanikud otsustasid remontimise asemel uue masina tellida. See jõuab homme! Seega, käisime jõulude ajal külas oma musta pesu pesemas. Sõna otseses mõttes! 😂 Kaks päeva pesime ja kolmanda kuivatasime. Oli palju head süüa, eestikeelseid jõululaule, vahvad kingitused ning põnevad vestlused teismelistega. Ma olen Kutile ka öelnud ja ütlesin seda Sille teismelistele ka, et minus on tohutu lugupidamine praeguse aja noorte vastu, kes seisavad ajal, mil nad alles ise end otsivad, püüdes kogu selles neurotransmitterite ja piirangutest tingitud pingete tohuvabohus selget mõistust säilitada, silmitsi kultuuride mitmekesisusega, millega täiskasvanudki ei pea alati toimetama. Kujutage ette, kui 25 õpilasega klassis on lapsed 10-12 erinevast kultuurist! See ei ole siin üldse haruldane. Kõigil on erinev kultuuriline taust, mille nüansse lihtsalt ei tea. Arusaamatused on kerged tulema isegi siis, kui sa tahtlikult kedagi ei solva, samas solvumine käib kiiresti. Tundlikud on nad praegu ju kõik. 


Sellel pildil on Doni jõe suue. Kui lähete aasta alguse postituste peale tagasi, näete, kuivõrd on rannajoon ja isegi jõesuudme asukoht muutunud. See on üsna tavapärane. Tõusude ja mõõnade aegu ma peast veel ei tea, selle jaoks on nutirakendus. Tänased pildid on tehtud siis, kui mõõna madalseisust oli tund möödas ja tõusu kõrghetkeni mitu-mitu tundi aega. Käisime päeva algust tähistamas päikesetõusu vaatamisega. Viimane kord oli see 28. novembril. Ka siis oli üsna karge hommik. Täna oli kolm külmakraadi. Mägedes ja mägismaal on lumi ning meist kahetunnise autosõidu kaugusel olevates suusakuurortides saab kenasti suusatada.  Esialgu oli tänaseks kavandatud küll ametlik fotosessioon, kuid eile teatas fotograaf, et on tõbine, seega lükkasime selle edasi. Klõpsisime siis üksteisest. Kel FB konto olemas, siis minu seina pealt näeb 18-pildilist galeriid ka. 

Kutt tegi naabritele aastapäeva-koogid ka ning sinimustvalged nimelised Thorma hambaharjad olid ka kingituseks. Naabritelegi tundus üllatav, et aasta on nii ruttu läinud. Mul pole õrna aimu ka, kas niimoodi on kombeks siin kingitusi teha, kuid ma lihtsalt tahtsin neid meeles pidada - nad on olnud nii toredad ja toetavad. Ühed toetavad Kuti golfimängimise unistust, teevad muudkui väikseid kingitusi, teine naabrimees aitab ratast putitada... Sõbralikud, viisakad vestlused  - ma väga naudin neid juhuslikke vestlusi, küll naabritega, küll lihtsalt jalutuskäikudel. Oma tänava inimesi rõõmsalt teretada - see kõik tundub nii loomulik, kuigi elad linnas, kus on 250 000 elanikku... 

Ma tegin elus esimest korda piparkoogitainast. Homme hakkame küpsetama. Liha on juba ka marinaadis. Kutt limpsas keelt, kui tükki nägi. Päeval pean veel korra kesklinnas käima, Kutt nõudis hapukapsast 😂 ja eks ma siis käin ka postkontoris. Mingid töö-sabad on veel sellest aastast kokku võtta, aga siis läheb jaanuar täie hooga käima. Laupäeval saab vast tantsutundi ka. 

Ma olen vahepeal päris mitu intervjuud taskuhäälingutele andnud, uude aastasse on ka üks juba järjekorras, kuid kui nad mind sotsiaalmeedias ei märgi või minuga ei jaga, ega ma otseselt ei tea, millal nad avalikuks on saanud. Siin on eelmisel nädalal salvestatud intervjuu. Kui olin talle inteka ära andnud, siis alles vaatasin, palju tal youtube's jälgijaid on. 🙈 Subtiitreid eesti keeles sel intekal pole, nii et vaja läheb inglisekeele oskust, et sellest aru saada. 

 
Ahjaa.... kes eesmärke ja uue-aasta-lubadusi sätib, siis ärge end alahinnake nagu mina. 😎 Käisin 17ndal detsembril massaažis ja kurtsin talle, et näe, 20 aastat pole vist suutnud korralikke kätekõverdusi teha ja siis ta näitas mulle, kuidas harjutada. Ei, ei ole põlved maas. Ütlesin talle, et 2021 aastal tahaks ikka 5 tükki ära teha. Eile tegin 3. Järjest. Pärast seda, kui olin 3 minutit planku hoidnud. Ma tundsin, et olen tugev! 💪 Mul on tugev tahtmine need 5 juba sel aastal ära teha, eks siis näis, kui lõbusaks 2021 läheb. Trenni teen ikka iseenda pärast. Et endal oleks hea olla. Mõte töötab ka siis paremini, lisaks on see teatav saavutuse tunne. 

Mis me homme teeme? Nagu mainisin, tõmban veel töösabad kokku, pesumasin tuleb ja käin sutsaka linnas ning siis hakkame kokkama. Liha ahju, piparkoogid vist lähevad juba hommikul Kutile tööülesandeks. Päris kahekesi me homme pole - mu tantsupartner tuleb ka meie seltskonda. Meil on arenemas tore sõprus - ta meenutab mõnes mõttes nii välimuselt, aga kindlasti olemuselt ülikoolikaaslast, kellega me nagu sukk ja saabas olime. Tervitused, Sulle, Meelis! Saab rääkida tundide kaupa ei millestki, ja siis jälle neuroteadusest ning veidrast maailmast. 

See, et me üksteisel n-ö sõbratsoonis oleme, on tohutult palju plusse. See pinge meeldida, muljet avaldada, puudub täielikult. Lisaks, ma olen avastanud endas mingisuguseid käitumismustreid, mida ma partnerile poleks küll julgenud tunnistada, aga temaga neid puntraid vastastikku harutada on päris põnev. Mul oli ju Eestis elades ka meessoost sõpru, kellega mulle meeldis tohutult arutleda. Meestest. Naistest. Maailmast. Kutile meeldib ta ka. Arutavad Star Warsi asju ja vaidlevad, kas päikesepatareidel toimivaid autosid saab masstootmisse suunata ning millal. Ärge palun detailsemalt minu käest küsige. Mul on selle koha peal valikuline kuulmine. 

Jõulu teisel pühal käisime natuke ümbruskonda ka avastamas. Metsi ja mere-äärset. Vaatasime teorkarpidest maja, leedi Kennedy välivanni, kiikasime taas Dunnottari lossi ning Banchory linnas üht juga ka, kus lõhe pidi ülesvooli hüppama. Praegusel ajal muidugi mitte, aga kuna vett oli jões palju, oli vetemüha võimas. Crathesi lossi juures käisime ka, jalutasime metsades, kuna iluaiad olid kinni. Mis jõulu-ja aastavahetuses kombestikku puutub, siis siin 24nda õhtul tehakse pantomiimi kodus, hästi palju mängitakse erinevaid mänge, kingitused tehakse lahti 25ndal. Aastavahetus ehk Hogmanay (šoti keeles aasta viimane päev) on olnud traditsiooniliselt palju suurem püha kui jõulud, mida siin hakati alles pärast II maailmasõda tähistama. Jõulukaunistused (sh kuusk) pakitakse kokku juba 28ndal. Säravaid tulesid ikka hoitakse kauem. Hogmanay puhul on taas palju head süüa, juua, lauldakse ning tantsitakse. Traditsiooniline on uue aasta saabudes laulda Auld Lang Syne'i, ning selle järgi tantsida. 

Selle Rod Stewarti versiooni järgi küll väga ei tantsi, aga see-eest on see video Stirlingi lossist ning loo lõpus kuuleb-näeb ka kaunist šoti torupillimuusikat. Ilusat vana-aasta lõppu ja kaunist uue algust! Aitäh, et olete olnud meiega, et olete meile kaasa elanud ja seda blogi lugenud. 



Teisipäev, 22. detsember 2020

Uute rütmidega kohanemine

 

Käesoleva aasta detsember meenutab mõnes mõttes eelmist aastat - palju on uut, on otste kokku tõmbamist, uusi plaane, aga ka täiesti uusi algusi - või uusi rütme. 

Vaid napp kuu aega pärast seda, kui ametlikult Buzz Talenti ridadesse astusin, valiti mind ametlikuks 'eetrinäoks' sotsiaalmeedia rakendusele, millele maailmas on juba miljard kasutajat, kuid mida nad soovivad Suurbritannias suuremalt promoda. See tähendab minu jaoks igakuiselt vähemalt 30 otse-eetri tundi. Minimaalselt tund aega, maksimaalselt kolm tundi korraga. Seni kõige pikem, mis olen teinud, oli veidi üle kahe tunni. Kuna see 30 tundi tuleb eetris olla kalendrikuu jooksul, aga mina alustasin 8. detsembrist, siis läks veidi kiireks, et detsembri lõpuks 30 tundi täis saada, aga praegu olen ilusti joonel - eilsega on üle 22 tunni eetriaega täis. 

Mida ma seal teen? Raamatut loen - praeguseks olen nii juba kolm raamatut valjusti ette lugenud ning jah - inimestele meeldib. Promon enda asju ka - see on absoluutselt lubatav ning Buzzi eetrinägude hulgas on neid loomeinimesi rohkem - kes laulab, kes tantsib, kes teeb trenni.... On ka neid, kes lihtsalt vestlevad. Mõned õpetavad, kuidas meiki teha, aga seal on ka nt pubiomanikke jne. Kui teleseriaalide näitlejatel on olukord kontrolli all, siis need, kes teatris töötasid või ka lihtsalt kontserte andsid, neil on ikka praegu olukord päris raske, arvestades, et märtsi lõpust alates pole nad saanud publiku ette. Teatreid pole siin lahti tehtudki, mitte ühtegi avalikku kontserti ei toimu. Pillimängudest puhkpille (sh torupilli) saab õppida ainult virtuaalselt, samuti on koolis muusikatundides laulmine välistatud. 26. detsembrist alates 3 nädalat võib liikuda ainult oma omavalitsuse piires, lisaks igasugused muud 'nunnud' klauslid. Juhhei! 

Seega, sain nautida minu jaoks 11. detsembril alanud salsa ja bachata-kizomba tunde vaid nädal aega, sest piirangud karmistusid tegelikult juba reedel. St rühmatunnid täiskasvanutele keelati reedel kella 18st alates. 🙈 Aga - inimene on nutikas, ning me oleme leidnud lahenduse. Tantsurõõm jätkub! 

Kutt sai ka reedega koolivaheajale ning uuesti kooli lähevad nad 11. jaanuarist. Vaheaega pikendati nädala võrra, aga esimene koolinädal on ka virtuaalne. Ehk on selle aja peale rohkem selgust. Jõulude ajal oleme koos Peterheadi kandis olevate eestlaste Sille ja Ellega. Moodustame omavahel n-ö laiendatud pere. Tänu Vampsu jõupingutustele ja DPD nobedusele jõudis pakk Eestist siia ca 3 tööpäevaga. Seevastu Omnivaga saadetud pakike tuleb vist jalgsi - on juba 10 päeva teine teel olnud. Ootame. 😂😁

Kutt sai vahepeal kadettides ka käia, kuigi uute piirangutega toimivad needki kokkusaamised nüüd õuetingimustes. Nagu ikka - veidi oli vaja ka siinse paberimajandusega tegeleda. Ettevõtte paberimajandus ootab ees jaanuaris - siis tuleb esitada enesehindamise plaan ning tasuda maksud. 

Pühapäeva õhtul võtsin kolmandat korda osa ka nn Luuleprõmmist Eesti mõistes. Parimaid ei selgitata, pigem on see üksteisele kaasa elamise ja tunnustamise maraton - ca kolmetunnised üritused virtuaalselt. Iga kord olen lugenud midagi ka eesti keeles, ning nt eelmisel korral seda ka suisa küsiti. Avapildil olev habemik on ettevõtmise eestvedaja Fin Hall. Minu esinemist näeb alates 2.24. Kommentaariumi kastis olndu tagasiside kohaselt on mul täiesti eristatav stiil - kuulda seda neilt, kes on aastaid, aastakümneid siinsel kirjandusmaastikul tegevad, oli muidugi hea tunne. Lisaks potsatas sõnumitesse kutseid kokku kolmele sarnasele üritusele. Kaks jaanuaris, üks veebruaris. 

Detsembris jõudsid minuni ka kaks raamatud, kus minu luuletused sees. Ühe andis välja seesama Fin Hall, kes pani kokku 100 luuletaja tekstid, mis said (vist?) suvel ühiselt tema eestvõttel kirjutatud. Ikka nii, et sees vähemalt üks sõna eelmisest luuletusest. 
Teine raamat on rahvusvaheline kogumik autoritest, kes ilma pandeemiata poleks 'kohtunud' või oma loomingut sel moel üksteisele lugeda saanud. Saatsin kaks tööd, välja valiti luuletus. Raamatu pealkiri "Geography is irrelevant" ehk tõlkes - asukoht pole oluline. Mõlemad raamatud müügil ka Amazonis. 

Ahjaa - detsembris käivitus ka meie rahvusvaheline mastermind ehk ühisaju grupp. Seltskond jälle ääretult rahvusvaheline: Kanada, USA, Prantsusmaa, ja siis mina Šotimaalt. Kokku kuuekesi. Väga mõnusad mõttevahetused, oleme kõik hästi erinevatest eluvaldkondadest, mistõttu saame üksteist paremini aidata, andes teadmisi, mida teistel pole. 
Teadmiste täiendamine, õppimine on kuidagi nii enesestmõistetav osa päevast, et seda enam nagu ei ole meeleski eraldi välja tuua, eriti, kui need on sellised tunni-poolteisesed sündmused. 

Järgmine nädal saab saabumisest aasta. Jah. Meil on plaanis tähistada. Meile omasel, veidi pöörasel moel. Püsige blogis! 

Pühapäev, 6. detsember 2020

Aasta kõige kiirem kuu on möödas


Ma ei tea, kas ma teile Aberdeeni peatänava jõulukaunistusi olen näidanud. Kui ei, siis need on tõesti ilusad - värvid vahelduvad. Kohalikud küll natuke kiunuvad, et need on vanad, samas on inimestel ka hea meel, et praegusel ajal uusi ei osteta, vaid suunatakse raha inimeste aitamisele. Järgmisel nädalavahetusel tahaks Kutiga võtta käigu linna ette, et veel neid kaunistusi vaadata. Nädala sees ei jõua - ta hakkas nüüd uuesti merekadettides ka käima. Pole küll sellise mahuga kui varem, aga lõpuks ometi on virtuaaltegevus asendunud tõelise tegevusega.

November on mulle viimastel aastatel väga meeldima hakanud. Kuigi siin, Šotimaal elades, ei ole seda porirallit sellise skaalaga nautida saanud kui Eestis, on olnud tohutult tore, kuid väga kiiresti möödunud kuu. 28. novembri hommikul, kui Kutiga üle pika aja käisime päikestõusu vaatamas oli karge, ja väga ilus. Seda, et hommikuti on maa valge, seda on ikka ette tulnud ning isegi lund on sadanud. Kutt läks tol hommikul kooli eriti rõõmsalt. Nagu ka siis, kui asfalt härmatisest täiesti valge oli - öösel oli mitu kraadi külma olnud. Sellist külma hoidis ca 48h, sain käia ka Newmarchari golfiklubis, kus NESLIBi lõuna oli. 

Novembri viimane nädalavahetus oli teatud mõttes nagu lõpuspurt maratonile, ja olgem ausad, veidi toibun sellest siiani. Kaks koolitust korraga - Jamie ja Sarah Jauncey kirjutamiskoolitus reedest pühapäevani, kus lisaks neljatunnisele Zoomile olid ka iseseisvad tööd, seega kokku kindlasti iga päev kuus tundi. Kui oli kokkuvõtete tegemise aeg, siis tõdesin, et see kolm päeva andis mulle lisaks kontaktidele julguse minna kirjutades sinna, kuhu üksi minna ei olnud seni julgenud, aga kuhu oli väga vaja minna. Enesekindlust muidugi ka. Jamie sõnul olen ma selle vähem kui aastaga teinud väga suure arengu. See, et ma olen Šotimaal nii vähe elanud ja inglise keeles kirjutamise staaži samuti vähem kui aasta, tekitas muidugi meeletult imestust. Jah, imetlust ka. Mu kirjutamise keel olevat poeetilise kõlaga ning pildiline. Miks ma sellest kirjutan? Oma 'käekiri' on igale kirjanikule oluline, see on tema stiil, miski, mis teda teistest eristab. Enne siia tulekut ei olnud ma oma kirjaniku karjääri õnnestumises sugugi nii kindel. Kõik ju kirjutavad! Halloo, Birgit, kõik joonistavad ja laulavad, aga see ei tee neist veel kunstnikke ega lauljaid! Seda, et mul on päriselt anne, midagi, mis mind eristab teistest, midagi, mis aitab ka teistel oma unistustele lähemale jõuda, olen ma päriselt, sügaval alateadvuses uskuma hakanud alles pärast oma raamatu avaldamist, ja sellele saadavat tagasisidet. Mul polnud seda alateadlikku hirmu, et 'äkki pole piisavalt hea' ega ebakindlust oma töid lugedes, sest olin kirjutanud südamest.

Laupäeval-pühapäeval aga Dave Conway koolitus. Seesama, millel Kutiga septembris osalesime. Sel korral oli ca 45 inimest, mis tähendab, et küsimused ja võimalused olid teistsugused. Ning mis seal salata, ka see, mille endaga 'kaasa võtsin', on miskit muud. Mulle jäi vägagi kummitama see lause, et kui nahutad end millegi pärast, mida sa ei tea, siis näitab see võhiklikkust enese suhtes. Loomulikult on ta seda varemgi rõhutanud, et temaga koos töötades ei ole lubatud end tunda halvasti asjade pärast, mida sa ei tea, sest see, et sa ei tea, ongi ju põhjus, miks sa tulid õppima. Sel korral oli kuidagi mu enda häälestatus selline, et olen vist päriselt valmis lahti laskma sellest enese nahutamisest. Seda enesega lahke olemist olen saanud siin ca aasta jooksul kõvasti harjutada ning juba täitsa tuleb välja. Tänagi oli üks sotsiaalne situatsioon, mille puhul aasta tagasi oleksin reageerinud absoluutselt teisiti - põdenud päevi, püüdnud end õigustada. Umbes nagu Juhan Liivi luuletuses, et "kes meeldida tahab, peab roomama". Ei pea. Inimene pole roomaja, kes pea püsti tõstab vahetult enne ründamist. 

See kõik haakub selle mõttega, et sa ei saa anda miskit, mida sul endal pole. Ehk siis, kui puudub eneseväärikus, siis pole sul võimalik ka teisi väärikalt kohelda. Sa saad jumaldada, tõsta need pjedestaalile, kuid see valmistab teistele samasugust ebamugavust kui põhjendamatud etteheited ja süüdistamine, mis sõltumata olukorrast on absoluutselt sobimatu. Süüdistamine tähendab 'puldi' kellegi teise kätte andmist. Sellised mõttekäigud on kõik enesetäiendamise tulemus. Kirjutasin hiljutises Instagrami postituses ka, et kui keegi 2 aastat tagasi rääkis enesearengust, siis pööritasin silmi. Inspireerivad tsitaadid olid läilad ega tekitanud minus mingit positiivsust. Eneseareng kõlas umbes nagu eneseabi, aga see oli minu jaoks lihtsalt üks depressiooni staadiume. Jah, mul on kogemus, mida tähendab depressioon, ja seepärast julgen selliseid võrdlusi kasutada. Kelle kogemuse põhjal ma veel kirjutan kui mitte enda? 

Igal juhul sai selel kahe õhtuga taas läbi mõeldud oma suur eesmärk, visioon ning kindlamaks ka elu mõte või siht - kellele kuidas. Kutt võttis ka väga tõsiselt ja tundis huvi, millal on järgmine koolitus. Pildil oleva koogi tükid on ka Kuti tehtud. Tal on küpsetamine väga käpas. Aeg-ajalt tuleb küsib veel, et kui palju on 90ml või kui palju 210, aga naabritüdruk Billie'le tegi ka eilseks sünnipäevaks koogi. 

Eelmisel nädalal andsin ka oma esimese seminari  - kirjutamise kasuteguritest. Viis tegurit ja viis harjutust. Siin on selline igapäevane kirjutamine hästi tavapärane, ja päevakorral just nüüd, kus vaimse tervise teemad on fookuses. Selleks, et hirme maha võtta, üks mõtteviisi mentoritest minu abi ka palus. Kuna teeme temaga nagunii ka programmi ehitamisel koostööd, siis olin meeleldi valmis. 

Ma tean, et ma mingi hetk tagasi küll ütlesin, et teen podcastide salvestusega vahe sisse, aga detsembris on siiski kaks veel. Ma praegu lihtsalt ei ole rohkem neile kuulutustele vastanud, sest iga kord, kui ma teen, siis ka ühendust võetakse. 😂 See kõlab umbes samamoodi, nagu ma pärast Dave'i müügikoolitust kurtsin Kym'ile, ühele siinsele sõbrannale, et mul ei ole klientide saamisega probleeme, sest inimesed tulevad ise mu juurde, leiavad mind, natuke räägime ja siis nad avaldavad soovi minuga koostööd teha. Et mul on vaja hakata oma nädalatest välja ja ettevõtte teenustest välja loopima tegevusi, mis on ajamahukad, kuid vähem tulusad. Tundub, et see ghostwriting ehk varikirjutamine on see teenus, millele keskenduda, ning blogide ja sotsiaalmeedia kirjutamine jääb eksklusiivseks teenuseks st valitud klientidele. 

Heh, vahepeal vaatasin märkmikust järele, mis toimunud oli. Eestist jõudis pakk kohale, EstoLinkiga. Aitäh, Venna - 11 purki moosi ja 3l purk õunamahla on kenasti terved. Kutt maiustab mangode ja rosinatega, minul on ananassid ja vanilje, millega migreeni ennetada/peletada. Ma tean, et nad 13ndal tulevad nüüd uuesti ja mõte on, et peaks seekord ka jõulukraami tellima. Poolakate/venelaste poest saab ainult tatraga verivorsti ja see pole see... Kapsas pidi normaalne olema. Loodame, et on. Kui ei ole, siis teeme normaalseks. 

Täna kirjutasin just pereliikmetele, et päris hea kohe, kuidas suvel sai jõuluehted ja valgustid koos raamatutega siia saadetud. Need läksid kõik käiku. Kuuse tellisin Amazonist, sest päriskuusk ei oleks odavam tulnud ning ma rendipinnal ja -vaipadel ei taha päriskuuske. Kutt avastas siis eile, et ta ikka tahaks selle päkapikusussi ka välja panna. "Ma isegi koristasin selle krdi toa ära!" teatas ta mulle õhtul, kui ma kahtlesin, et ei tea - pärast saavad päkapikud jalaluumurru. Noh.... ei olnud millegi otsa komistada, aga ega seda kirja ei kommenteeritud kah. Kahtlustan, et homme hommikul kostab kisa ülakorruselt. 😁

P.S Kutiga oleme nüüd ühepikkused. Jalanumber on tal 42/43, minul jätkuvalt 37/38. Oleme rõõmsad ning terved, naudime ilma ja inimesi. Pilt on tehtud 28. novembri hommikul, kui käisime koos üle pika aja päikesetõusu vaatamas. Mul on seljas Kutile väikseks jäänud pusa. 😎 Vat niipidi on nüüd lood. 











Teisipäev, 17. november 2020

Töösse ja õppimisse mattunud

 

"Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?" küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu 💩s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et "kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad." Nüüd ma siis tean. 😂😂Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas - justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris... Teisalt jälle - viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet.... parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline'iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks - käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida - kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on - need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt - "oma kodukale". 😁 Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et 'elus esimest korda'.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave'il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks - leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

Esmaspäev, 9. november 2020

Käis üks kõvem 🎇🎆 paugutamine 😎


Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. 🎇🎆Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes' Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. 🙏Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. www.birgit-itse.comTeine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru... 

Võtsime seda huumoriga - oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

📚See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees - tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB's Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 


Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada - Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti "Oh sa õnnista't". 😁 Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 
"Kuulge, otsustage ära, kas tahate või ei taha. Me saame 7000 ankeeti iga nädal, me ei helista igaühele tagasi!" 🙊 Tahan, ikka tahan. See oli üsna värvikas kolmveerandtunnine kõne. Nimed ja mastaabid, millest rääkisid - ma värisesin kaks tundi hiljem ka veel. Esimesena helistasin fotograafile, kelle tehtud pildid saatsin ja ütlesin, et Iska, nüüd oled küll sina süüdi. 😂 Kui ära rääkisin, siis ta ütles, et pole probleemi - võtab süü enda peale. 
See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. 🙉 Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole "hea aeg".  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni - elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. "Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks." Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal "läks meelest" mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 
Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. 😂 Õhtu lõpuks sain komplimendi: "Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein." 
Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. 😍 Nüüd võin vist rahus magama minna. 






Esmaspäev, 2. november 2020

Ilusate hingede õhtul

"Täna oli täiesti super päev!" teatas Kutt koolist koju tulles. 😲"Meil oli see ümarlaud ja saime Alfonsoga asjad selgeks räägitud!" Ümarlaud tähendas siis seda, et poisid omavahel, lisaks üks täiskasvanu. 
Tegemist on poisiga, kel Kutil on olnud siin väikseid emotsionaalseid kokkupõrkeid. Kutt ise rõhutab kogu aeg, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, mil pole mitte midagi pistmist Alfonso nahavärviga. "Ta tahtis matas minuga jutustada, aga ma ütlesin, et ma ei taha tunni ajal rääkida, tema aga hakkas mind pärast seda rassistiks kutsuma," oli Kuti kokkuvõte juhtunust, mis sai alguse juba eelmisel kooliaastal, aga nüüd, sügisel, kuidagi võimendus. "Ma ütlesin talle ka, et ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad ise on sõbralikud minuga," vahendas Kutt muljeid. Kui küsisin, et kas nad siis nüüd on sõbrad, raputas ta pead, aga suhtlevad sõbralikult. Pinge on maas. Üks sõbralik hing jälle juures. 😍Kutt ütles õhtul hiljemgi veel, et läheb nüüd palju rõõmsama tujuga kooli. Muidu pidin ikka siin vaheaja järgselt talle meelde tuletama mantrat, et "mida sina minust arvad, pole üldse minu asi." Tuletasime ka meelde suhtumise olulisust, et 95% sellest, kuidas tal läheb, sõltub ta enda suhtumisest. 
Ma olen seda tema peal nii hästi kõrvalt näinud, et kui ta teadlikult oma mõtteviisi ja suhtumisega tegeleb (sest kuna mina õpin seda, siis on ka tööriistad talle teada ja kasutada), loeb nt Napoleon Hilli raamatut, siis kohe läheb paremaks ka. Kui laseb end lõdvaks, siis hakkab kohe imelikke asju ligi tõmbama. Eks mul endal sama teema. 

Siinse kooli kohta saan praegu öelda seda, et see toetab väga noorte endi vastutuse tekitamist ja iseseisvat õppimist. 👌Mulle saadetakse küll kord nädalas Google'i kaudu ülevaade, mida nad tundides on õppinud ja mis on lähenevad kodutööd ja kontrolltööd, kuid sellist e-kooli süsteemi pole ning õpilaspäevikuid ka pole. Võib märkmikku omada, aga kohustust pole - ise vastutad, et asjad tehtud. 
Hindamise osas on protsendid - mitu protsenti on omandatud. Kuna siin ei ole kombeks, et lapsevanemad aineõpetajatele kirjutavad, siis ega ma ei tea ka, kas ja kui palju vajaks ta nt kodus järele aitamist. 😶Nii palju tean, et mingi mata vahetestid kukkus ta läbi - sai vaid 38%, aga siin kohustust uuesti teha ei ole. Seda lehte nägin küll, et millised teemad testis oli ja kui palju punkte sai, osa nendest asjadest on tõesti teemad, mida ta pole õppinud, kuid teised on, kuid mõne teema kohta vist pani lihtsalt laiska. Tuleb last ja õpetajaid usaldada, et küllap nad omavahel asjad klaariks saavad. 💪 Praegugi tabasin ta teises toas koolitöid tegemast. "See on järgmiseks nädalaks, aga ma tahan selle ära teha, siis on tehtud!" Lahe. 
Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures. 

Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline'i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et "tubli, oled emale abiks ja kasulik", siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka. 💪👍

Minu töölaud Aberdeenis
Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et "millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima" ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et "näe, ei oska tänulik olla". Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. 😕Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud.... pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et "ma suudan ja tahan rohkem, kui see..." Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski... Eks siin ole muidugi oma piirangud - iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud - sügavalt kahtlen. 


Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris. 

Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige'ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. 😀 Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis. 🙌

Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh - küsi, ja sulle antakse. 😀😎

Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh! 🙏

 

Esmaspäev, 26. oktoober 2020

Taskuhääling igasse päeva

🎤See nädal, ja natuke ka järgmist, kulgeb taskuhäälingute ehk podcastide salvestamise lainel. Jätkuvalt ikka niipidi, et mina külaline, küsitletav. Kui selle postituse kirjutamise lõpetan, on kõne Keenia, Nairobiga, ja kõneleme Mercy'ga loomeinimesi takistavatest mõttelistest piirangutest ehk iseenda välja mõeldud takistustest. Mercy tegeleb justnimelt loomeinimeste mõtteviisi koolitamisega ning talle jäi minu lugu ühes FB taskuhäälingute grupis silma. 

👍Homme, s.o teisipäeval on kõne Lõuna-Koreaga ning räägime lähemalt Eestist, kultuurist, tavadest, eestlaste saavutustest. Kolmapäeval annan intervjuu USA taskuhäälingule, mis jagab inimeste pöördepunkti lugusid - ehk siis, mis ajendas oma elu muutma. Uue nädala esmaspäeval on igapäevase inspiratsiooni leidmine ning nädala teise poolde jääb Indias tehtav taskuhääling, kus on fookuses minu looming. Autor palus, et esitatav tänulikkuse-teemaline looming sisaldaks ka eesti keelt. 

Need on alles salvestamised. Täna hommikul avaldati taskuhääling, mille salvestasime Edinburghis tegutseva Samanthaga augusti viimasel päeval. Mõistagi on see inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta. 😁

Seda saab kuulata klõpsates SIIA

Kui nendele lisada ka (üle)eelmises postituses mainitud Red's Ramblingsi taskuhääling, ongi juba 7 koos. Ma väga aktiivselt seal end ei promo, pigem nii, et kui keegi silma jääb, siis kirjutan kommentaari või täidan nende kodukal andmed. Kolmveerandil juhtudel on ka asjast asja saanud. Või saab sel-järgmisel nädalal. 

Häid uudiseid on veelgi. USAs asuv organisatsioon The Spoken Word paneb kokku üleilmse kogumiku kirjanduslikust loomingust, mis on loodud 2020. aastal. Saatsin sinna nii ühe pikema jutustuse kui ka luuletuse. Tagasiside põhjal sobinuks sisuliselt mõlemad, kuid nad ei tahtnud seda proosamõtisklust lühendada, seega valisid luuletuse. Üks autorieksemplar peaks mulle ka postiga koju tulema. 💪

Kutt on nüüd pärast kaht koolivaheaja nädalat taas koolis. Vaheajal sai ta ühtede koduõppel olevate

kaksikutega tuttavaks ja veetis iga päev 5-6 tundi õues, eks nüüd on teistpidi vaja harjuda - nädala alguses on peaaegu pime, kui ta koju tuleb koolist. Huviringide tegevust peale välitingimustes olevate pallimängude ei toimu, ja lähiajal tundub, et see värk ei taastu ka. Isegi Halloween on kahtlane - inimesed küll räägivad, et panevad õuele kommid ja helendavad pulgad, aga sellist uksele koputamist peetakse praegustes piirangutes nendest üleastumiseks. 🙈 Me ei ole oma kodu küll kuidagi kaunistanud. Mõnel on aed ämblikuvõrke ja helendavat härmatist, luukeresid ja kõrvitsaid täis. 😁 Osa võtab seda väga tõsiselt, ja tavaolukorras  - kui koputamisele ust ei ava - saad maja pealt muna puhastada, aga kui maja katab graniitkillustik, siis see pole just kõige nunnum tegevus. 

Eks päevad kulgevad igaüks oma mõnusas rütmis - käime Kutiga aeg-ajalt koos, siis ma jälle üksi jalutamas. On koolitusi, on kirjutamist, paberimajandust. Vaatasin märkmikku, ja siis meenus, et ühe asjaga saime veel hakkama. Midagi, mida ma pole enne teinud. Esitasime ühe Eesti coachi, Reili Migguriga idee Ajujahi konkursile. 🙊 Panin küll, et esitasime, aga olgem ausad - suurema töö on praegu tema teinud. Minu töö - kokku kirjutamine alles hakkab. Parafraseerides kunagist kursavenda Meelist, siis ma olin see tüüp, kes Reili kaljult alla lükkas, lehvitas, ja ütles - tsau - all näeme. 😂 Ma nägin nimelt 14.10.2020 öösel unes, et me teeme Reiliga kahekesi ühe programmi. Helistasin ja ütlesin talle. Ta ütles jaa, ja siis hakkasime tegutsema. Eilseks oli valmis lühivideo, ärimudel ja korralik taotlus. Peaauhind on 75 000 eurot, seega tasub võimelda. 😀

See, koos Kalju Paldise pendliraamatuga on mul ka novembri kaks kõige suuremat projekti. Vahel on veel väiksemaid, sest eelnevalt võetud kohustused tuleb ka tähtaegselt täita. Looduses on praegu kaunis aeg - veel on puud värvilised, veel on viimaseid põldmarju, põdrakanepi õisi ja punavaid pihlakaid, aedades õitsevad hortensiad, sügiskrookused, hilised gladioolid ja saialilled. Jõeäärsed puud on siiski hakanud juba läbi paistma. 

Sel nädalal saab 10 kuud siiatulekust. Eelmisel nädalal täitus 6 kuud ettevõtte loomisest. Mul on põhjust olla tänulik, õnnelik ja enda üle uhke. Alati on. Valehäbita. Sest tsiteerides klassikuid: "See, mida teised minust mõtlevad, ei ole üldse minu asi." 



Esmaspäev, 19. oktoober 2020

Väikeste seikluste lainel


Mida teie teeksite, kui laupäeva hommikul ärgates on telefonis sõnumite hulgas ka küsimus, et kas ma midagi Eestist Šotimaale tahaks ka... et meie ühised tuttavad on peaaegu Aberdeeni tulemas ning on valmis üht-teist kaasa võtma. Ainult et see tulek on vähem kui 24h pärast. Mina ütlesin jaa, ja pakkusin Aunele (sest tema see küsimuse esitaja oli), et ega ühte asja nüüd ränkraske ära arvata ei ole, mida ma tahaks (leiba), aga üks asi on veel. Raamat. 😂 Jaa. Ma muidugi võin alateadvuse jõust lugeda ka inglise keeles, aga kuna alateadvus töötab aeg-ajalt mul siiski veel eesti keeles, oleks tore sel moel ka aru saada. 

Nimelt Berit ja Paul, kellega sain tuttavaks suvel Eestis olles Aune sünnipäeval, olid siiakanti tulemas ning leppisime kokku, et saame kokku Ballateris - sinna saan ka ühistranspordiga. Nii palju on sehkendamist, et kodu juurest sõidame kesklinna, aga sealt saame juba kaugliinibussiga otse Ballateri. Piletid meile kahele maksid edasi-tagasi vähem kui £30. 
Kui minna nt kaks täiskasvanut ja kaks last, siis ilmselt on mugavam rentida auto, samas, soodsam ilmselt mitte. Eriti, kui pole kohalikke lube. See on üks põhjustest, miks kaalun Eesti lubade kohalike vastu vahetamist - autorent on soodsam. Praegu kohe sellega tegelema ei hakka, sest juhilubadel on peal ka kodune aadress, ja iga kord kui vahetad elukohta, tuleb vahetada ka juhiload. 

Pilt bussiaknast.

 Tegelikult saab ka otse Balmorali lossi juurde, lisaks jäävad marsruudile Drumi lossi varemed ja teekonna lõpus on Crathes'i loss, kuid need jäid järgmiseks korraks. Ballateris olime lühiajaliselt ka 2017. aasta suvel, kui kahekesi Kutiga Šotimaad avastasime, kuid toona jäi meil selle väikese koha võlu küll avastamata. Ega me seegi kord igale poole jõudnud. Näiteks mäe otsas jäi käimata. See olla ca 2-3 tunnine väike jalutuskäik (kõigest 2 miili), aga pole õrna aimu ka, kui püstloodis see olla võiks. Selleks peab muide valmis olema, sest siin nimetatakse mägedes "jalutamiseks" ka seda, kui sa neljakäpukil järsust nõlvast üles ronid. Mägironimine on ikkagi korralik - karabiinide jms. See selleks. Me olime pühapäevajalutajad. Sõna otseses mõttes. 

Reis algas väikse seiklusega, sest me polnud veel Aberdeenist väljagi saanud, kui selgus, et bussi
jahutussüsteem on täiega tuksis. Õnneks oli uus buss vähem kui 10 minutiga kohal. Uus buss meeldiski meile rohkem - oli kahekordne ja kohad eesakna juures hõivasime meie! 

Peaaegu Ballateris. Pilt bussiaknast. 

Bussisõidu kohta ei oska ma muud kommenteerida kui, et täitsa lõpp, kus naisbussijuhid annavad ketsi. Sellised ralliässad, et anna olla. See mees, kes alguses sõitis, oli palju rahulikuma tempoga. Jah, et algaja, aga ka tagasi tulles oli naisterahvas roolis. Ilmselgelt on nad nende teedega harjunud. Vaated olid muidugi õhku ahmima panevad. "Elu parim otsus Šotimaale kolida," teatasin Kutile, kui olime umbes tund aega bussiga sõitnud ja Cairngormi rahvusparki jõudnud. "Jaa, aitäh emme," teatas Kutt rõõmsalt vastu. 

Mulle Šotimaa mäed ikka täiega meeldivad. Just need kanarbikulised, mis augustis on lilla ja kuldse segu. Praegu olid jälle puud kaunilt värvilised. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma ükskord Invernessist põhja poole liigun, ja seal on mäed ja meri koos. 🙈 Ja murrak, millest on raske aru saada. 

Ballater on sõna otseses mõttes kuninglik külake. Seal mõne kuningapere liikmega kohtuda pole sugugi ebatavaline, aga mina vist ei tunneks kuningannat siis ka ära, kui ma talle mõne ukse lahti teeksin, et teda välja lasta. 😂 Ma lihtsalt ei vaata tänaval, poes jm võõraid inimesi. "Ei vahi teisi," ütles ülikoolis kehatehnika õppejõud Tiina Kukli ja ma kuulan sõna. 😆 Kontekst on küll teine, aga dresseering on kõva. 

Kõndisime üle kuningliku silla (silla avas kuninganna Victoria isiklikult) metsa alla, silt näitas Muicki silla juurde ühe miili jagu maad. Otsustasime, et võimalusel teeme seal pikniku. Dee jõe kaldad olid aga selles kohas nii kinni kasvanud, et piknikust ei tulnud midagi välja. Vaatasime hoopis üle sõjahaudade surnuaia Kutt väga tahtis minna, luges hauakivide pealt hukkunuid sellal, kui mina lumemarja pildistasin. Meenutan, et Aberdeen asub kahe suure jõe - Don ja Dee keskel ja kallastel. Dee on neist lõunapoolsem. Tegelikult on Briti saartel suisa 5 jõge, millel nimeks Dee, ja ilmselt seetõttu on selle konkreetse jõe hellitusnimi "kuninglik Dee". 

Vaade Ballateri Royal Bridge'i pealt











Alguse saab see maailma üks tuntumatest lõhepüügijõgedest Cairngormi rahvuspargis asuva Braeriachi platool olevast allikast. Kutt oleks väga tahtnud sellel ülemisel pildil olevale kivisele alale minna, aga kuna aiad olid ees, siis tagasihoidlik eestlane minus keeldus üle aedade ronimast. 😎 Pean natuke kohalike käest maad kuulama, kuidas sellega on, kas ja millal tohib üle heinamaa jõe äärde jalutada. 

Bridge Muick

Tegime väikese fotosessiooni ka värviliste lehtedega, sest rajad olid tõesti imelised. Varsti kuulsime mõlemad torupillimängu. See oli müstiline. Mägede vahel, metsade vaikuses kuulda midagi, mis on Šotimaale nii-nii omane, kohalike vereringes sees. Üks eesmärkidest, mis ma 2020. aasta kohta kirjutasin, oli ära õppida torupillimäng, aga selle plaaniga on veidi kehvasti, sest praeguse seisuga tahavad nad ka koolid uuesti kinni panna. 😕 Mingit puhkpilliõpet kui sellist lihtsalt ei toimi. Isegi laste huvitegevus pole veel taastunud - merekadetki on virtuaalõppe peal alles. Ainult jalka-jms õuetrennid toimuvad. 

Nii, jõudsime torupillimängule muudkui lähemale, ja ühel hetkel saime aru, et see kostus selle memoriaali juurest, kus olime matkama asudes olnud. Panime künkanõlvast püstloodis üles. Sõnajalad olid üle pea, kõdunenud puutüved. Ja siis jäi pillimäng vait. "Mängi veel palun!" laususin tasa. Ja ta mängis. Me olime ausalt nagu soos virvatulede jahil, see pillimäng oli nõiduslik. Üksik kilti kandev mees oleks olnud ikka üle võlli unistuse täitumine 😂, kuid isa-poja duett oli väga vahva. Pere-ema lubas pilti ka teha, ja selgus, et nad on sellestsamast suguvõsast, kelle memoriaalil nad mängisid. 

Raudselt selle päeva üks kõrghetkedest. Me ikka jupp aega kuulasime neid, ja nad nentisid, et kuna torupill on nii vali pill, siis on publik paratamatu. Mõne aja pärast liikusime edasi, aga ma lõin ikka veidi eemal metsa all tantsu lahti. Kutile ma eriti muljet ei avaldanud, olla piinlik olnud. 😁

Pikniku pidasime jõe teisel kaldal, nautides Dee jõe vulinat ja sügisesi värve. 

Vaade piknikupaigast


Keha kinnitatud, avastasime, et olime oma piknikuteki üsna hästi "parkinud" koristamata jäänud koera väljaheitele. 💩 Kutt sai tosse rohus sahistada, mina viskasin jope maha ning läksin jõe äärde pleedi pesema. Arhailisel kombel. Vesi oli jäine. Ausalt. Aga puhtaks sain. Vahepeal oli Kutt avastanud, et ega ta nii pingviin ikka polegi ning 3 kraadi on pelgalt dressika ja õhukese tuulekaga käimiseks veidi talvine. "Ega mina ei tea, mis see 3 kraadi tähendab." "See tähendab, et on talv." Mitte, et ma poleks kodus maininud, et äkki paned ikka veidi paksema jope. "Emme, sina oled meil kanaarilind," vastas ta õrnalt. Noh, igal juhul oli pingviinipojal jahe, aga kanaarilind tundis end talvejopes üsna hästi, kuigi pikalt ühel kohal istudes kippus niiskus kontidesse. 

Koht, kus peetakse Ballateris Mägismaa mänge. 

Jalutasime keskväljakule, vaatasime üle kohalikud matkarajad, kiriku, uudistasime vana raudteejaama, mis on muuseum-raamatukogu ning otsisime üles väljaku, kus toimuvad iga aasta maikuus Mägismaa mängud ehk Highland Games. See on üks neist üritustest, mida ka kuninganna kohalolekuga austavat.
Kutt tegi veidi seal välijõusaalis trenni, proovis ka kiiged ära ja siis sättisime end keskväljaku poole tagasi, sest Beriti ja Pauliga pidime kella 17 paiku kokku saama. Olime juba mõelnud, et pärast seda läheme kuskile kohvikusse ja teeme aega parajaks, sest buss väljub 5 enne 19. Veelkord suur tänu Aunele selle suurepärase koduse leiva ja raamatu organiseerimise eest. 🙏 Berit-Paul - teid oli väga tore uuesti näha! Loodan, et te puhkus on kosutav. Kuna uute valitsuse regulatsioonide tõttu tuleb kõik siseruumides asuvad toidu-ja joogikohad kell 18 kinni panna, (kaasa võib toitu müüa ja õues istuvatele klientidele ka tohib müüa), siis ega meil väga palju variante polnud. Üks kolmest oli end õlleaiaks nimetav toidukoht, aga aknal olev menüü oli Kutile suupärane ja mulle ka.  Sisehoovis olid väiksed lõkked üles tehtud, ja oli täitsa hubane istuda. Ma proovisin kohalikku suppi, Kutt veiselihast burgerit. "Väga hea sibul oli," kiitis ta klienditeenindajale. 😁 

Õhtul bussi oodates. 
Buss tuli enam-vähem täpselt ning tagasisõit kulges viperusteta. Kesklinnas selgus, et meid koju toova bussini on 25 minutit ja kuna Kutil oli külm, otsustasime jala liikuma hakata. Võtsime ka kotist selle pestud pleedi ja nii ta siis kõndis nagu Star Warsi sõdur mu kõrval. Kell oli ca 21.30, kui koju jõudsime ja Kutt kustus üsna ruttu. 

Tänane päev on mõlemale üsna tegus olnud. Hommikul, kui paduvihma sadas, tegi ta uued postitused/logod ning tegeleb Jacquelini koolituselt saadud töölehtede täitmisega. Üks ülesannetest on uurida välja oma supervõimed ehk teha kindaks 4-5 tugevust. Seega - aidake Kutti - ta saatis paljudele Facebookis sõnumitesse. See on oluline, et ta saaks oma kodused ülesanded tehtud. 

Kui ta teile ei saatnud, aga soovite aidata, siis kirjutage mulle kas siia vastu või kui ta on teil kuskil sõbralistis - andke talle märku! 

Mina vaatasin ka oma ghostwritingu graafiku üle, ja selgub, et 2020 aastal ma suuri projekte rohkem võtta ei saa. Seega, kui keegi on mõelnud raamatu kirjutamisele vms suuremahulisele kirjatööle, siis jaanuar 2021 on esimene vaba kuu. Väiksemaid töid mahub sinna vahele ikka. Need on head virgutused suuremate projektide keskel, aga praeguse seisuga on aasta lõpuks kokku vaja panna 2 raamatu käsikirjad, lisaks koostöö kolme mõtteviisi juhendajaga ehk coach'iga.  Ääretult põnev. Aitäh teile kaasa elamast! 


 








Esmaspäev, 12. oktoober 2020

Tähtaeg inspireerib

 

Kas teil on ka nii, et mida lähemal on tähtaeg, seda inspireerivam mõni töö-ülesanne tundub? 😂

Ma seadsin endale ühele suurele projektile tähtajaks oktoobri lõpu ning nüüd vaatan, et aitab - kolmandik kuust on juba läbi, aga mul kolmandik küll tehtud veel pole. Ehk siis on kaks varianti, kas olen üle planeerinud või kulutan aega millelegi, millele ei peaks. 😕

Samas, ära ka ühtki nendest asjadest jätta ei tahaks. Mõnele ma olen üht suuremat projekti juba vihjanud, aga teistele hoiame veel põnevust. Esimest mustandit olen näinud ning esmamulje on super. 😁 Eelmisel laupäeval sai avalikuks ka üks nendest podcastidest ehk taskuhäälingutest, mida vahepeal salvestasin. Rääkisime Eestist, Šotimaale kolimisest ja paljust muust ka. Inglise keeles, mõistagi. 


Suhtlesin just Rajakaare kirjastusest Armar Paidlaga, kes on mu raamatu kujundanud/küljendanud ja palusin tema abi ka Amazonisse raamatu küljendamiseks. Ei maksa tulla mulle rääkima, et selles "ladumises" pole midagi keerulist. Luuletuste kirjutamises pole ka midagi keerulist, onju? 😛 Selge on see, et Amazoni mõõtmed tulevad teised, sest värvilisena ja lapikuna sellist formaati seal lihtsalt pole, seepärast ka vajadus uue küljenduse järele. Tahaks, et ka selle oktoobri lõpuks tehtud saaks st Amazoni müüki. 

Iga alustav ettevõtja teab, kui oluline on alguses tegeleda n-ö teadlikkuse tõstmisega. See on olnud suur osa minu tööst loome-ettevõtjana - pole ju võimalik teenuseid osta, kui keegi isegi ei tea, et sa olemas oled. Täna sain ühe ametniku käest jälle paar head vihjet, kuidas ja kus ning lükkasin mõned hoovad käima. 👍 Jee, kiita sain ka oma optimistliku suhtumise eest. "Paljud on praeguseks ikka väga heitunud!" nentis ametnik nimega Anthony mulle toru otsas, mispeale tsireerisin talle Winston Churchilli: "Ega's head kriisi saa lasta raisku minna!" 

Samamoodi on ka Kuti ettevõttega. Esimesed kliendid on olemas, kuid turu sisse töötamine võtab aega. Kutil on mõnes mõttes isegi keerulisem, sest ma ei kujutanud ette, et see paradigma, mille kohaselt noorus välistab kvaliteedi nii tugev on. "Tubli, et oled nii ettevõtlik." Kui sealt edasi läheb, et okei, aga mida me siis teeme, on vastuseks, et "harjuta veel, ma praegu tellin ikka päris tegijatelt."  🙉 Seda toredam on vaadata Kuti sihi-ja meelekindlust. Rühib edasi. Tuleb olla tema vääriline. 

Õnneks on see teadlikkuse tõstmine midagi, milles igaüks saab abiks olla. Kel FB või IG olemas, siis info jagamine ei maksa teile mitte midagi, aga Kutile loeb palju. Mulle ka. Ja siis saab Kutt endale golfi täisvarustuse osta nagu ta unistab. 🏌Ärge minu käest küsige, ma isegi ei tea, mis sinna kuuluvad. Juba palle on mitut sorti. 

Nädalavahetusel jalutasin seekord siis üksi. Käisin kaks päeva mere ääres. Mõtisklesin. Tegin pilte. Kirjutasin luuletusi. Nagu ikka. Kutt sai endale kaksikutest sõbrad ja on nüüd tundide viisi õues. Mul on raske tuppa saada teda enne pimeduse saabumist. Neil ju hakkas nüüd 2 nädalat koolivaheaega. Siin kutsutakse praegust nädalat "kartulipühadeks" ja on see seotud ikka selle kartulivõtmisega. Tuleb välja, et ka siin on minuvanuste põlvkond käinud kartulipõllul raha teenimas. Vahva. 

🙋Mu käest on viimase kahe nädala jooksul päris mitu korda küsitud ka edasiste plaanide kohta. Et kus ma ennast näen viie aasta pärast, kas ja kui palju üldse Eestiga ennast siduda veel plaanin. 

Eestile ma selga pööranud pole, heameelega jagan seda, mida õppinud olen nii oma klientidele kui ka teistele, kes huvi on tundnud. Mis saab 5 aasta pärast, näitab aeg. Visioon on paigas, kuid kui mõelda, et aasta tagasi ma polnud isegi otsustanud siia kolida, ja praeguseks on tegelikkus ületanud ootusi kordades, siis mu kujutlusvõimel on kindlasti arenguruumi. 😎

Seekordne postitus on võib-olla liiga vihjamisi, aga ehk kompenseerib seda see väike sõnamäng! Ja vast on uuel nädalal ka juba veidi paremaid vihjeid. 😉

Esmaspäev, 5. oktoober 2020

Öeldes ei ütlen jah

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul. 😂  Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja "tavaline sügisilm" on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. 😋 Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et "appi, kui hea on süüa kodust õuna."  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. 😁 Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Kui Kutt siin karkudel oli, siis ma käisin ju ka tõusuvett vaatamas, ja siin meie pool linna polnud nagu midagi eriti aru saada. Seekord oligi asi karm. Vee vool oli nii-nii kiire. Seaton park, seesama, kus need kaunid lillepeenrad on, ja kus tihti jalutamas käisime, oli samuti üle ujutatud. Seal me ei käinud vaatamas, aga nägin pilte. Me käisime mere ääres ja nägime pühapäeval üsna tigedat Doni jõge. Vee vool oli väga kiire, nii kiire, et isegi luiged ei suutnud kohati vastuvoolu ujuda ja hoidsid rahulikumasse kohta. Jõgi oli prahti ja palke täis. Ilmselgelt kuskilt kaldaäärsetelt kohtadelt lahti tõstnud. Nii kõrget vett polegi näinud me siinse 9,5 kuu jooksul. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. 😂 Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 


Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. 😒 Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. 😎 See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. "Lahe oli!" ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat - samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust. 

Esmaspäev, 28. september 2020

Miks ma blogi nimetust muutsin?

Eelmised 59 postitust kandis blogi nimetust "Jah, me saame hakkama!", kuid praeguseks oleme me Kutiga jõudnud mõtteviisis sinnamaale, kus oleme omaks võtnud, et juba ammu on meie praegune toimetamine siin rohkemat lihtsalt hakkama saamisest. 😎Et see on avastamisrõõm, mida siin jagame. 

Tekkinud on mingi sügavam arusaam iseendast, oma võimetest ja siinsetest võimalustest, ning sellest, kuidas need kolm on kõik omavahel seotud. See on loonud selle sisemise vabaduse, millest olin puudust tundnud, kuid mida kuni eelmise aasta novembrini ei osanud ma isegi enesele sõnastada. Nädalavahetused on tavaliselt pikemate jalutuskäikude päevad ning eilegi saime jällegi Kutiga arutleda, mida meie jaoks tähendab täiuslikkus. Kuidas igas plussis sisaldub miinus. Katsu sa kirjutada ➕ ilma ➖ joonistamata! Täiuslik pluss sisaldab miinust. Täiuslikul patareil, akul on samuti plussid ja miinused. Lisame siia kõnekäänud nagu "pole halba ilma heata", "igal mündil kaks poolt" jne. Ometi, kui mõtleme endast, teistest inimestest, olukordadest oma elus, näeme täiuslikkusena vaid seda, kui kõik on hästi, plusspoolel. Milleski eksimine aga tähendab ju seda, et oled avastanud viisi, mis ei tööta. Oled omandanud kogemuse. Ja see on ju hea. Vigadest, oma vigadest õppimine, on siin täiesti okei, sellega pigem julgustatakse, et "eksimine on ainus viis päriselt õppida", sest õppimine tähendab siin raamatutarkusest rohkemat, see tähendab uute meetodite omandamist, teadmiste rakendamist. Teadmised on omandatud alles siis, kui oskad neid rakendada. Ilma selleta on need lihtsalt raamatutarkus. 

Ma olin 18, kui tegin Tallinna 37. Keskkoolis õppides uurimustööd Doris Karevast. Mu toonane emakeeleõpetaja on üks neist õpetajatest, kes on jäänud meelde just mõtteviisiga. Seal koolis oli üldse heas mõttes säravaid leide õpetajate seas ning ka mu toonased klassikaaslased on meelde jäänud kui kõik eraldi isiksused. Meid oli 21, aga kõik olid isemoodi! See poolteist aastat avardas mu silmaringi vägagi, ja kindlasti andis iseolemise julgust ka. Sellest iseolemise julgusest kantuna kirjutasin Doris Karevale (võib-olla ka helistasin, päris kindel enam pole) ja küsisin, et kas ta oleks nõus andma mu uurimistöö jaoks intervjuud. Me kohtusime uurimustööga seoses vast kolmel korral. Lugesin läbi kõik tema selleks hetkeks ilmunud luulekogud ja küsimused olid paberi peal ette valmistatud, kuid alati tekkis ka selline vabam vestlus. 

Ühel korral kerkis üles ka lause täiuslikkusest, ideaalne olemisest. Ma ilmelt väitsingi midagi säärast, et "ideaalset inimest pole olemas", kuid tema vastuse kohaselt on ideaalsus eksistentsi võimalus. 👈👉Me oleme olemas, järelikult oleme täiuslikud, ideaalsed. Ma elasin selle najal vähemalt aasta, kuniks hakkasin uskuma vastupidist, kuigi see lause hingitses minus endiselt. Kõvasti hüüdmise asemel sosistasin seda aeg-ajalt endale. Kuniks eelmise aasta novembrini. Kui oli üks lause, mis ajendas mind Tulemusliku Mõtlemise programmi õppima minema, siis olid need kaks lauset, mis Kai Oja ütles: "Birgit, sul ei ole mitte midagi viga. Sa oled täiuslik." Kõik, mis oli 20 aastaga paigast nihkunud, nihkus taas paika. Ajus pidevalt särisenud lühis oli kadunud. Kuidas saab olla nii, et loodus me ümber on täiuslik, inimene on looduse osa, aga inimene pole täiuslik? Jah, alati on võimalik midagi muuta, teha paremini, aga selge on ka see, et võimatu on muuta ainult üht osa või aspekti elus. Muutes üht iseloomuomadust, muutub ka midagi muud. Kellegi standardi järgi paremaks, teiste järgi halvemaks. Selleks, et midagi saada, tuleb millesti loobuda. Näiteks mõtteviisist, mis kahjustab. Loobudes poolikult, miinusmärgita elamisest, on võimalik see asendada täiuslikult elamise mõtteviisiga. End eksimuste korral õnnitleda - oled jälle leidnud meetodi, mis ei toimi - ning minna edasi. Enese materdamine ei muuda küll midagi paremaks. Igaüks meist on täiuslik. Jah, sina ka, kes Sa seda praegu loed. Ma võib-olla ei tunnegi Sind, aga ma usun, et Sa oled täiuslik. 

Seepärast, kui keegi küsib, kuidas meil läheb, vastan nii, nagu vastas mulle üks mu tuttavatest kunagi: "Iga päevaga üha paremini!" Kümme aastat tagasi arvasin, et ta ütleb seda naljaga pooleks, aga nüüd saan aru, et võib-olla ta ei teinudki nalja, sest kui ise seda ütlen, tunnen, kuidas see absoluutselt tõele vastab. Sest mul on mu sisemine vabadus. Iseenda loodud. 

Ma olen turvatunnet alati hästi tähtsaks pidanud. Turvatunne on mulle seostunud kodu, kindla töökoha, turvalise suhte, perekonna toetusega. Kõik välised tingimused. Mäletan isegi, kuidas kord olin venna peale pahane, kui ta rääkis, et ükski mees ei suuda naisele turvatunnet anda, kui naises endas seda pole. Nüüd saan aru, mida ta mõelda võis, kuigi rääkisime veidi üksteisest mööda.🙏 Olen tänulik, et mul on elus olnud ka n-ö tervendavaid suhteid, kus mehe kannatlikkus on aidanud armistuda haavadel, mis on tekkinud mõnedest varasematest suhetest. Olen saanud kogeda, kuidas teise inimese austus ja lugupidamine sinu suhtes õpetab endast lugu pidama, end väärtustama ja armastama. Õpetab mõtlema, mida enda kohta ütled, kuidas iseendaga räägid. 

Sisendusjõud, meie eneste mõtete jõud, on ikka meeletu. Kui Järva Teatajas töötasin, oli selline sari vahepeal nagu Pöördepunkt, ja siis ikka sai imestatud, kuidas... kuidas inimesed leiavad selle julguse, jõu, mis nende mõtetes küll toimub. 😲Ma arvan, et see ligi 7 aastat oli selline vaikne kivisse augu uuristamise aeg. Et see tegelik rahutus, motivatsioonipuudus oli seotud muutustega minus enestes, millegagi, mida ma ei osanud sõnastada. Puutusin kokku kõigi nende imepäraste inimestega, kes tegid asju, millest nad olid unistanud, julgesid eristuda, vastuvoolu ujuda. Mul oli aga tunne, kuidas jooksen pidevalt peaga seina, mis asub täpselt lahtise ukse kõrval. Ma teadsin väga täpselt, mida ma ei tahtnud, aga mida ma tahtsin, seda ma ei teadnud. 

Ma suunasin energia sellesse, mida oskan hästi - luua uut süsteemi, protsesse käivitada. See õnnestus. Ettevõtte tulemused ületasid ootusi, kuid mina olin jõudnud järjekordse pettumuseni iseeneses. Järjest enam tundus, et mu elu ei saagi olla täiuslik, ja mida rohkem ma seda täiuslikkust luua püüan, seda rohkem kõik koost laguneb. 😫Ometi oli kõik ju hästi - ma oleksin pidanud olema õnnelik: kindel töökoht ligi Eesti keskmise sissetulekuga, toetav partner, rõõmsameelne ja heasüdamlik laps, talutavad suhted perekonnas, oma kodu, mille pangalaenust juba üle poole makstud, turvaline sõiduvahend, mille liisingu katab lisasissetulek. Kõik välised tingimused turvatundeks olid olemas. "Ole rahul, oska hinnata seda, mis sul on, on neid, kel on veel halvem," kõlas kui mõnitus, millele ma ei viitsinud lõpuks enam vastatagi. Ma otsisin abi, ja leidsin seda. Ma ei saanud 100% kõigest aru, aga ahmisin neid värske õhu sõõmusid Tiit Kõnnussaare ja Hele Aluste juures. See kõik muutis mu mõtlemist mõnevõrra, sain aru, et see on mu sisemine rahutus, millel on välisega vähe pistmist kui üldse. Ma sain rääkida, võimaluse sõnastada mõtteid, mis trügisid mu peas lärmakalt. 

Küsisin endalt eile - kas olen praegu õnnelikum kui aasta tagasi. Täie veendumusega vastasin jaatavalt, sest minu suhted perega on paremad kui iial varem. Minu suhe iseendaga on parem kui kunagi varem, sest ma tunnustan end ka eksimuste eest. 💝Ma elan küll üüripinnal ning kasutan liiklemiseks tallataksot või ühistransporti, kuid naudin sellega kaasnevat vaatlemisvabadust. 
Nüüd tunnen, et olen ka päriselt valmis kõigeks selleks materiaalseks külluseks, sest see tuleb mu ellu minu sisemise vabaduse kaudu, kantuna positiivsetest emotsioonidest, mitte hirmust hinnangute, püüetest vastata ühiskonna keskmistele normidele. Ma tean, et meist võib olla raske aru saada, aga vähemalt me ise saame endast ja üksteisest paremini aru, kui nt aasta tagasi või isegi üheksa kuud tagasi. Eneseareng ei ole minu jaoks enam midagi, mis seostub keskeakriisiga või "lillelapseks" olemisega. See on midagi, mis aitab leida vastused küsimustele iseenda sees, ja sellega vastata ka küsimustele, mida esitab järeltulev põlvkond. Ma olen üle saanud süütundest, et ma "mõtlen liiga palju".🙉 Arvestades, kui paljud inimesed tegutsevad ilma sügavamalt mõtlemata, miks nad midagi teevad, siis on minu lahendusi otsiv mõistus minu tugevus. 

Mu jaoks on täiesti okei, et jätkuvalt on inimesi, kes on kohutavalt skeptilised kõige suhtes, mis me siin teeme, ja ootavad hetke, mil me "saba jalge vahel" Eestisse tagasi tuleme, sest ei saa ju olla, et kirjutamisega võib päriselt ära elada! Võib küll, kui mõtteviisi muuta. Üksikisiku ja ühiskonna tasandil. 
💸Siin näiteks maksab 12-realine luuletus £40 naela. Ja see on keskmine hinnatase. Kirjutada kolm 12-realist luuletust tunnis ei ole mulle väga keeruline. 
Samapalju maksab kuni 100-sõnaline blogipostitus, ja see on isegi odav. 10 sotsiaalmeedia postitust - samuti ca £40-£50. 
Niikaua, kuni Eestis loomeinimesed ise oma tööd ei väärtusta, niikaua ka keegi selle eest ei maksa. Milleks, kui internetist saab tasuta? Mul on ikka paar juhust olnud, kus tuttavad (isegi mitte need, keda sõbraks nimetan), kirjutavad messengeri, et "kuule, viska üks luuletus, ma tahaks reklaammaterjalides kasutada". Jah, ikka, 12 rida on 40€ (mis on soodsam kui siinne hinnatase), ja vastus on 100% olnud - ma otsin midagi netist. Lihtsalt nii ääremärkuse korras olen neile maininud, et ka netist võetu on mõne autori looming. 

Seekordne postitus on olnud paljuski mõtteviisiga seotud. Muutustega meie mõtteviisis. Sest avastades Šotimaad, oleme avastanud üksiti endid. Oleme avastanud, mis on meile oluline ning milleks me tegelikult suutelised oleme. Ning kõige olulisem on meil olemas. 🙏Meil on kodu, me ümber on inimesed, kes meist hoolivad ning me julgeme olla päriselt need, kes me oleme. Julgeme mõelda ja jagada mõtteid, mis on Eesti keskmisest julgemad. 
Jah, unistused tegutsemiseta jäävadki unistusteks, kuid kui unistused ära võtta, ja pelgalt tegutseda, siis tekib meil kohe küsimus - mille või kelle nimel? Miks kellegi teise unistused ja mõtted on paremad kui minu omad? Miks on okei töötada kellegi teise unistuse täitmise nimel, aga kui mõtled ja viid ellu enda unistust, siis seda võib teha justkui teatud piirini? 

Eestist võttis Kutt kaasa armastuse Star Warsi vastu. 🌟Ta on läbi vaadanud kõik filmid ja oskab rääkida erinevate seal kasutatud mõõkade erinevusest, loomulikult teab peast kõiki tegelasi ning mõtleb oma peas uusi seiklusi välja. Ma ei tea, kui palju ta julges sellisest hetkest unistada, et tema kodutänaval sellised tüübid ringi kõnnivad (ei sõidetud labaselt autoga treppi) ning talle reede pärastlõunal külla tulevad, aga lõpmata õnnelik oli ta küll. Karbis on kohalikud maiustused - koogid, küpsised ja iiris. Olid väga maitsvad. Selline teenus, kus printsessid ja lastele olulised filmitegelased käivad kodudes, on siin olemas aastaid. Nähes seda siirast, pisarateni rõõmu ja kogedes Kuti tänulikkust, ütlen, et see £35 oli igati seda väärt. 
"Emme, ma kahtlustan, et sina organiseerisid selle!" 
"Jah, organiseerisin küll. Sellepärast ma tahtsingi, et sa need kodused dressid puhtamate riiete vastu vahetad." 
"Kas me siis poodi ei lähegi." 
"Ei, plaanis küll ei ole!" 
"Emmeee....!" 
Veel pool tundi hiljemgi, kui esimene osa maiustustest oli juba söödud, märkis ta, et ta siiani sisemiselt väriseb. Ma arvan, et meil tasus Šotimaale tulla küll, või kuidas teile tundub? 😁