Reede, 31. jaanuar 2020

Staartõbise viimane postitus Euroopa Liidust 😂

Täna õhtul see siis juhtub: ma ei ela enam Euroopa Liidus. 😒Jah, samal ajal, kui mõni Suurbritannia piirkond pidutseb, on siinkandis see pigem midagi, mida jutuks ei võeta. Kui, siis ainult selles kontekstis, et Šotimaa on jätkuvalt avatud ning endast tehakse kõik olenev, et neile, kellele see on praeguseks kodu, oleks see nii ka pärast üleminekuaja lõppu. Ja üleminekuaeg kestab aasta lõpuni. See, kes tahavad külla tulla, pakki saata, siis kuni aasta lõpuni on kõik sama. Mida Šoti parlament rõhutab, on see, et kui oli EL-st välja astumise hääletus, siis 62% šotlastest soovis EL edasi jääda ning EL jäämise poolt olid kõik Šotimaa piirkonnad. Tulemusi saab meenutada nt siit.

Eks Brexitist räägiti palju juba eelmisel aastal, sest see kuupäev on nii mitu korda edasi lükkunud, kuid üks julgustav aspekt oli Šotimaa enda sõnum, mida nad välja saatsid - Šotimaa on avatud. Üks esimesi videosid, mida nägin novembris, kui langetasin lõpliku otsuse tulla (enne ikka pendeldasin otsustamatuse tuules "tulen-ei tule, millal tulen-äkki ikka ei tule"), oli seesama, mis täna hommikul taas üles pandi. Nüüd vaatan neid liivaluiteid hoopis teise pilguga, kuigi 100% kindel pole, et need just Aberdeeni rannad on.
Pildike poe eest, 30.01.2020
Hommikul andsin väikse intervjuu ka Eestisse StarFMile, et kuidas Brexit mind mõjutab. See oli selline "Tere hommikust, Birgit, kas sa oleksid nõus?" "Jah, olen küll, aga mu hääl on nagu on." Ja siis vähem kui 3 minutit hiljem olin ma juba eetris, jõudsin veidi vett juua ja nina korralikult tühjaks nuusata. Kedagi hoiatada küll ei jõudnud, isegi mitte Hr Kahemillist, kellest ka juttu oli. 😎
Aga näe, ära kuuldi. Õde kirjutas pärast, et olen Staartõbine. 😂😷😸 Ei kujutanud tõesti ette, et see aklimatiseerumine sellisel moel just toimub. Eriti tingimustes, kus tõesti iga päev päike paistab. Eile ka - hommikul tuli sahmakas, siis klaaris taeva ära ja õhtul niisutas veel veidi. Praegu, kui meil on kell 14 pärastlõunal, on jälle juba mitu tundi päikeseline. Kohe, kui Amazoni kuller mulle need 3 asja ära toob, lähen õue. Ootan teda siin nagu lapsed jõuluvana või surijad hinge õnnistust. 😇
Kutt paraneb, aga visalt. Palavikku pole, söögiisu vaikselt tekib, aga põhiline mure on see, et "emme, iiiiigav on". Ma olen siis mõnikord öelnud, et väga hea, kui on igav. Ajuteadlased on ammu kindlaks teinud, et kui lapsel on vähemalt 30 minuti päevas igav, siis just see on aeg, kus tema aju areneb, tekib võimalus loovuseks. Jah, lollusteks ka muidugi, 🙈 aga see on meie, kui täiskasvanute arusaam asjast, onju. Nende endi arvates oli neil lõbus. Või noh, vähemalt mitte igav.

Täna sain oma national insurance numbri kätte. Esialgu lubati, et hiljemalt 3. märtsiks, aga tuli juba vähem kui kuu ajaga. 👍Ma ei oskagi võrdlust Eestiga tuua, sest see pole isikukood, aga see pole ka haigekassa number (mida Eestis ka enam kasutusel pole). Aga seda numbrit on vaja siis, kui tööle lähen, see tuleb esitada tööandjale ning siis lähevad riigimaksud selle pealt. Jah, see annab ka õiguse hüvitisteks, aga nagu ma teada olen saanud, siis nt lastetoetustega ongi nii, et neid saad täpselt selle aja, kui oled tööl. Ehk siis osa hüvitisi laieneb välismaalastele ainult siis, kui käid tööl. Mis on ka õige, kui meenutan juhtumit, kui käisin ise seda taotlemas ning 25-aastase naisega, kel oli väike (ehk silma järgi 8-10 kuud) laps vankris, oli kaasas tema ema - saabunud riiki päev varem, nagu tütar intervjuu käigus mainis. Seda numbrit on vaja juhul, kui soovid

  • riigis töötada, 
  • oma ettevõtte asutada, 
  • UK'st mingeid maksusoodustusi vms saada, 
  • oled sellise inimese elukaaslane või 
  • soovid taotleda õppelaenu. 

Välistada muidugi ei saa, aga küsimusi tekitas küll, kui naine, kes ei saanud ka väga lihtsatest küsimustest aru, mida intervjueerija küsis (tütar tõlkis), teatas täie veendumusega, et tuli siia riiki tööle. 🙉👌 Samas, võib-olla juba töötabki, ja see töökoht oli tal juba enne olemas, sest kohalik abi tütre näol olemas. Päris tegevuseta ma muidugi ei istu, sest järgmiselgi nädalal on üks ühepäevane koolitus, mille saan pärast CV-sse lisada ning kaks veebipõhist koolitusprogrammi on praegu pooleli.
💻
Samal ajal mõteln, et kui palju vastab tõele see soovitus, et CV-s peaks ülikoolihariduse juures välja tooma ka n-ö lisaeriala ja teised olulisemad ained 😕 ning tavalise dokumendiformaadi asemel peaks kasutama fäänsimat blanketti (olemas n-ö tasuta näidised veebis) ning selle siis pdfi panema, et oleks ka visuaalselt haarav. Mõned personaliotsingu ettevõtted väidavad, et CV vaatamise aeg on vaid 7 sekundit, osa väidab, et isegi vaid 2 sekundit. Jap. Se-kun-dit. See tähendab, et teise leheküljeni ei jõua mitte kummalgi juhul.
Teisalt on jälle soovitused ka üsna vastukäivad: osa ütleb, et haridus peaks olema esimene, teised jälle, et tegelikud oskused ja saavutused on olulisemad. 👉Ühed rõhutavad, et kasutada tuleb kindlaid sõnu, sest personalijuhid lasevad CV läbi n-ö spetsiaalsest programmist, kuhu nad on kirjutanud märksõnad ja siis see programm teeb esimese valiku ja kui sa ei kasuta õiget keelt, pannaksegi CV kõrvale, kuigi võid oskustelt olla kahe parima seas. 👉Teised jälle, et loomingulistel töökohtadel on väga oluline eristuda ning trafaretseid väljendeid tuleks vältida.
Selle info sees on üsna lihtne pea kaotada ja paanikasse sattuda, aga ma olen praegu otsustanud, et kõige tähtsam on selle aklimatiseerumise ning nende kõrvalnähtudega ühele poole saada ning taastada 100% aju ja organismi hapnikuga varustatus. 😒Praegu on see tagatud vaid kolmandiku osas, ehk suur osa hingamisest käib naha kaudu. Minu lähedasteks sõpradeks on saanud ingver, kaneel, mesi, nelk, vanilje ja kirsid. Ja mineraalvesi. Ja inhalaatori-aparaat. Minu voodikaaslaseks aga salvrätikupakk.
Nunnu on muidugi see, et ma olen oma praeguse keskmisest madalama tämbri eest saanud ka paar komplimenti. Kutt arvas, et mul on praegu palju ilusam hääl ning paar inimest (jätame nimed enda teada praegu) arvas, et see hääl on seksikas. 😆
Mulle väga meeldib poes käies lihtsalt vaadata, mis asju üldse müüakse. Õpin kohalikku kaubandust tundma- seda võib ju ka nii võtta, onju. Siin on teile väike valik asjadest, mis võiksid vabalt olla ka nn valentinipäevakingitused. Kusjuures osa neist ongi sealt väljapanekust. 👅 Kas saate ikka aru, mis piltidel on? 😉

Kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Öine vaibakloppimine ja sularahakriis

Uskumatult äge ikka! 👀👍Kuu aega tagasi oli see, kui me suu ammuli Aberdeeni raudteejaamas rongilt maha tulime ja taksoaknast tuledesäras linna vaatasime, püüdes lahke taksojuhi seletusi kuulata. 😃
Väsimus pikast reisist, elevus uuest kodust. Kohtumine majaomanikuga, poeskäik. See kergendus ja tänutunne, pingelangus ja enesetunnustus. Kõik on selgesti meeles. Lõhnad, valgus, helid, soojus... 💙🦄

Lehekülg õpivihikust 
Öeldakse, et kohanemine võtab kolm kuud. Kindlasti, sest ma olen näinud ju vaid väga väikest osa Aberdeenist ja veel väiksemat Šotimaast. Ma tean üht-teist juba kohalikest kommetest-tavadest ja ka sõnadest, aga nii palju on veel õppida. Näiteks seda, et tänaval ei ole ilus suu lahti maju vaadata. Kui siis ainult nii, et naeratades on huuled paokil. See vanalinn on ikka uskumatu arhitektuuriga. Ma ei tea arhitektiks olemisest mitte midagi, aga kuidas mulle meeldib vaadata neid detaile, mõelda, kuidas on need majad kõik tehtud. Siiralt imetleda ja vaimustuda kellegi loomingust. 👏
Kõige suuremad avastused ongi seotud olnud iseendaga. Ja siin on kindlasti kohalikel tavadel, eelkõige inimeste mõttemaailmal suur roll. Nii paljud senised mõtte-ja käitumismustrid on uppi lennanud ja kindlasti lendab neid veel. See on olnud tohutult vabastav. Nagu oleksin rannapall, mis on aastaid kapis kilekotis olnud ning nüüd on lõpuks ometi täis puhutud ja saan nautida tuule, päikese ja merevahust mängu.

💦💨🌞🌈☔Ilm on see, mille üle kohalikud ise ka nalja heidavad, et siin pole mingi ime, kui saad 4 aastaaega ühe päeva jooksul sõltumata sellest, mis kalendrikuu väljas on, ning vihmane ja tuuline ilm on nii tavaline, et enamasti seda isegi ei kiruta. Samas on nüüd mitmelt poolt jälle jõudnud info minuni, et see kirdenurk on ennegi kuivem ja kargem olnud. Eks see vast sõltub tuule suundadest kah, aga tõesti - lääne ja lõuna poolt sajud võtab
Cairngormi rahvuspark oma mägedega endale, ja meie oleme saanud kuu aega järjest iga päev päikest nautida. Sadanud on ikka, tänagi hakkas 16 paiku sadama, aga selline pidev hallus nagu Eesti on praegu nautida saanud, on meist mööda läinud. Eks Lääne-Šotimaa räägib võib-olla teist juttu ja veidi sisemaalegi minnes kuuleb midagi muud. Kuigi  - täna hommikul kell 10 olid siin ka veel lombid jääs. Seega jõudis see karge õhk Aberdeeni ka. ❆🏔Suusakeskused said korraliku lumelisa, seda oli sotsiaalmeedias piltidelt näha.

Eile käis jälle kuller - proovisin esimest korda toidupoest neti teel osta. Kui tellimus üle £40, siis kojutoomise tasu pole. Kõik oli isegi lihtsam kui arvasin ja kohale toodi juba järgmisel päeval. Miks ma seda kasutan - sest isegi siis, kui seljakottidega oleme toidupoes käinud, siis kui 2 inimest on päeval kodus ning teed ikkagi sooja toitu, tuleb tassida koju ka asju, mis varem olid keldrist võtta. Ja need kaaluvad päris palju. Eestis käies ei mõelnud eriti poes käies sellele, et peaks käe otsas tassima. Hr Kahemilline ja Kutt hoolitsesid selle eest, et rasked poekotid autosse ja sealt tuppa jõuaksid. 💪🙏
Enamasti läksid asjad ise külmikusse ka. Sel korral tassis ka ASDA kuller asjad kööki ja aitas kastidest välja tõsta. Eelnevalt saadetud SMSiga anti teada, et kulleri nimi on Jonathan. Eks ma küsisin paar rumalat küsimust ka. "Kas ma tõstan asjad kohe välja ja annan need uhked kastid teile kohe tagasi?" "Jah, teised on nii teinud tõesti," vastas ta viisakalt. 🙊

Tee Danestone, taamal mäed
Siin olen saanud ikka mitu raksu seljakotis asju tuua. Nii tänagi, sest unustasin neti teel osteldes tellida marineeritud kurke ja meie kodu-Coopis neid ei olnud.
Nende marineeritud kurkidega on ka ikka lahe lugu: on kohti, kus pickles tähendabki marineeritud kurke. Siin on pickles laiem nimetus, mis hõlmab ka marinaadi salateid (mingi sibula-tomatiplöks nt), oliive, küüslauku jms. Marineeritud kurgid on gherkins.
🥒🥒🥒Täna tõin neid kartulisalati jaoks 3 purki koju.
 Parempoolne ei maitsenud üldse - selline hapukas maitse oli, vasakpoolsed olid liiga äädikased minu ja Kuti maitse jaoks. Seega meie mõlema heakskiit kuulus keskmisele
Eile, kui tänast päeva mõtetes paika sättisin, arvasin end kesklinna minevat - see hakkab vaikselt selgeks saama, kuid hommikul vaatasin Google Mapsist lähedalasuvaid toidupoode ja kuidagi ei olnud tahtmist rahvarohkesse kohta minna. Teadsin, et üks bussidest läheb Danestone'i linnaossa Tesconi välja. Mõeldud-tehtud. Avastame uut linnaosa. Tundus ka selline roheline piirkond ning jätkuvalt Doni jõe ääres.
Bussijuht oli hästi lahke - kui maha läksin, siis juhatas, et minge sealt ristmikust paremale ja siis 2 minuti pärast olete kohal. Nii oligi. Täitsa suur Tesco oli, ja eraldi oli ka Ida-Euroopa toiduriiulid, nii lihatoodete, juustude, aga ka nt konserveeritud toidu osas. Samamoodi nagu nad toovad välja eraldi Briti, Šoti, Itaalia või India päritolu köögikunsti.
Isegi maisikepikesi leidsin. 😀
Jah, kartulisalat tuli megahea. Aga ma kahtlustan, et selle realiseerimisaeg on lühike st ülehomseni ei seisa. Lihtsalt saab otsa enne.
Kui eile kartulisalati materjali keetsin, siis ühel hetkel avastasin, et kolmest munast on ainult 2 alles. 😲"Mis sellega juhtus?" küsisin Kutilt. "Ära sõin." "Terve muna?" "Jah, külmana oli päris hea," vastas ta rõõmsa näoga.
Mu laps on kas ikka veel väga haige või hakkab ta lõpuks ometi muna sööma. 😆😇Või mõlemat, sest kuigi köha ja nohu annavad tasapisi järele, ei ole päris köha-ja lörisemisvaba ööd veel olnud. Ja kui seal üleval see paukumine on, siis kõlab see nii, nagu keegi klopiks vaipu.
Minu hämming Kuti munasöömisest tulenes sellest, et varem ta sõi isegi praemunast harva ainult munavalget ja väääga pika hambaga.

Nagu oled linnas ja pole ka. Vasakul suur-suur park, paremal esialgu eramajad, taamal korterelamute piirkond. 
Okei, omletti sõi, aga siis pidi seal midagi tahedamat ka sees olema. Keedumuna  - lihtsalt nii, et koorib ära ja sööb nagu õuna, pole ta mitte kunagi söönud. Ei maitse ja ma pole sundinud. Meeles on kunagisest ajakirjanikuajast lasteallergoloog M. Laaniste ütlus, et paljud väiksed lapsed ei söö muna ega kala, ja kuigi need on kasulikud, siis ei tohiks sundida, sest ilmselt nende organism ei suuda sealt midagi omastada ja see võib neile vaevusi tekitada. 🐟Kalaga oli nii, et kõigepealt hakkas talle maitsema räim tomatis, siis hakkas lõhet sööma ja suvel proovis Hr Kahemillise juures isegi suitsuahvenat. Ja nüüd siis - keedumuna. 
💷💷Homme pean minema kindlasti kohalikku panka ATMi juurde, sest kaasa võetud sularaha on otsas. Seda on vaja läinud nt garaažis käiva õunamahla-ja munatädi jaoks, Kutile kooli Accord kaardile (et ta saaks koolilõunat osta), taksos jpm. Reede varahommikul tuleb jälle õunamahla-ja munatädi (võimalik, et on ka onu, aga FB's ma suhtlen naisterahvaga). Eelmise korra taara jätame talle sinna ja siis ta toob meile uue koguse asemele. Eelmisel korral ostsin prooviks kaks pudelit (pindised) õunamahla. 👉Need haihtusid vähem kui 12 tunniga. 👈Ma ei saanud isegi maitsta. Sel korral ostsin terve kasti (20 pudelit), loodan, et äkki tuleb nädal aega välja ja saan ka klaasikese.

Üldiselt saab siin igal pool kaardiga maksta, jah isegi ühistranspordis, aga eks ikka läheb aeg-ajalt sularaha vaja. Taksot tellides küsitakse, et kas soovite sulas või kaardiga maksta. Ma vist seda mainisin, et kui Bennachie otsa ronima läksime, siis seal metsa sees olid ka kaardimakseterminaliga parkimisautomaadid. Pigem on see, et paberrahaga pole sul muffigi teha, müntidega saad maksta bussis ja parkimisautomaadis, ostukeskuses pildiputkas endast pilte teha jms.


Pangakaardi viipemaksega on nii, et sõltuvalt poest/kohvikust võib, aga ei pruugi deebetkaardil viipamine toimida. Summa, mille eest viibates maksta saab, on kuni £30.

💮⚘🌻Täna nägin siis siin ka lumikellukesi naabrite aias õitsemas. Eile, kui aknaid pesin, oli päikese käes ja tuulevarjus soe ning avastasin, et läbi killustiku kasvab rohi ning naabrite aiast tulevatel väätidel on rohelised lehed küljes. Leidsin aia tagumisest nurgast kaks potti, kus oli muld sees. Tõstsin need päikese kätte sooja. 💖Järgmine kord, kui auto rendime, siis toome endale ämbriga rukkililled ka kasvama. See, et nartsisse niimoodi ilma veeta hoides müükase, nägin ma ka esimest korda.



Esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Mis siin ikka põdeda!

"Ma olen päästetud!" hõikas Kutt eile hommikul, kui teatasin, et Amazonist tellitud inhalaator peaks mõne tunni pärast kohale jõudma. Ma ise eriti vaimustuda ei jõudnud, sest selline tunne oli, justkui oleks ise öö otsa köhinud ja nuusanud. Laupäeva õhtul poest ostetud kaks pakki (100tk sees) salfakaid olid pühapäeva lõunaks ka haihtunud. 😷😆Korralik värk, ma ütlen.
Selle füsioloogilise lahuse valmistamisega sain kenasti hakkama, veidi täpsustamist vajas, kui suur kogus teelusikatäitesse ümber arvutatuna see 10g soola siis on. Kasutasin meresoola.
Eile tegi 2x10 minutit auru ja juhhõissa! "Täna öösel ma ainult nuuskasin!" teatas Kutt hommikul. See tähendab, et mina sain peaaegu magada. 😴Aga ma olen tugev, hommikul ikka 5.30 äratus ja isiklikud tegevused peale. See paar tundi on minu aeg, kus saan tegeleda oma asjadega.

Üldiselt oleme Kutiga otsustanud (tema otsustas enne), et kolmapäevaks on ta juba piisavalt terve kooli minekuks. Täna teeme väikse õuetiiru ka, sest palavikku pole olnud nädalavahetusel. Vettehüpete trenni jätab seekord veel vahele, las võhm taastub. Kolmapäeval sööme siis kartulisalatit ja mõtlen veel, mis ma sinna kõrvale teen. 😋 Meie esimene kuu.

Täna tegin kooki. Banaanide ja kirsside, vanilje ja kaneeliga. Sest et..... täna 4 nädalat tagasi astusime siit majauksest sisse. 💙🙏Jah, meile jätkuvalt meeldib, on põnev, naudime ja tunneme end hästi. Eks ikka on asju, millega tuleb harjuda ning mille peale lihtsalt ei tule, kuid kas see pole nii mitte igal pool?


Jätkuvalt oleme kõik need 28 päeva iga päev päikest näinud. Kohalike arvates on see erandlik. "Järgmine nädalavahetus sajab," lubasid nad laupäeval. Noh, las sajab. 😉

Töökuulutusi vaatan igapäevaselt, aga huupi kandideerimist ei pea mõistlikuks. Võtan seda rahulikult, seda enam, et sissetulekuid on, kuna Eestist saabub jätkuvalt pakkumisi kirjatööks. 👍 Tõlked, igasugune tekstiloome on ju kõik sellised asjad, mida saan ka siit teha. Seega, jah - sellekohaseid pakkumisi võtan jätkuvalt vastu. 😇 Eks ma kirjutan omi asju ka, aga neist siis, kui kindlad kuupäevad koostööpartneritega kokku lepitud.

Täna tegime naabritele veidi lärmi ka. Suitsuanduritega. 😱Ei midagi hullu, rasv läks pannil veidi liiga tuliseks ja hakkas suitsu eritama, sest meil oli Kutiga omavaheline kommunikatsioonihäire. 😰

Hommikul lugesin üle siis linnavalitsuse kodukalt selle relva/noamääruse, mille vastu me Kutiga eksisime, kui talle käärid kaasa andsin. 😶Selgus, et selle taga on mõne aasta tagune juhtum, kus 16-aastane oma sama vana klassivenna koolis surnuks pussitas. 👎😥Mõni kuu hiljem vastu võetud määruse välja töötamisel osalesid nii noored ise, lapsevanemad kui ka spetsialistid ning selle määruse kohaselt on õigus õpetajatel koolis laste kotte läbi otsida, kui tekib kahtlus, et seal võib olla (külm)relv. Kui selgub, et see nii ongi, siis pikka juttu pole, vaid politseinikud kooli ja kõik sellised juhtumid fikseeritakse, asjad muidugi konfiskeeritakse ja vanematega võetakse ühendust. 🚔Jah, politseinikel on õigus ka laps/noor läbi otsida ning juhtumite korral, kus keegi saab vigastada, läheb kõik nii, nagu seadustes kirjas. Sellele 16-aastasele, kelle noahoopide järel teine noor suri, määrati 9-aastane vangistus. Kutt arvas, et need, kes sel moel arveid klaarivad on ikka "täitsa mõttetud" ja "kindlasti oleks ka mingi normaalsem võimalus olnud asju lahendada." 👌👍
Kõik need, kes on algkoolist väljas ehk siis käivad keskkoolis või akadeemias, peavad ise selle määruse läbi lugema ja paberile allkirja andma, et on lugenud ja saavad aru, et see kehtib kõik ka nende kohta.
Samamoodi peab õpilane ja lapsevanem lugema läbi koolis kehtivad arvuti ja interneti kasutamise reeglid ning selle kohta allkirja andma. Näiteks kõik sotsiaalmeedia saidid on kooli arvutites blokeeritud, WiFi on, aga selle paroole õpilased (üldjuhul) ei tea. 😈 Khm. Nutikamad neist uurivad sellised asjad kiiresti välja ja kui nad on piisavalt targad, siis nad hoiavad selle enda teada, et nad teavad. 🙊
 📸Lisaks andsin ma allkirja selle kohta, millistel tingimustel luban oma lapsest pilti teha ja millistes keskkondades neid pilte avaldada.

🚘Kes talvist Šotimaad avastama plaanib tulla, ja autot kavatseb rentida, siis ei ole sugugi nii, et talverehvid on praegusel ajal elementaarsed, vaid see on lisatasu eest ning ainult teatud tüüpi autodel.  Päriselt ka. Sel polegi mõtet, kui sõidetakse valdavalt piirkondades, kus lund pole, nt Lõuna-Šotimaal või siin idakaldal, Põhjamere ääres. See, et öösiti miinuskraade on, pole mingi näitaja, sest soola pannakse teedele juba siis, kui õhutemperatuur seal pluss kolme kandis. Kui jaanuaris auto rentisin, nägime samuti soolapuisturit päise päeva ajal. Jah, ja suvekad olid all autol.
⛷🚵Veebruaris ongi meil plaanis mõni kohalik suusakuurort ära katsetada ja kuigi Kutt teatas, et tema kavatseb pigem kelgutada, siis mul on plaanis teha teoks mõte, et taas, üle 14 aasta proovida mäesuusatamist. 2006 talvel olin esimest korda elus mäesuuskadel ja see oli Otepääl. Meeldis. Nüüd võiks veidi suurema mäe võtta. 🎿 Nagu peaaegu 12-aastane klassik ütleski: "Mis siin ikka põdeda!" 😆

Laupäev, 25. jaanuar 2020

Suurima šotlase sünnipäev

Täna on šotlastele väga tähtis päev, tähistatakse luuletaja Robert Burnsi sünniaastapäeva. 🎉🎉🎉Eriti suured on pidustused kesk-ja lõuna-Šotimaal, kus Burns sündis ja elas oma lühikese, kuid viljaka elu.

Samas on ka siin on juba nädal aega kohalikud poed ehitud sinivalgete lipukestega ning isegi äsja sisserännanutel vist pole võimalik niimoodi poes käia, et aru ei saaks, mida just Burnsi õhtusöögil sööma peaks: haggis, kartulid, kaalikad ja kohalik naps. Kes nii traditsioonides kinni pole, võib proovida haggise pitsat, jäätist või vrappe. 😃👌

Kui näete/kuulete sõnapaari "wee dram", siis see ongi "väike naps". Mida täpselt see dram sisaldab, pole ma veel jõudnud järele uurida. Kuna ma pole ei viski-ega õllesõber (olnud), siis on need mõlemad ka veel siin proovimata. 🍺 Kunagine kokkupuude Red Labeliga jättis tunniks ajaks kurku põletava tunde, aga sellised joogid pole kohalike jaoks üldse viskid. Leebemal juhul saavad need nimetuse "toiduviski" ehk siis kasutatakse marinaadi/kastme tegemisel, halvemal juhul võrreldakse neid mitmest sordist kokku segatud viskisid bensiiniga, ja lisatakse aasivalt, et "kas ikka koolat ka lisasite".  Viskisorte on siin sadu ning "õige" olevat ikka see ühelinnase viski. Veelkord - isiklik kokkupuude maitse osas puudub, info pärineb kohalikelt. 😎 Ahjaa, kui iirlased ja ameeriklased kirjutavad whiskey, siis šotlastel on whisky.

Viski jaoks on Kutil veel vara ja kuna toidu osas on ta üsna valiv, siis ma haigena ei hakka teda küll uute maitsetega harjutama. Seega  ei maksa homme mingit haggise-testimise ülevaadet oodata. 😇😆 Jah, ma olen lugenud selle kohta. Jah, ma tean, mis seal sees on ja kuidas seda tehakse. Jah, ma olen mõelnud sellele, et parem oleks mitte teada. Jah, ma olen ise verivorsti teinud ja ikka veel söön seda. Okei, kui esimest korda tegin, siis mõnda aega ei söönud. Nii umbes 7 päeva.

🚑Mis Kuti tervisesse puutub, siis näib, et tal on parem kui eile samal ajal, mil ma poest viina ostsin - juhuks, kui palavik peaks kõrgemale tõusma. Viina hinnaga ei hakka teid traumeerima, aga 10 paratsetamooli tabletti on umbes 8 korda odavam. 😀😆
Kui apteegist kraadiklaasi ostsin, siis sain ka teada, et neid inhalaatoreid, millega Eestis paljud endale ja oma lastele soolveega auru teevad köha ja nohu lahtistamiseks, ja mis Eestis on apteegis müügil, siis siin neid apteegist osta ei saa. Kui arsti arvates on Sul või lapsel seda vaja, siis ta kirjutab selle välja, ja siis saad selle kas osta või mõnel juhul ka tasuta. Kui Sa ise arvad, et oleks vaja, siis telli netist. Seda ma tegin ka. Hind soodsamgi kui Eestis.
Aga vedelikku ehk seda soolalahust ikkagi apteegis ei müüda. Selle pean vist ise kokku segama. 😇

Täna veel ei ole Kutil palavikku näidanud. Ingver, nelk, mesi, kirsid jms looduslikud abivahendid koos tõhusa koguse mineraalvee ja C-vitamiiniga hakkavad ilmselt mõjuma, sest vähem kui 48 tunniga on ootamatult kiiresti otsa saanud kõik salvrätikud sh 10 pakist koosnev kombo, lisaks veel need elegantselt pakist ükshaaval eemaldatavad.

Kui tavaliselt on Kutt liikumises, siis täna on ta terve päeva valdavalt energiat säästnud, nagu ta ise ütleb. Seega oli mõeldamatu, et ma ta hommikul pargisõprade riisumise talgutele kaasa oleks võtnud. Reha sai laenutada läheduses asuvast spordikeskusest. Pildil olev plats on riisutud. Selle ettevõtmise eesmärk on saada taas muru sisse õitsema lilled. Need, mis peaks seal looduslikult kasvama. Praegu on probleem selles, et muru on liiga tihe ja tugev ning seda tuleks justkui "nõrgestada". Nad olevat kuskile eelmisel sügisel külvanud/istutanud ka mingeid kollaseid lilli, mis muru justkui välja söövad veidi. Ei, võilill ei olnud, aga kui see õitsema läheb, ju ma ehk oskan öelda, mis see on. 🎕
Kui nad paar-kolm aastat tagasi alustasid, siis oli tee peenrast vaid meetri jagu niidetud ala. Ülejäänu oli kõik meie mõistes heinamaa.
💮💮💮
Linnavalitsusega on kokkulepe, et LV niidab 3-4 korda aastas, aga pargisõprade selts riisub heina kokku. Täna oli kohal 10 täiskasvanut, üks laps ja üks koer. Jah, siin on tavapärane, et kevadised heakorratööd tehakse jaanuaris-veebruaris, sest kui ikka õhk on lindude sädinast paks ja võõrasemad mühisevad õitseda, rododendronid ajavad samuti õiepungi, siis ilmselgelt hakkab varsti rohi täie hooga kasvama. Lähedalasuvas Scottstown Mooris olid ka täna miskid talgud, aga kaks tundi jõulist, märja murupudru kraapimist väsitas ära ning nii jäigi nägemata, kas nad tõesti seal lõket ka tegid, nagu lubasid.
🎼
Tulles tagasi tänase õhtu juurde, siis Robert Burns on šotlastele väga tähtis ja seda mitmel moel. Tema kirjutatud "Ayld Lang Syne" on laul, mida kohalikud laulavad uue aasta saabudes ning see on kolme enim lauldud inglisekeelse laulu seas.
Lisaks oli üks tema lauludest vahepeal mitteametlik šoti hümn. Kes tahab Burnsi luuletusi lugeda, siis neid leiab näiteks siit.  Olemas on isegi eestikeelne CD-plaat Burnsi lauludega. 💽
Seda kõike lugedes võiks ju kujutleda tänast õhtut kui midagi pühalikku, aga ei  - Burnsi õhtusöök on väga luuletaja moodi: seal on enamasti palju head toitu, napsu, luuletuste lugemist, laulmist ja ka tantsimist. Jah, Eestis öeldakse tema kohta, et oli nalja-, naiste-ja napsimees. Mõningatel andmetel oli tal oma lühikese elu jooksul 14 last 4 erineva naisega, neist viimane sündis päeval, mil Burns maeti.

Mulle väga meeldib, mismoodi šotlased oskavad enda ja oma traditsioonide üle nalja visata, neid nüüdisaega kohandada, samas jäädes truuks algsele. Nad on samas vägagi uhked oma pärandi üle - ei mingit võlts-ega valehäbi. See on päriselt ka äge, kui tunned ja tead oma pärandit, oskad jutustada lugusid. Imetlesin juba 2011.aastal, kuidas nad oma kirjandust eksponeerivad. See, et Robert Burns on üle ilma tuntud, see on ikkagi suures osas seetõttu, et šotlased ise arvavad, et see mees oli äge, et tema looming on vaimukas. Mõned tema tsitaadid, mis on eesti keelde tõlgitud, on leitavad nt siit. Mulle meeldib see "Eksimine on inimlik. Nurrumine on kassilik." 😻

🔎Täna nägin artiklit, kus toodi välja 10 põnevat fakti Robert Burnsi kohta.

  • Näiteks USA laulja Bob Dylan on tunnistanud, et Burnsi looming oli talle peamine inspiratsiooni allikas. 
  • Burnsi loomingut leiab nt filmidest "It's a Wonderful Life", "Kui Harry kohtas Sallyt" ning "Seks ja Linn".
  • Burnsile on pühendatud üle maailma enam kui 50 ausammast, millega on ta nn usuvälistest isikutest Christopher Kolumbuse ja kuninganna Victoria järel kolmandal kohal. 
  • USA moelooja Tommy Hilfiger on väidetavalt Robert Burnsi otsene järeltulija. 

Mis ma Burnsi loomingu kohta infot otsides veel teada sain, on see, et juba üle 10 aasta on olemas ka täiesti ametlik Eesti tartan. Ülivägev.  👏👍Mul hakkas küll mõte jooksma juba. Tartaniga seoses on ka minu käest küsitud, et miks šoti mehed seelikut kannavad ning öeldud, et ega sel seelikul ja kildil suurt vahet pole. 😈 Kilt on üks paljudest viikingite mõjutusel šoti keelde tulnud sõnadest ja tavadest. Kilt tähendab (hõlma) vahele toppimist ning selle värvid näitasid ära, kes millisesse klanni kuulub. Vahepeal oli tegemist suisa keelatud rõivaesemega.
🦄 Šotlaste ja Šotimaa kultuuri kohta liigub üldse igasuguseid küsimusi ja müüte. Kilt on kahtlemata üks neist ning ühes artiklis nägin sellist vastust (päriselt ka): "Meie mehelikkus ei mahu lihtsalt pükstesse ära. Tore, et see nüüd lõpuks teile selgeks sai." 😀🙈
Kildi ja seeliku kandmise erinevuse selgitamiseks sobib hästi mu arvates üks anekdoot, mida ka šotlased ise levitavad: Inglane ja šotlane istuvad kõrvuti baarileti taga. Tellivad õlut. Joovad õlut. Inglane vaatab šotlasele otsa ja küsib irooniaga: "Kui suur see erinevus seeliku ja kildi vahel siis tegelikult on?" Šotlane joob klaasi lõpuni, pöörab inglase poole ja vastab väga rahulikult. "See sõltub sellest, palju sa tahad, et sul hambaid suhu jääb." 🙊😀
Nagu kirjutasin, siis oskavad nad hästi ka enda kommete üle nalja teha. Naersin pisarateni, kui vaatasin selle koomiku tõlgendust kohalikust möllust. Aktsent on täiesti OK, aga muidugi inglisekeelne.


Mulle siinne sageli eneseirooniline huumorimeel sobib. Näiteks ütles mulle üks šotlane, et tean nende kultuuri kohta rohkem kui tema ise, kui küsisin, kuidas ta laupäeva õhtut veeta kavatseb. 😆Pakkusin siis välja, et võin ju tema kultuurinõunik olla, sest aastaid tagasi, kui ma esimest korda Šotimaal käisin ning me Aunega tema ja ta sõbra Edinburghi kirjanduslikule pubituurile kutsusime, siis ta ka tunnistas hiljem, et alahindas vägagi seda, mis seal tegelikult pakuti.
🍹🍻See pubituur, kus meie käisime, tähendas seda, et ca paari-kolme tunni jooksul viisid 2 näitlejat meid umbes 6-7 pubisse Edinburgi vanalinnas, mis on olnud kirjanike lemmikpaigad, mis neid on inspireerinud või kus on detaile kirjanike kaasajast. Kuulsime rohkem nii Walter Scotti, Robert Burnsi kui ka paljude teiste Šotimaa kuulsate kirjanike kohta. Jah, ka J.K Rowling leidis ära mainimist. Need näitlejad lugesid kirjanike loomingut, etendasid stseene nende elust ja/või juhtisid tähelepanu omanäolisele selles pubis. Joogi ostmine pubist kohustuslik ei olnud. Paus ja vahepealne jalutuskäik oli piisav, et purju meie neljasest seltskonnast küll keegi ei jäänud.

Neljapäev, 23. jaanuar 2020

Kutsumata külaline ja 3 kullerit

Täna oli siis see päev, kus ootasin kullereid. Juba eile õhtul hakkasid SMSid saabuma, et tellimus on kokku pandud ja vähemalt 1 pakike pidi saabuma 11-13 vahel. Saabuski umbes kell 11, see oli minu kirjutuslauake. Sel korral polnud vaja naabritelt kruvikeerajaid laenata, sest 8 naela eest olin ostnud ise 44-osalise komplekti. Haamrina kasutasin üht mere äärest kaasa toodud kivi. 😆💪 Kuskil 11.15 paiku helistati, et ca 20 minuti pärast on nad teise saadetisega ka kohal. Jess, mulle sobib. Teise saadetisega tulid need valged toolid. Üks Kutile, teine mulle.
Jah, ma panin selle kirjutuslaua täitsa ise ja üksi kokku. Ühe plaadi panin ikka vahepeal valesti ka, aga siinid, mille paigaldamist kõige rohkem kartsin, said esimese korraga õigesti. 👍 Tunni ajaga oli saanud klotsidest kena lauake. Seega jääb edaspidi söögitoa laud söömiseks st pole vaja paberitel toiduga ruumi pärast võistelda.
Vaevalt 15 minutit pärast teise kulleri lahkumist kostus uus koputus. Misasja?  Veel üks kuller. Kutt ei saanud kohe aru, aga kui nägin ümbrikul me mõlema nimesid, teadsin, et see on Eestist saabunud pakk. Nädalaga tuli kohale. Kutt oli ikka üliõnnelik. Aitäh, emps! 💖
See pilt on tehtud vahetult pärast paki avamist. Oli koomikseid, oli Minu Maailma ajakiri ja šokolaadimedaleid jagus isegi mulle. 😆
Nüüd, kui seda postitust kirjutan, meenus mulle küll, et eile lendas kolm erinevat nuga ja korra ka kahvel maha ja ma veel mõtlesin, et ei tea küll, et mehi oleks külla oodata. 😕Naisterahva osas mõtlesin, et ehk naaber.... Aga toole toonud brigaadis oli üks naiste-ja üks meesterahvas. Nii et tegelikult käidi kolmel korral, aga neli kullerit. 😎

💛💜

💪Väga tore, et need kullerid nüüd kõik ära on käinud, mõtlesin sööki soojendades. Nüüd jõuan ära käia ka kesklinnas Douglase hotellis kohaliku raadiojaama korraldataval töömessil, kus piirkonna suurimad tööandjad kohal. Sisetunne küll ütles, et nad otsivad nn lihttöölisi, aga eelkõige läksin kasulike nõuannete pärast. Täpselt nii muideks oli ka.
Lihtsal tööl pole mitte midagi viga, kuid olgem ausad, kui mu CV koosneb viimase 20 aasta jooksul kõigest muust, kui laos või leti taga seismisest, ja esimese asjana näeb tööanda mu Baka-kraadi, siis on ikka väga vähe tõenäoline, et kaaskiri sellest, kuidas laotöötaja amet on just see karjäärimuutus, millest olen eluaeg unistanud, ei mõju mitte millegi muuna kui halva ilukirjandusena.😐 Piinlik oleks raisata teiste inimeste aega, ausalt.
Aga päris raisatud käik ei olnud, sest nagu mainisin, sain veel paar infokildu, kuidas end paremini esitleda. Sain ka kinnituse, et olen oma mõtetega õigel teel. Seega, mõned muudatused vormistuses, ning peagi jõuab just see töö minuni, mida olengi mõeldud siin tegema. 👌👍
Postkontorisse tahtsin nagunii minna, sest tavalise kaubanduskeskuse letis müüakse ainult siseriiklikuks saatmiseks sobilikke marke. Eestisse postkaardi saatmiseks peab postkontorist marke ostma. Veebruaris on üsna mitu inimest, kes võiksid oma postkasti vaadata. 😁💚
Lisaks postkontorile hüppasin läbi Co-opi poest ja kuna ka meie nn kodupood on sama, siis tegin endale kohaliku "säästukaardi" ära. Mis võrreldes Eesti säästukaardiga erineb, on see, et 1 penn igalt kulutatud 5 naela pealt läheb kohalikku heategevusse ja millisesse, selle saan ise valida nende kodukalt. 👍 Annetamine on siin üldse hästi lihtsaks tehtud. Paaris (toidu)kohas makstes on minu käest ka küsitud, et kas tohime 25 penni vms lisada teie arvele, et see läheb heategevuseks.
Toidukaupa otseselt vaja ei olnudki, küll aga paratsetamooli. Jah, see kutsumata külaline on haigus.😵😷 Kutt ärkas hommikul piiksuva tooniga. Juba poole kuue paiku kostis ülevalt kahtlaseid hääli ja käskisin tal magama tagasi minna, et kooli minekust ärgu mõelgugi. Saatsin kooli kirja ka. Pärastlõunaks hakkasid põsenukid reetlikult roosaks tõmbama.  😰Siis sain aru, et igaks juhuks peab paki koju varuma. Esialgu joob muidugi sooja jooki, igas variandis. Küll kirssidega, küll kaneeli ja vaniljega, siis ökopiparmündi, siis ingveri-mee. 🍵 Saab ise sellega hakkama küll.
Ma olin küll kaasa võtnud pipraplaastrit, ingveripulbrit, nelki, Eesti mett jms hingamisteid lõõgastavaid asju, aga paratsetamooli puhul ilmselt mõtlesin, et seda saab poest ka. Saabki. Tavalisest toidupoest. On seda siin igasuguses variandis, aga ma võtsin kõige lihtsama. Kusjuures vanuselised erinevused doseerimise osas on palju täpsemad, kui Eestis. Lisaks ostsin selle viienaelase tiigribalsami. Ülemisel pildil Kutt tõmbas oma jalatallad, ninaaluse ja rinnaku kokku, villud otsa (villased sokid) ning ei läinudki kaua mööda, kui kostuv köha oli lahtisem. Homme jätan ka koju, sest näha on, et ega terve pole.

Jah, sel ajal, kui ma kesklinnas käisin, oli Kutt kodus. Pikutas ja luges koomikseid, ja Vampsu oli saatnud veel midagi talle. Ega ma kõike ei näinudki. Ahjaaa, tema lemmikhambapastad ka. 😆 Selle hambapastaga oli ikka tõesti keeruline vahepeal. Lõpuks ökopoest leidsime selle, millega tema oli ka nõus pesema, aga üks pasta, mille poest ostsin, oli korralik sooda. 😞 Mul ei tekkinud isegi Kutti oodates hambaid pestes okserefleksi, aga vat selle pastaga oli küll nii, et ikka väga kiiresti tahtsin selle suust ära saada.
Teine, mille siit ostsin, oli söega Colgate. Seal oli ka seda fluoriidi vähem sees (siin on kõikidel pakenditel peal, kui palju seda on), ja sellega oli Kutt ka pika hambaga nõus pesema, aga ma ütlen, et ka seda ei ole mõtet alla neelata. Mul oli juhus, kus olime külla minemas, ja ootasin kõnet. Nagu ikka, tuli see siis, kui mul oli suu vahutavat hambapastat täis. Sülitasin osa kraanikaussi, aga ikka oli kõne ajal hetk, kus mõtlesin, et "vaja veel sülitada, aga see vist kostab." Neelasin siis alla selle segu. Ärge teie seda tehke. Päriselt. Tunne oli sama, nagu keegi oleks traatharjaga limaskesta süganud. 😳
Seega - kui ökopoes BioMedi oma nägime, siis lendas see kiirelt korvi.
💚Põhjus, miks me looduslähedasemaid tooteid otsime, on mõtteviisis. Eks igaüks on loodussõbralikkuse endale lahti mõelnud omal moel, aga me püüame tarbida tooteid, mille koostisainetes (sh pakendis) on võimalikult palju looduslikke või taaskasutatud materjale ning toidu puhul mürke/kemikaale, mis pole head ei loodusele ega inimesele.
👉Mulle näiteks väga meeldib kohaliku Co-opi vett osta, sest neil on pudelile peale kirjutatud, et pudel on taaskasutatud plastikust. Muide, ka enamus piimakonteinerid/pakid on taaskasutatud plastikust. Üldiselt kilekotte poest kaasa ei saa - enamus on kas paberkotid või siis tugevamast materjalist kotid, mille puhul saab iga junsu ka aru, et need pole ühekordseks kasutamiseks. Kui Sul on oma kott poes kaasas, siis mulle on klienditeenindajad alati "aitäh" öelnud. See on nii armas. 🦄
ASDA annab küll kilekotte, aga sinna on ka suurelt peale kirjutatud, et palu kasuta mind uuesti.
Jah, seda kummalisem tundub rohealadel vaadata vedelevat rämpsu või bussides istmetel ja põrandatel vedelevaid pileteid. Nagu mingi vastuolu on selles kõiges. 😕
Laupäevaks katsume ikka teha nii, et Kutt terveks saab. Ta ootab väga, et saame minna parki riisuma ja ta saab ka oma panuse anda, et kodukant kaunim oleks.




Kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Ma lubasin lapsel külmrelva kooli kaasa võtta😲

Jap. Ise olen ka üllatunud. Ma isegi ostsin selle talle, sest arvasin, et võib vaja minna. Umbes nagu pliiatseid ja pastakaid. Täna sain koolist kõne, et see on turvaliselt seifis, ja minul tuleb järele minna ning vastavad paberid allkirjastada. Palusin mitu korda vabandust, et ei lugenud paberitest kuskilt välja, et ✂käärid lähevad relvade alla. "Kõik, millel on tera!", selgitati. Sõbralikult, kannatlikult, lisades, et ärgu ma väga muretsegu - midagi halba ei juhtunud.
Selles kontekstis olen ma üsna kindel, et sirklit ka mata tundi kaasa võtta pole mõtet. ◯
Kutt just kurtis hommikul, et kott üsna raske. Noh, kääride võrra oli see koju tulles kergem. 😎 Käisin kella poole nelja paiku siis koolis, aga selgus, et see oli üsna tühi juba. Kuti vanuseastme koordinaator Mr H. tuli vastu ja arvas, et äkki saab kätte anda, aga kui kuulis, et need on seifis, siis sinna tal oma sõnul ligipääsu pole.
 Kiire vestluse käigus ütles ta, et Kutt on päris hästi sulandunud. "Eks kõikumisi ikka tuleb ette, aga nii palju, kui minul infot on, siis on praegu kõik hästi," lausus ta. Kinnitasin, et mul on kodus sama info: Kutt on õnnelik hommikuti kooli minnes ja sealt tulles ning tal läheb ka enda arvates hästi. Rõõmustab uute tutvuste üle ning kirjeldab päevasündmusi. Temas endas on ka mingi mõttenihe toimunud. Suudab päris paljudes asjades olla kõrvaltvaataja, n-ö mitte lasta end käima tõmmata. 👍
Saan käärid siis reedel kätte, sest homme ootan päev otsa kodus kullereid, kes mulle kirjutuslaua ja meile 2 tooli ära tooma peaks. Just kullereid, mitmuses, sest need tuli erinevatest poodidest tellida. Need olid küll mõlemad ka ühes poes olemas, aga siis oleksin pidanud toolidele ise järele minema, sest sealt poest toolidel kojukannet pole. 👈

Ma ei tea, mida teie teete, kui on vaja mingeid asju selgeks mõelda, aga mul toimib hästi jalutamine. Veel parem, mõnusa tempoga kõndimine. Asjade selgeks mõtlemiseks läks vaja 20 kilomeetrit, nüüd on vaja saabastele uusi kontsaplekke, sest senised kummikontsad on selle paari nädalaga ära käidud. 😁

Kõndimiseks võtsin suuna Aberdeeni promenaadile ja eesmärk oli jõuda teise jõeni ehk Dee jõeni välja. Esialgu ma eriti kaugele ei jõudnud, sest vaatepilt Doni jõe suudmes oli päikesetõusu ajal imekaunis. Peaaegu tuuletu hommik, vesi oli veel üsna kõrge, lainemurdjaga kohtunud lained pakkusid imelist vaatepilti. Kes
Veetsin neid plärtsatusi pildistades ja filmides seal pooltunnikese vähemalt. Korra käis lainetus ka üle saabaste ja olin hüppeliigesteni vees, aga silkasin kilgates kiirelt välja ning jalad jäid ikka kuivaks. 😇
Ma tean, et Eestis ei ole ilmad praegu kõige paremad olnud, selline nullilähedane ilm, mis värvuselt on nagu keskmine keskklassi auto tuntud telereklaamis. Mis ma oskan öelda - tulge Aberdeeni, siin on alates 28. detsembrist iga päev päikest olnud. Jah, ka täna. See aga tähendab, et graniit sätendab. Kuldselt või hõbedaselt, sõltub valgusest. Vaadake ise - need pildid on mõlemad tehtud ca 9 paiku hommikul, kui olin alles oma teekonna alguses ega olnud suuri-tähtsaid mõtteid mõelda. 😊
Ütleme nii, et ma vahepeal kahtlesin, kui kaugele ma üldse jõuan, kui loodus nii vägevat vaatepilti pakub. Lihtsalt seisin, kükitasin, vaatasin. Ahmisin endasse seda mõnusat hommikut ja hinge kergeks muutvat vaatepilti. Hommikul kohe jalutama tulek oli olnud väga õige otsus!

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et elan nii ilusas kohas. Liisu ütles õigesti, kui telefonis temaga rääkisime - ma olen täiesti õiges kohas. Nagu oleks pärale jõudnud. "Minu Aberdeen on ilus, äge ja põnev," käis mu peast läbi. Jah, ma tean, et on inimesi, kellele Aberdeen on hall, igav ja mittemidagi ütlev linn võrreldes mõne teise Šotimaa linna või piirkonnaga. Mulle meeldivad ka mäed, just Šotimaa mägede avarus, kuid Aberdeen meeldib mulle ka. Väga meeldib. Jah, ma imestan ise ka, maakas nagu ma hinges olen, et linna ja linnaelu kiidan. 😉

Fittie
Kõndisin mööda rannapromenaadi, vahepeal peatusin, et vaatepilti nautida ja mõtlesin omi mõtteid. Siin jalutades on lihtne naeratada.

Fittie
Möödusin värvilistest pinkidest, kus me Kutiga ükskord istusime ja jõudsin ühel hetkel barjäärini, mille teiselt poolt paistis mulle midagi, mida ma olin juba siia saabumisest saati näha tahtnud, aga polnud leidnud mahti isegi järele uurida, kus see asub. Footdee ehk kohalikele Fittie. Vana kaluriküla, Aberdeeni üks vanimaid piirkondi. Selle kaluriküla muudab eriliseks asjaolu, et kõik majad on ehitatud üksteise külge ning aknad ja uksed on kõik sissepoole. Küla keskel asus kirik ning majad on enam-vähem korrapäraselt selle ümber. Kui alguses tundus kahtlane, et seal ka päriselt võiks praegu keegi elada, siis vist ikka elatakse. Osa majakesi oli kindlalt sellised suvemajakesed, aga oli ka neid, kus oli märgata töötavat gaasikütet ning kohaliku enesekindlusega ustest sisenemist. Nende pisikeste, värviliste, omanäoliste majakeste ja aedade vahel jalutades oli tunne, nagu oleksin mingis teises reaalsuses. Või muinasjutus. Samas oli veidi kummaline ka lihtsalt käia ja vaadata teiste kodusid. Iga majake on omanäoline. Vabalt võib olla, et ühe maja katus on punane, teisel roheline, kolmas majake on hoopis sinivalgetes toonides, neljas on pannud terrassile pottidega põnevaid taimi, viiendal on kivist aiale hoopis mosaiik laotud.
Fittie, keskel kirik. 
Aberdeeni sadam on üks vanimaid Suurbritannias, kirjalikes allikates mainitakse seda juba 1136. Sadam on kohe Fittie taga ning selle töised hääled kostavad ka kunagisse kalurikülla. Mina seadsin sammud tagasi. Vahepeal oli merelt jõudnud kalda äärde udu, mis pakkus teistmoodi maalilist vaatepilti. Vesi oli taandumas.

See värvidemäng, mida pakub päike, udu ja vesi, oli järgnenud kuue kilomeetri jooksul selline, et pildistasin oma telefoni aku peaaegu tühjaks. Etteruttavalt võin öelda, et enne koju jõudmist viskaski telefon pildi tasku. Siin alumisel pildil keskel on veidi näha ka halo ning merel olevat tuuleparki, mis vahepeal paistis ja siis jälle mattus uttu. Linnud siin pildil on meriskid, kohalikus keeles tähendab nende nimi aga austripüüdjat. 😊
Täna selgus, et olen siin olles teinud juba ca 750 pilti. 🙈  Laadsin need täna küll internetikeskkonda üles, aga enne kui siin linki jagan, panen pildiallkirjad ka juurde.

Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Kahtlane kohtumine pimedas ja teised moeröögatused

Teate küll neid tüüpe suuremate ja väiksemate linnade parklates, kes tulevad Su juurde ja püüavad selgeks teha, et nad on kurdid ja koguvad raha teistele omasugustele? Kes paluvad Sul kirjutada oma nime ja kontaktandmed paberile?
Meil oli siin ca nädal tagasi üks juhtum, mis on ikka järgmine tase. Ma kahtlesin, kas üldse sellest kirjutada, sest ei pea õigeks halbu mõtteid levitada. Teisalt jälle - mida rohkem on inimesed teadlikud sellistest ohtudest (sh välismaale tööd otsima tulles), seda turvalisem meil kõigil on. 👇
Niisiis, käisime Kutile kooliriideid ostmas ja pärast seda kõhtusid täitmas. Seega, tuju oli hea ning suundusime üle kaubanduskeskuse esise platsi bussipeatuse poole. Kell oli 17 läbi, seega oli päris pime.
Selle paari-kolme tunni jooksul, mis me kaubanduskeskuses triiksärke ja viigipükse (Kutt proovis neid) ja ägedaid jegginseid (teksaretuusid, neid proovisin mina) proovisime, oli selle esisele platsile püsti pandud paar püstijala-lauakest. Väliselt jättis kõik väga tegusa ja ausa organisatsiooni mulje. Aga, kui midagi tundub kahtlasena, siis see tavaliselt seda ka on. 😬

Kuti (sic!) juurde astus noormees, kes oli küll täiskasvanu, kuid vanuse järgi ehk 20, mitte palju rohkem, ja hakkas temaga rääkima. Ma olin kohe kõrval, sest Kutt tõmbus kaitsesse. Talle ei meeldi, kui tänaval võõrad inimesed juurde astuvad ja küsimusi esitavad. Algul siis see noormees (kaelakaardil oli küll temast umbes 40 aastat vanem ja habemega mees, aga me kõik teame olukordi, kus oled alles õpilane ja kannad kolleegi "tööluba", sest enda oma alles tegemisel) tänas, et me teda ei ignoreerinud nagu enamik teeb ja siis läks jutt huvitavaks. Ta küsis, kuskohast me pärit oleme. "Eesti, kas see on päriselt ka riik?" oli ta imestunud. 🙈🙉🙊
Ma siis selgitasin, kus Eesti asub. "Oo, siis me oleme naabrid. Mina olen Poolast." Selle aja peale ma juba kahtlustasin, arvestades aktsenti. Ma arvasin, et päris naabrid ikka pole, Leedu ja Läti on vahel. "Üks Kesk-Euroopa kõik," lõi ta käega ning hakkas rääkima sellest, et neil selline heategevusorganisatsioon, kes kogub leeprahaigete jaoks raha. Näitas bukletti, kus peal olid numbrid, et 10 000 inimest aastas haigestub Šotimaal ning lapsed surevad, sest ei avastata piisavalt vara, aga enne piinlevad, kaotavad nägemise ja invaliidistuvad. 😲😶Jah, leepra ehk pidalitõbi. Pildid ka juures nagu vanasti raamatutes nähtud. Minul hakkas kohe sisemine alarm helisema. Ma tean hästi, et osa nn uinunud haigusi on hakanud tagasi tulema ja neid osata diagnoosida. Kutil olid kunagi sarlakid ja teda vaatasid erinevad arstid kahe nädala jooksul, aga keegi ei osanud pakkuda, et tegemist võiks olla sarlakitega. Ei tuldud selle pealegi, et analüüsid võtta. Seega, ma otseselt kohe ei välistanud, et leeprat enam ei ole, küll aga olid ääretult kahtlased need numbrid ja visuaal. 👀👎
Teadsin, et Eestiski on haigusega, mida pole ammu esinenud, aga kui see oleks nii hull, siis oleks ju Eestis ka sellest kuulda midagi. Šotimaa ja siinne tervishoiusüsteem tundub ikka oluliselt arenenum kui meil. Seega keeldusin viisakalt raha andmast ning ütlesin ka üsna otsekoheselt, et ma ei jäta oma andmeid kuskile enne, kui olen selle kohta ise lähemalt uurinud. Nad soovitasid mulle oma organisatsiooni kodulehte, mille aadress oli samuti bukletil. Neid buklette nad ei jaganud (olevat ainult üksikud järel) ja selle pildistamise peale ma lihtsalt ei tulnud. Kutile seletasin ka kohe ära, mis värk on, sest tema sai nii palju aru, et lapsed surevad.
Kui ta kuulis, et tegemist on pettusega, tahtis ta otsa ringi keerata ja öelda, et see on alatu. 😄 Läksime siiski bussile ja lubasin, et uurin netist järele ja annan talle ka tegelikku infot. Mis ma seni olen teada saanud. 👉Väidetavalt Eestis oli viimane diagnoos 2011. Šotimaal on olnud ka 2014 kaks juhtumit, kuid enamasti on see haigus kaasa toodud Aasia või Aafrika riikidest, sest seal on seda tõesti palju. Haiguse avastamise teeb raskeks see, et peiteperiood on pikk ning esmatasandi meditsiin ajab selle segi ekseemi või teiste levinumate nahahaigustega. Jah, nakkav on see tõesti, samas suri viimati inimene Šotimaal pidalitõppe 18.sajandil. Alates sellest ajast on olnud see ravimitega kontrolli all hoitav. 👍👌 Kes tahab, guugeldab ise rohkem infot välja.
Ma ei tea, võib-olla see organisatsioon oli õige asja eest väljas ning vaene Poola poiss oli asjadest valesti aru saanud, aga sel viisil, kuidas seda meile serveeriti, oli see ikka väga kahtlane. Kahtlane on tundunud see ka riiklikus tervishoiusüsteemis töötavatele šotlastele, kellega sellest rääkinud olen. 😕Lisaks asjaolu, et neid annetusi koguti pimedas, laupäeva õhtul, kui suur osa linnas liikujatest on peomeeleolus. Ning et esimesena läheneti lapsele. Okei, Euroopa geograafia oleks tal ka võinud parem olla. 😎
👠👟👞👗
Nüüd aga tähelepanu kõik moegurmaanid ja nende rahakotid! Meeste kampsunite ja t-särkidel on moes  ümar kaelus, hästi palju on tugevaid, mehelikke värve. Seega nööpidega kardiganid ja V-kaelusega särgid-kampsunid võite selleks hooajaks alumisse sahtlisse peita. Vaba aja jalanõudel domineerib valge tald. 👸👸👸Te teate ise täpsemalt, kui kiiresti mood üle Põhja-ja Läänemere kohale jõuab, aga see on see, mida me poes nägime.
Naisteosakonnas viskasin kiirpilgu jalatsitele ja aksessuaaridele. Jalanõud, nii pidulikumad kui ka vaba aja jalanõud on läikivad. Kuldkingakeste asemel võid osta endale suisa kuldsed saapad. Ja need kõrvarõngad vasakpoolsel pildil. Tehke omad järeldused. 😎😇😂
Mis temaatilistesse väljapanekutesse puutub, siis 14. veebruar on ikka igal pool nähtav. Kaardikesed, šokolaadid. Ja ükskord kuulsin klienti küsimas, et kas neil lihavõtte-teemalisi asju ka juba müügil on. Oli küll. Suur reede on 6.aprill, kes veel pole kalendrist järele vaadanud.


Pildil oleva laua, lisaks veel ühe kirjutuslaua endale ning 2 tooli tellisin eile kohalikust mööblipoeketist, mis reklaamib end võimalusega, et kaup tuuakse kohale samal päeval. See laud toodigi, aga oma kirjutuslaua ja 2 tooli saan neljapäeval. 💪👌Oma kirjutuslauaga oleks olnud variant ka saada teisipäeval, aga mõtlesin, et kui ma juba kullerit ootama pean, siis pigem tulgu nad ühel päeval. Kusjuures asjad tulevad erinevatest poodidest, sest kõike kolme asja ühest poest ja samal päeval kojutoomisega mul saada ei õnnestunud. 😞Nimelt on neil osa kaupa vaid sellist, mida nad kohale ei toimeta. Kusjuures mõnest poest toovad kohale, teisest mitte. Kokku on neil vist siinkandis kümmekond poodi. Hinnatase? Neli asja sain ca 250 euro eest. Jah, kohaletoomine on selle hinna sees. Mis mulle siin väga meeldib, on siinne SMS-teenindus. Olgu tegemist takso või nüüd kulleriga, ja sama oli ju ka autoabiga. "Teie tellimus on vastu võetud, arvatav kulleri saabumise aeg on vahemikus..." Järgmine SMS saabus, kui tellimus oli komplekteeritud. Kolmas SMS oli eriti nunnu: "Teie kaup peaks saabuma 3 minuti jooksul. Kulleri nimi on Ryan, kui soovite temaga suhelda." 
💙😀 Selle SMSi ajal parkis auto end juba maja ette ja mina lõpetasin telefonikõne ja hüüdsin Kuti alumisele korrusele. 
Kui alguses oli lootus, et äkki on neil mingi pisike komplekt kruvikaid ka kaasas, siis ei olnud. Koputasin üle-ukse naabrite uksele ja laenasin 2 kruvikeerajat. Kutt oli nii kade - tahtis ise kõik kruvid kinni keerata. 😆
Kui viimaseid detaile panime, siis selgus, et kaks esimest väikest tahvlit olime pannud niipalju valepidi, et kruviaugud olid üleval, aga kuna see konstruktsiooni tugevuse osas rolli ei mänginud, siis me ei hakanud kõike uuesti lahti võtma ja jäi nii. Nüüd on vähemalt kindel koht õpiasjade jaoks.📚 👍

Pühapäev, 19. jaanuar 2020

Panin jope ja saapad proovile. 💦Kumb paremini vastu pidas? 💦

Mina käisin ka üks õhtu õues. Täitsa üksinda. Tegin Kutile söögi valmis ja ütlesin, et mul on nüüd vaja minna. Mis sest, et oli vihma sadama hakanud. Te ju ikka mäletate, et alates meie saabumisest oleme iga päev päikest näinud? Kui mitte rohkem, siis kasvõi veerand tunniks.😀
Sadanud ongi enamasti õhtul, pärast tööpäeva lõppu või siis öösiti.
Ka tol pärastlõunal, kuskil 16 paiku, hakkas sadama. Tuul oli ka. Sadas kohalike sõnul õiget Šotimaa vihma - teravat ja tugevat, diagonaalset.
💦💦💦Strong and sharp, nagu siinkandis öeldakse.
Panin korralikud, poolde säärde ja tugevama tallaga nahksed saapad jalga. Olin need mõni aasta tagasi ostnud, aga Eestis lihtsalt seisid, ei leidnud kasutust. Autoga liikuva inimese asi. 😇 Björnakad ehk joped ostsime Kutile ja mulle Võrust, maaletooja poest. Üldiselt ma pole margitruu - pigem vaatan tegumoodi, aga BD kvaliteeti on Kutt korduvalt testinud ning nüüdseks oleme üle viie aasta juba fännid. Seekord küsisime ka Šotimaa-kindlat riietust 😆ehk siis jopesid, mis peavad kinni tugeva tuule ja vihma.
Kuti jopel pidid olema mingid udupeen sulesüsteem, mis hakkab tööle lähtuvalt kehatemperatuurist. Seni pole ta külma kurtnud, pigem käib hõlmad laiali. Minu "polar parka" pidi olema Eesti kliima jaoks liiga soe. 😀 Teada värk, et seistes hakkab iga jopega külm, aga kui ringi liikuda, siis tuult peab mu jope tõesti hästi. Külmakartlik nagu ma olen, siis liiga soe hakkas sellega ainult siis, kui mäe otsa ronisime. 😏 Nüüd oli siis aeg testida ära ka see vihmakindlus. Mitte, et ma spetsiaalselt leotama oleks läinud ennast, aga üks jope võiks ju tunnikese-poolteist seljas kuivana püsida?
Kodutänavas majade vahel ei saanud nagu arugi, et oleks tuul olnud. Sadu oli ka 13. jaanuari õhtul tugevam. Aga kui jõudsin jõe äärde, siis sain tuule tugevusest aimu. Mõnus! Tegelikult ka. "Seda see tuulutamine tähendabki!" mõtlesin. Liikudes oli soe. Vastu nägu sadav vihm ei tundunud ka  eriti hull. Veel. Kui olin tõusust tagurpidi voolava jõe ja selle põhjakalda (mis samuti oli tõusuvee all) ära vaadanud, tundus tagasi minna vara. Otsustasin promenaadi algusse minna. Kaugel see ikka on - üle silla ja natuke vasakule. 💪 Sillal oli tuul vastu. Teksad olid eest umbes 10 sekundiga läbimärjad. Naeratus näol ja hing kerge, liikusin edasi. Kui üle silla olin jõudnud, ütlesin esimest korda. "Ai!" Piiskade teravus andis tunda. Mõnikümmend meetrit edasi jäin seisma ja keerasin tuulele selja. Kulmud ja silmalaud olid korralikult pihta saanud. "Selline see Šotimaa vihm ongi," käis peast läbi. Ma usun, et kõik, kes on vähegi raamatuid kirglikult lugenud, ahminud sisse endasse neid kirjeldusi kohalikest oludest ja siis neid ise kogevad, teavad seda tunnet, mida sel hetkel tundsin. See on hetk, kui mõttest, oletusest, fantaasiast saab tegelikkus, teadmine, mõistmine. Äratundmine. Minu jaoks väga vägev tunne. 👀
Minult on enne ka küsitud, just siis, kui kuskil reisil oleme, et kuidas ma tean neid asju, neid lugusid paikade kohta, kus ma pole kunagi varem käinud. No mis teha, kui raamatud on olnud mu parimad sõbrad juba enne kooli. 😎
Need suured pildid ongi tehtud promenaadi alguses. Selleks ajaks oli mu kehal soe, aga jalad lirtsusid täiega, sest poolel teel promenaadile tundsin, kuidas hüppeliigese juures olevatest õmblustest niriseb vesi läbi. Ülevalt poolt oli saabas kuiv, alt ka, aga just õmbluste juurest. Tänasin end vildist taldade eest. 👍Polnud hirmu, et varbad külmetama hakkaks.
Aga vihm oli tõesti vägev. Autotulede valgel oli näha, kuidas see sadas umbes 45kraadise nurga all ja maandudes põrkasid uuesti üles. Loigud lainetasid ja vesi tuiskas. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et sain seda kogeda. Kindlasti saan veel, aga esimene kord jääb ilmselt alatiseks meelde.
Seisin seal promenaadi alguses, liivaluidete vahel veidi varjus ja nautisin tõusulainete mängu rannapiirde taga, vihmapiisad mööda nägu alla voolamas. Väänasin fliiskinnastest vee välja ja tundsin, et jope varrukaotsad on märjad. Pole ka ime, kui kindad veest tilkusid. Tõmbasin need kätte tagasi - parem ikka kui paljakäsi. Olin valmis tagasi liikuma. Tagantuules läks teekond ruttu. Kui mere äärde tulles liikus üks inimene mulle vastu, siis tagasi minnes oli mere äärde viiv tee inimtühi. Vaatasin veepiiskade mängu, linnatulesid, kuulasin automüraga segunevat lainete müha ja tundsin, kuidas see tormine ilm toob minusse rahu. Kas selline see hetkes olemine ongi?
💧    💧    💧
Koju tagasi jõudes läksin joonelt saabastega vannituppa, dušikabiini. Olin üsna kindel, et saan saabastest sirinal vett välja kallata. Jopes polnud kindel. "Emmeeeee, mis sa tegid?!" hõikas Kutt, kui mind nägi. Lasin tal filmida. Selgus, et jope alumine serv, kergelt vöökohast ja varruka otsad olid märjad. Kui veest tilkuvate alumise serva ja varruka otste puhul võis mõelda sellele, et teksad ja kindad andsid vett edasi, siis vöökoha puhul seda öelda ei saa. Panin jope riidepuule kuivama, hommikuks oli see õnneks kuiv. 👍 Kehal oli kuni lõpuni soe, aga nägu ja jope alt väljas olnud reied torkisid terve õhtu nendest nõeltest, mis taevast sinna pihta olid lennanud. 😉

Täna hommikul läks enne 7 juba uni ära. Katsetasin ahjus küpsetamist ja imetlesin päikesetõusuga kaasnevat värvidemängu.



Eile külas olles sain teada, kui oluline on Šotimaal kaaskirjas väljendada seda,

  • miks just see on sinu unistuste töö, 
  • tuua välja ettevõtte väärtuste kattuvus enda omadega 
  • tuua välja enda eelised ses osas, et mida unikaalset on mul kui kandideerijal neile pakkuda, 
  • kuidas minu senine töökogemus aitab ettevõttel/organisatsioonil oma eesmärke saavutada
  • kuidas minu senine töökogemus teeb minust neile asendamatult väärtusliku töötaja 
  • millised oleks minu ideed-ettepanekud lähtuvalt teadmistest, mis mul nende kohta on. 

Ütlen ausalt, mul pole õrna aimu ka, kas Eestis ka see kaaskirjas oluline on ning kui paljud tööandjad üldse kaaskirja oluliseks peavad, aga siin on see sama elementaarne nagu tuua CVs välja enesearengu etapid ja reaalsed saavutused, tulemused, isiklik panus ettevõtte arengusse. 👈💪
🔍Seega on mul kirjatöö uue nädala alguseks olemas. Ajule mõttetööd, eneseanalüüs ja minapildi parandamise järgmine tase, ma ütleks. 📄
See päev, kui mul õues käimine vahele jäi, tegelesingi taas (mul läks pärast kolmandat korda lugemine sassi, mitmes kord see on😆😆😆) oma CV ümber kirjutamisega.
Nimelt oli võimalus online tööportaalist tellida tasuta tagasiside-hindamine oma CVle ja seda ma kasutasin. Sain siis teada, et minu omast arust nii edev CV jätab minust mulje kui "Tegutsejast" mitte kui "Tegijast" ehk siis saavutuste asemel olen ma näidanud end tubli töömesilasena. Esialgu võttis kõhu külmaks ja silma märjaks, aga siis vaatasin sellele otsa ja mõtlesin veidi oma diplomite ja tunnustuste peale ning panin kirja. Tahaks öelda et kõik, aga panin siiski kõige uhkemad. 😎 Täiendasin ka oskuste loetelu ja tõstsin vabatahtliku töökogemuse ettepoole. Vaatame, mis nüüd saama hakkab, kui selle vägeva kaaskirja ka valmis kirjutan. 📄💪
Mõtlesin vahepeal ka, et lasengi kogu krempli professionaalil valmis kirjutada, sest teenusepakkujad tagavad "vestlusele kutsumise hiljemalt 60 päeva jooksul", aga siis ütles Kai mulle midagi, mis pani mind näppe taskust välja võtma. "Mõtle, mida sa tahad. Kui sa tahad standardseid pabereid, mis tagavad sulle standardse töökoha, siis lase valmis kirjutada. Kui sa tahad eristuda, siis pusi ise ja vaata, mis saama hakkab." Ilmselt saite aru, mille kasuks ma otsustasin. 📝📝📝

Head rahvusvahelist lumepäeva kõigile. Šotimaa suusakeskustes ja mägedes on lund omajagu, ja meilgi oli hommik karge. Kutt jalutab praegu mööda elamist tolmuimejat. Meil vist on külalisi oodata. 🤔

Laupäev, 18. jaanuar 2020

Varsti ei pea üldse enam toidupoes käima! 😀

Meil käidi ööl vastu reedet, olgem täpsed, reede varahommikul kuskil kella 6 paiku garaažis. Olime eelmisel õhtul selle ukse lahti jätnud ning 5 naela ka kapiserva peale, koos kirjaga, et "Palun jätke vahetusraha endale!"😎 Jätsidki. Aga meile jätsid vaat sellise koguse head ja paremat. 😋 Tegemist siis talu-õunamahla, talupiimaga (mahe), mahemunad ning kohvikoor. Uurisin välja, et sellist kojukannet teevad nad kolm korda nädalas ning tegelikult on võimalik niimoodi koju tellida ka liha ning juurikaid-puuvilju. 👍
Õunamahla hingas Kutt samal päeval sisse. Mõõtühik nendel pudelitel on täpselt pint. Tegelikkuses oli maksumus 4.66, aga siinmail peetakse viisakaks hea teeninduse eest jootraha jätta, kuigi kohustust ei ole, nagu kinnitavad kohalikud. Kui ikka teenindus ei meeldi, siis jotsi jätma ei pea, vaid teenindaja peab sellest oma järeldused tegema. Ma pole päris kindel, pean küsima üle, kas taksojuhtidele on ka kombeks jätta või mitte....

Tegelikult tulime just praegu ka poest, ning Empsil oli õigus - plaan oli osta Kutile kooliskäimiseks sviiter, aga sellega me ei piirdunud. Polnud kavatsustki, sest olin välja uurinud, kus asuvad kesklinnas mahekaupa, sh toiduaineid müüvad poed, sest nt maheriisi ja mahemakarone me suurtest ketipoodidest ei leidnud. Värskeid juurikaid ja nt kookosasju, jah, aga meil olid vähe spetsiifilisemad soovid.
Jätsime sinna poodi üsna mitukümmend naela, saime soovitud pastatooted, aga kõige suurem rõõm oli Kutil selle üle, et saime sealt hambapasta! 😁
Tegelikult ka. Me pole vist mitte kunagi ühtki hambapastatuubi niiiii tilgatumaks pigistanud, kui seda, mis meil kaasas oli.
Me arutasime veel Kutiga, et ei tea, kauaks jätkub ja kuna see pakk, mille Emps meile Eestist teele pani, kohale jõuab. Kratsisime kukalt, sest lihtsalt ei kujutanud ette, et meie mõistes normaalset hambapastat siit tavapoodidest ei leia. 🙈 On igasuguses variandis kolgeite ja blendameede, aga need on kõik rikkaliku fluoriidisisaldusega, mis meie pisikese pere õrna hambaemaili puhul on pigem vastunäidustatud. Olen ca kaks aastat enda hambaid pesnud hõbedat sisaldava hambapasta või siis naturaalset sütt sisaldava pastaga, mõlemas 99% looduslikud koostisained ning kui enne siiatulekut käisin oma hambaarsti juures, siis pidin üllatusest toolilt maha kukkuma, kui kuulsin, et mul pole poolteise aasta jooksul tekkinud ainsatki auku! 😊 Seevastu meestel, kes seni järjekindlalt kolgeiditasid, tuli auke lappima hakata. Eks kõik on individuaalne, aga pasta vahetasid nad igal juhul ära. Jah, hambaharjad on meil ka taastuvast materjalist - Thorma bambushambaharjad, nimed peal ja puha. Kutil on ka nimeline, lisaks pildil olevatele on kaasas 3 uut hambaharja, sh sinimustvalge, mille Kutt lähiajal kasutusse võtab.

🚑Panin end ja Kutti perearstikeskusse ka kirja, seal oli ka vaja elukohta tõendada - näiteks mõne kommunaalarvega (mida mul veel pole) või siis üürilepinguga. Panin siis viimase valmis ja kile sisse, aga kui apteeki jõudsin (seal tuleb ka üles anda, sest väiksemate murede korral nagu tuulerõuged või täid, saab ka farmatseut ravimi välja kirjutada), avastasin, et see üürileping on kodus kindla koha peal. Küsisin siis perearstikeskuses, et "Kas teile digitaalselt ka sobib, et ma näitan seda või pean ma koju paberite järele minema?" Sobis. Nüüd saab Kutt oma tervisetõendi paberid ka kooli viia. Nendega oli ka paras jura, sest seal peab olema vähemalt 2 kontaktisikut, kellele häda korral helistada võib, lisaks üks varukontakt. Ma igaks juhuks naabreid ja majaomanikku siiski ei pannud kirja.

👦👏Kuti esimene koolinädal oli suurepärane. Tähistasime seda väljas söömas käies - tema kohaliku limpsi, mina pokaali valge veiniga.
Rääkisime sellest, millega ta ise kõige rohkem rahul oli, ja mida tahab paremini teha ning muidugi ka sellest, et sõprus ei tähenda seda, et said tuttavaks ja nüüd on asi vask. Et nagu iga suhtega, peab ka sõprusesuhet toitma ja hoidma. Kutt oli ise ikka väga rahul ja kiitsin teda ka, sest olen päriselt ka uhke tema üle. Ta veidi arutles, et kuidas oli küll nii, et Eestis oli tal raske sõpru leida, oli palju norimist, samuti tundusid teinekord 45 minutilised tunnid nii koletult pikad, aga siin on tunnid 60 minutit ja terve pika päeva peale ongi ainult 2 vahetundi. Hommikune vahetund on 20 minutit ja lõunane 50 minutit. Kahe tunni vahepeal on aega ainult nii palju, et nad saavad ühest klassist teise minna. Eks on siin ka olnud olukordi, kus ta on tundnud end häirituna, aga ta ütleb, et tuleb toime. Meenutasin talle siis eile õhtul, et nagu me rääkisime: 95% sellest, kuidas sul läheb, sõltub mõtteviisist, iseenda hoiakust. Et ta ise suhtub endasse teisiti, mõtleb endast teisiti, tema valmisolek on teine ning seega on ka käitumine muutunud. 👌👍 Tänaseks oli siis Sõbra juurde küllakutse ning aeg läks kiiresti. Me rääkisime Sõbra vanematega juttu ja Kutid möllasid omaette. Jah, meil oli natuke Eesti kommi ka kaasas ja need maitsesid neile. 😉
Pärast seda kimasime koju, kiire praekartul ja vinkud ning läksimegi südalinna - vaja ikkagi sviiter kooli jaoks ära osta. Liinibussid on siin kahekordsed ja Kutile meeldib teisel korrusel esiistmel olla. Siit teile ka väike teise korruse vaade. Sild, millelt üle sõidame, on Doni jõe sild ja vasakule jääb selle suue ja Põhjameri.



Eile käisime vaatasime üle ka kohaliku "spordiküla" ehk Aberdeen Sport Village'i, sest olin Kuti kirja pannud sukeldumise/vetehüpete proovitrenni. Talle meeldis, nüüd tuleb ajad välja uurida. Oli saanud kiita oma tugevate ja kiirete jalatõugete eest. Mis seal ikka, endise batuudihüppa tunneme jalatõugetest ära, onju. 😁 Nõrganärvilistel ei soovita seda vettehüpete videot vaadata. Ja nõrganärvilised on ka kõik need, kes arvasid, et batuudihüpped on hirmsad. No tõepoolest, mõelge ise - batuuditrennis on igal pool matid ümber ja elemente harjutades on treener sul turvamatiga ootamas.

Vettehüpetes ei ole mingeid turvamatte, on 5 meetri sügavune bassein ja sinna "maandudes" (kui õigem oleks vist esialgu plärtsatades) pead ise suutma pinnale tulla ja basseini serva ujuda. Okei, pika tokiga treener on basseiniservas, kui jõud peaks raugema, siis saad sellest kinni haarata.
Nii et kui batuuditrennis käisin ma ise ka Eestis, siis vettehüpete puhul jään tribüünil plaksutajaks. Kusjuures seal basseinis ma nägin elus esimest korda, kuidas mõne minutiga saab 1,2 meetri sügavusest basseinist 5 meetri sügavune. 😮😮😮Jap. Basseini põhi lasti allapoole. See oli väga veider vaatepilt. Pärast nende proovitrenni jälle üles tagasi.


Mille üle ma samuti väga uhke olin, oli see, et ta loobus võimalusest katsetada hüppamist kõrgemalt platvormilt, sest koolis oli ka olnud ujumine ning ta tundis, et on väsinud. "Ma teadsin, et vee alt on vaja üles ka tulla, ja ma polnud kindel, kas ma oleksin jaksanud sealt üles ujuda," selgitas ta. 👍 Ma olen kogu aeg arvanud, et võrreldes sellega, mis mina tema vanuses tegin ja kui hulljulge ma olin, siis on tema täiesti normaalne. 😇 Alalhoiuinstinkt ja ohutunne on tal täiesti olemas.

Nagu te aru saate, siis on meil suht tihedad päevad olnud. Õppisime siin koos prantsuse keelt. Selgus, et 20 aastat on ikka liiga kaua aega tagasi, et elementaarseid asju kõiki mäletada, aga olgu taevas tänatud youtube'i ja multikate eest! 🙏 Nende abiga sai Kutt üsna ruttu häälduspõhimõttele, sh see prantsuse r-täht, pihta. Sõber oli ka lubanud teda aidata, et mis nad varem õppinud on, nii et sellega on kõik hästi. 💪 Vanematelt on poistel omavahel sõbrustamiseks roheline tuli antud, ja kui vaja koolitööd teha või õues ringi tuiata, siis lasku aga käia!

Homme kirjutan sellest, mis siis juhtus, kui mina üks õhtu õues käisin. 😍😎

Kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Õpime. Mõlemad. Ilma ja inimesi tundma.

"Mul on kuu eesmärk täidetud, mul on 3 uut sõpra olemas!" hõiskas Kutt, kui temaga eile pärast kooli kokku saime.👏 Läksime ASDAsse pilte tegema. Saime mõlemad kuue naela eest portsu veidraid passipilte. 😀 Kuidagi on ikka nii, et kodus kammid end ära, ja siis selleks ajaks, kui seal kuubikus oled ja ülieredas valguses silmi kissitamast püüad hoiduda, on iga lokk otsustanud isepidi end sättida ning õues kõndimisest põskedele tekkinud puna on kuhugi kadunud. 😕
Mis seal ikka, nüüd on need pildid vähemalt olemas. Pilti on vaja nt ühistranspordi kuukaardile.

Koju jalutades küsisin siis ka muljeid esimesest prantsuse keele tunnist. "Palju aru said?" "Mitte midagi!" vastas Kutt naerdes. "Nad juba õpivad kellaaegasid ütlema!" Aga Sõber olevat teda aidanud. 👍
Tundub, et nad tõesti klapivad hästi, sest planeerivad juba üksteisele külaskäike ning Kutt lubas neil aidata telefoni tõmmata koha, kus mänge saab laadida. 🙊

Pärast eelmise postituse lõpetamist sain teada, et see tuul, mis õues lammutab, on torm nimega Brendan, mille tõttu seisis kohati rongiliiklus, sillad olid kinni, laevaliiklusest rääkimata. 😬😮Siit videost saab väikse ülevaate, mis esmaspäeval Šotimaa eri paigus toimus.

Kodus, majade vahel ei saanud eriti arugi, kuigi käisime ju samal õhtul kella 17.17 paiku raamatukogus. Puhus jah ja sadas ka, aga selgitasin Kutile, et see ongi see ilm, mille kohta šotlased "dreich" ütlevad, ehk kus 🌧💦💧vihma sajab ülevalt, külgedelt, diagonaalis ja maa seest ka. Selgus, et tegelikult oli viimase kahe aasta tugevaim torm. Tuuleiilide kiiruseks mõõdeti kuni 100 miili tunnis ja olusid raskendasid tõus ning tugevad lained.
Eriti hull oligi olukord lääne-ja loode-Šotimaal, aga ka Aberdeeni kandis olevat tugevaid puhanguid olnud. Promenaadil me ei käinud, seega ei oska öelda, kas Aberdeenis ka lained niimoodi sõiduteele loksusid. Öösel ka kolistas, kuigi ilmateade väidab, et tuul üha nõrgeneb.
Kui üldiselt öeldakse, et Šotimaa pole koht, kuhu ilma pärast tullakse, sest sõltumata aastaajast võid sa 24h jooksul nelja aastaaega kogeda, siis meil on seni kõik hästi olnud. 🌄🌅Iga päev paistab päike🌞 vähemalt 15 minutit, kuigi enamasti kauem. Tänagi on ilm olnud päikeseline, kuigi mere kohalt paistab vihmapilvi. See aga tähendab kaunist päikeseloojangut. 🌇



Kui seni olen Aberdeeni tundma õppimisel keskendunud sellele, mida siin vaadata on, siis vähem olen tähelepanu pööranud sellele, kes mu ümber on. Eile õhtul tegelesin selle vea parandamisega. Need Emmede grupid sotsiaalmeedias on ikka ühed vägevad kohad selles mõttes, et kui Emmed ka ei tea, siis ei tea vist keegi. 😁😂 Vähem kui 30 minutiga olid mul olemas kohalike soovitused pere-, silma-, ja hambaarsti osas (peame end kirja panema), samuti soovitati FB lehekülgi, mida jälgida ja gruppe, kuhu end sisse möllida.
Reede hommikuks tuuakse mulle koju ka talust mahepiima, õunamahla, koort ja mune. 👍Ja seda kõike vähem kui 5 naela eest.
Lisaks kirjutasin nelja kodutänava Emmega, neist üks on Kuti Sõbra ema. Laupäeval läheb Kutt neile külla, lisaks on siin tänavas veel 2 poissi, üks samuti 11, teine 8, kes Kutiga valmis sõbrustama. Vägev. "Ülihästi. Iga päev läheb järjest paremini!" oli Kuti kokkuvõte tänase päeva kohta. 👌😇 Õpetajad pidid klassi tulles nii lahked olema ja geograafias oli ta käekirja eest kiita saanud. Homseks jäeti koduseid töid ka.
✎✎✎
Kel iganes peaks olema vaja ühel hetkel oma CV'd üle vaadata või nt LinkedInis oma profiili täiendada, siis võtke aega. Minul polnud see isegi mitte ühe päeva töö ning nii oma CV'd, profiile tööotsimisportaalides kui ka LinkedInis olen selle siin oldud aja jooksul vist kolm korda kindlasti täiendanud-täpsustanud-parandanud.
Saan enda kohta järjest rohkem teada, näiteks seda, et vaja on õppida veel suuremalt ja julgemalt mõtlema. Et olen oma kaaskirjas olnud liiga tagasihoidlik, kuigi kui Eestis selle välja saadaksin, siis ilmselt näiksin liiga enesekindlana. 😆

Eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt end kontrollida ei suutnud. Näitasin talle meist veidi põhjapool asuva linna pilti, kus teed, mäed ja puud olid kõik lumekihi all. 🙉Kostus terve heliredel, sest oleks te seda elevust näinud. Ma siis näitasin seinale  - ja siis ta ehmus ära. Kutt teab hästi, et siin selle 73 lehekülje seas on üürilepingus ka punktid, et kui sa naabreid häirid, tüütad või oled ebaviisakas, siis see on piisav põhjus, et üürileping üles öelda.❄❄❄ Aga jah, tõesti, talv on ka siiakanti jõudnud ning nädalavahetusel on ilmselt suusakeskused rahvast tulvil, sest tuul peaks vaibuma, aga lund sajab järjest juurde. Meile lähimad on Glenshee, Cairngorm ja The Lecht, kes lumeolusid vaadata tahab.

Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

😈Ei midagi kriminaalset: rahapesu ja verine esimene koolipäev

Mis seal salata: eks me olime mõlemad veidi pabinas, aga mul on temasse usku ja seetõttu sai veel hommikul ka väiksemat sorti motivatsioonikõne (ja palju-palju armastust) kaasa antud. "95% sellest, kuidas sul läheb, sõltub sellest, kuidas sa sellesse ise suhtud," lisasin. "Just nii!" teatas ta reipalt. Ja kallistas hästi-hästi kõvasti. Hommikul tegin talle veel patsid pealaele, nagu neil kuulsatel jalgpalluritel ning lehvitasin läbi köögiakna. Kaasas minu lubadus, et õhtul ootan teda spagettidega, ta teele läks.
Mu mõtted olid temaga kogu aeg, ja teadmine, et tal on tore.
Kuigi mainisin, et "noh, kui sul aega on, võid ju pauside ajal märku anda, kuidas sul läheb," siis tegelikult on see Kuti puhul hea märk, kui on vaikus. Siis on järelikult kõik hästi ja ta naudib olukorda. Spordilaagrites on sama asi olnud - kui ma nädala korra meelde tulin, siis oli tal tore olla. 😍
Tundus, et kõik toimis, sest esimene teade, mis koolis toimus, saabus SMSiga kell 13.41. "Mul jooksis natu ninast verd, muu kõik hästi." 🙈
Normaalne. Ninaverejookse on tal enne ka olnud ja ta oskab suurepäraselt end selles olukorras aidata. 🙏😎
Mina tegelesin samal ajal peamiselt Aberdeeni Ülikooli kohta uurimisega, samuti lugesin materjali Šotimaa kohta. Näiteks on Edinburghis üks tunnel, see on vana raudteetunnel, mis vanim kogu UK's ning on lõik kunagisest linna esimesest raudteest. See on jalakäijatele ja ratturitele avatud ja seda mööda saab Holyroodi Palee juurest Arthur's Seat nime kandva mäeni.
Aga avastasin ka, et olin pühapäeval saanud hakkama väiksemat sorti rahapesuga. Puhaste, kuivade teksade taskust avastasin kümne-ja viienaelase, mis olid viimati vist nii puhtad rahamasinast välja tulles, kuigi olen 100% kindel, et selle ökopesuvahendi järele need küll ei lõhnanud. Need kaks lõhnavat kupüüri saab Kutt endale kooli kaasa, et panna sööklakaardile.
Suur osa Kuti kooliteest kulgeb sellisel haljasalal.

👉Siin tasuta koolilõunaid pole. Soe lõunasöök maksab 3-4 naela ja see raha tuleb siis lapsele kaasa anda, kus nad automaadis selle söökla-kohviku kaardile panevad. Kui mõelda, et väike paus on ka 10 paiku, ja 2 naela seal mingite snäkkide peale laiaks lüüa ei ole mingi probleem, siis pidasime Kutiga veidi aru ja hommikuse pausi ajaks võtab ta kodust üht-teist kaasa. Ma küll mõtlesin, et ta sööb tasapisi ära kõik need naabrite ja majaomaniku toodud küpsised, aga ta otsustas tervislikumate snäkkide kasuks: käiku lähevad Eestist kaasa võetud maherosinad, banaanilaastud ja gojid. Jah, sellest poest ostetud, kus ma Hr Kahemillisele pistaatsiaid, mangosid ja hapukirsse tellisin. 👈

Muidugi tegin ka väikese tiiru ümbruskonnas, sel korral oli see ca 4 miili ehk 6 km. Käisin samas ASDA poes, kuhu majaomanik meid esimesel õhtul viis, sest see pood on Kuti kooli lähedal ning seal on automaat, kus me saame endast portreefotod teha.
Tegemist siis supermarketiga, kus ca 50% on toidule ja 50% muudele kaupadele. On raamatuid, DVDsid, CDsid, aga ka telerid, riided, jalanõud, potid-pannid jms.
Vaatasin üle, ehk leian Kutile musta sviiter-tüüpi kerge kampsiku, mis kooli eelistuste kohaselt peaks olema must, aga võib olla ka tume, kuid tema suurusele küll miskit polnud. See-eest üllatas 👨 meeste bokserite valik. 🙊
Mis silma jäi? Värvid on moes. Ei mingit 50 erinevat tooni hall-metallik-diisel-tüüpi hõlste. 😀
Toiduosakonnas on mitu riiulitevahet pühendatud igasugustele snäkkidele. Okei, puu-ja köögiviljavalik on ka väga rikkalik, hästi palju on erinevaid valmis salateid sh toorsalateid.
Kes soodsaid oste nillib ja midagi kohe tahab ära süüa, siis iga kaubagrupi juures on ka nn söö-täna-ära lett, kus on tooted 50% või isegi rohkem alla hinnatud, eesmärgiga vähendada toidu raiskamist.
Õhtul kuulsin siis ka koolimuljeid. Õnneliku näoga laps tuli koolist ning kui ta heade soovidega kaardi avastas, siis oli kalli sama tugev, kui hommikul. 😇 Tore on teada, et mu lapsel on koolis juba vähemalt üks Sõber ning et tüdrukutele meeldivad tema juuksed, st soeng ja värv (mida on küll vähe järel) ka. Aitäh, Age! 

Siin Kutt koolis käibki. Koolil on ka oma ujula. 
Nagu arvata oli, sai Kutt hakkama.💪💖👍 Julges abi küsida ning koos Sõbraga tegid ära ka inglise keele kodutöö. Sõber on šotlane, nagu ma aru sain. Saabki kohalikku hääldust ja kombeid otsesest allikast. Ka Kutile öeldi, et ta on praegu ainus eestlane koolis. Esmaspäeviti ja reedeti on tal ujumine, mille üle on tal endal ka hea meel, prantsuse keele tunni muljeid kuulen homme. Matemaatikas õpivad nad praegu midagi, mida Kutt varem õppinud pole, aga õpikut mulle ei näidatud, ajaloo ja inglise keele kodutööd küll. 😉 Informaatikas teevad nad Google Drive'i jutukest.
"Meil on väga tore klass, seal on päris toredaid poisse, kes teevad lahedaid asju," ütles ta veel nüüd õhtulgi. Inglise keele õpetaja meeldib talle ka, sest teeb nalja ja on meesterahvas. 😀
Ahjaa, hommikul tõmmatud tõlke-äppidest ei olnud kasu, sest kooli WiFisse lapsed ei saa. Seega - palus ta lihtsalt õpetajatel seletada uuesti ja aeglasemalt. Ma olen nii uhke, et ta end ületada suutis! Ütlesin seda talle, aga ütlen teile ka.
Õhtul saime õppetunni, et 💨suure tuule ja 💦vihmaga ei tohi irvakil akent omapead jätta - see võib aknalaual olevatele paberist asjade tervisele halvasti mõjuda. Mis seal ikka, õnneks oli Eestist võimas föön kaasa võetud ning veetsin ca 15 minutit fööniga tuba küttes. 😆
Aga nagu siinkandis on kombeks öelda - eksimine on ainus võimalus õppida. Liigselt ei tohi vigadele mõelda, vaid neid tuleb võtta kui kogemust ja minna edasi. 👍

P.S Naabrid ja majaomanikud elavad ka meile täiega kaasa. On hästi-hästi abivalmid ja küsisid samuti Kuti koolipäeva kohta. Majaomanikud on plaanis nädalavahetusel sööma kutsuda, aga Rachelile ja tema perele võiks vist koogi küpsetada? 😋