Kolmapäev, 26. veebruar 2020

Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda?

Inimaju lähemalt uurinute sõnul on see ääretult oluline: kogeda aeg-ajalt midagi elus esimest korda. Lapsena on see lihtne, aga mida vanemaks saad, seda keerulisem justkui - kuigi elutarkust, kuidas neid tundeid, hetki, kogemusi luua, peaks olema justkui rohkem ja seega ka võimalusi rohkem.
🧠
Miks see on oluline? Sest see pakub meile võimalust areneda, aju töös hoida ja sellega igasuguseid taandarenguid ajus ja ka mujal organismis edasi lükata. Lühidalt öeldes - hoiab meis elutahet.

Aitäh kõigile õnnitlejatele. 🙏💖😀Kutt on väga õnnelik ja rahulolev. Kõik kingitused ja saadetised olid väga toredad. Nende kohaletooja oli veel eriti tore. 😘
Eks mul oli enne Hr Kahemillise saabumist väike ärevus ka sees. Seda, et ta minu vaimustust Šotimaa osas jagab, ma mitte ei mõelnudki, aga uskusin väga, et talle võiks siin meeldida. Nii läks ka. Ta ütles, et jäi rahule ja tundis end hästi. Ning tuleb tagasi. Vähem kui kuu aja pärast. 👏
Saabumishetkest pilti ei teinud, vaid pakkusime selle asemel korralikku tervitust: perekalli ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kes teab, see teab. Kes ei tea, siis otsige endas seda tunnet, et oled kedagi kaua oodanud ning kohtumise hetkel polegi muu maailm tähtis. Pole tähtis, kui kaua on kaua. Mõnikord on ka kaks minutit liiga pikk aeg.
Saabumisel jäi lennuk kümmekond minutit hiljaks, ja Eestis tuli kohvri lisakilode eest ka maksta, aga kokkuvõttes oli sel moel odavam, kui osa asju postiga saata.
See kohver oli armastusest ja heast paremast pungil, sest kui hr Kahemillise talvejope välja arvata, siis ülejäänud sisu oli kõik meile. 😋
Kusjuures kolm väga head raamatut, Aune leivad ja mõned asjad veel olid Hr Kahemillise seljakotis. Võime nüüd öelda, et mõneks ajaks oleme Eesti kommidega hästi varustatud. Šokolaadiga ka. Ning köögikapp on Armastusest pungil. 😀
Köögikappidel on minul Napoleon Hilli "Mõtlemist muutes rikkaks"  - aitäh Kai 🙏- ning Maxwell Maltzi psühhoküberneetika raamat. 👍 Kutt sai lugemiseks Marek Sadama "Grifoon Leenu". "Ahah, Marek Sadam kirjutab siin oma tunnetest." oli tema esimene reaktsioon. 🙈🙈
Vannituppa lisandus 3 uut Thorma bambushambaharja ning Signe Seepide mündi-meresoolaseepe. Mõlema ettevõtte klienditeenindus on üle prahi. Kusjuures ei ole makstud postitus. Kasutan neid asju, sest need meeldivad, sobivad ja on head. Kirjutan neist, sest tunnustavaid sõnu ei ole kunagi maailmas liiga palju. 💬 Kuidas see lause kõlaski, et kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi. Siin 👇üks ilus kollaaž teile tõestuseks, et Hr Kahemilline tõesti käis külas, sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna. 😁
Naah, ega te sõnadest ka ei pääse. 😆
Jõudsime lühikese ajaga üsna mitu kohta läbi käia, arvestades, et Edinburghist Aberdeeni ainuüksi puhast autosõidu aega on 2,5h. Vasakpoolsemal pildil oleme taas Lechtis, kus 24h hiljem oli lund 20 sentimeetrit rohkem. Keskel siis Dunkeldi lähedal Hermitage'i matkarajal ning parempoolne pilt on Slains'i lossi juures, jah seesama nn Dracula loss Bram Stokeri raamatust. Selle lossi juures nägime ka delfiine meres ujumas. Päris pikalt näitasid end. Enne olime veel käinud hülgeid vaatamas Newburghi rannas. Sel korral ujus osa hülgeid kaldast tõesti mõne meetri kaugusel. 
Pühapäeva õhtul soojendasime EV102 kohaliku viski ja snäkivaagnaga, kus aukohal on Eestist toodud suitsuvorst ja tädi Lea marineeritud kurgid. 😋 Ma tean vähemalt 30 inimest, kes nende kurkide kohta on minuga ühel nõul: parimaid lihtsalt ei ole. 
Mis viskisse puutub, siis poes oligi müügil selline maitsmise komplekt. Meie mõlema senine varasem kokkupuude viskiga oli selline, millest Šotimaal kõva häälega rääkida ei maksa. Vähemasti mitte viski-kontekstis. Sest igasugused redlabelid jms segatud kraam võrdub siin autokütuse, mitte joogikraamiga. Korralik viski on ühelinnaseviski ning küsisin taksojuhi käest üle ning ta kinnitas, et pubist või poest viskit ostes tuleb kirjeldada meeleolu või olustikku, mida sa naudid. Ning siis antakse sulle õige. Noh, nendel pisikestel pudelitel ei olnud meeleolu kohta suurt midagi kirjas. 😊
Ütleks nii, et see esimene oli vist isegi kõige parem, aga halb ei olnud ükski. Kas ma just poest neid edaspidi ostaks  - seda ka mitte, aga kui on külmarohtu vaja, siis kurku ära see ei põleta ja välja ka ei sülita. Sellist räiget alkoholi maitset neil ei olnud, pigem oligi mingite muude nüansside kogum. 
Hr Kahemilline proovis ära ka neli kohalikku õlut. Jäi rahule. Kohalik, Aberdeeni külje all tehtav Brew Dog jääb järgmiseks korraks. Või ülejärgmiseks. 😁

Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole. 😜

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. 😞Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka - ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
👉Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma "Leedi Macbethis". 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju..... Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.
🙉😻
Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud. 💫👇

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
💁Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada - ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada. 😁


Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. 😂😂 Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi.... 😊
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. 😒Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!


Neljapäev, 20. veebruar 2020

Lume(piltide) uputus: ❆❆❆Kaks päeva pidu ja nädalavahetus levist väljas ❆❆❆

See, et blogis on vaikus olnud, ei tähenda, et meil midagi ei toimu. Pigem vastupidi -  nädal on kulgenud praegu ja kulgeb edaspidi ka tähistades. Oleme hästi palju olnud koos ja teinud koos. Olen jõudnud õppida, kirjutada, CVd uuendada jpm.
Ärge isegi mitte lootke sel nädalal veel üht postitust, 😇sest homme läheme Hr Kahemillisele lennujaama vastu ning me kavatseme iga hetke päriselt koos olemiseks kasutada, mitte netis viibida. Hr Kahemilline juba ütles, et arvestades inimesi, kes teda homme lennujaamas teele saadavad, oleks ta nagu VIP. 😚No tegelt ongi ju meie isiklikul skaalal.
🎇Kutil oli sel nädalal sünnipäev, mis tähendab, et paljude lennufirmade jaoks on ta nüüd täiskasvanutega samas kategoorias. Üksikud pakuvad veel juuniorpileti võimalust, aga enamikel tundub olevat alates 12. eluaastast täiskasvanuga sama hind.
Siin saare peal on ta siiski Juuniorite liigas. Ka nt mäesuusakeskuses, kus käisime, kehtis talle tema sünnipäeval juba juuniorite, mitte enam laste hind. 😏

Mõnikord on ta ikka täiega nunnu - ma tean, ükski lugupidav ema ei tohiks teismelise poja kohta enam avalikult nunnu öelda, aga hetkedel, kui laps loeb hoolega ema kirjutatud kaarti, oskab hinnata kodus valmistatud kohupiimatorti (esiplaanil) paremaks poekraamist (kuigi see on uhkem ja värvilisem) 🎂 ning on absoluutselt rahul sellega, et tema sünnipäevakingitus on sõit lumistesse mägedesse, tunnen ma, et ma emana olen üsna hästi hakkama saanud. Jah, mul on olnud abilisi, sest päris üksi vägevat meest ei kasvata ja suuri asju korda ei saada. Aitäh teile kõigile. 🙏

Kuna Kutt on talvine laps, siis ta on leebelt väljendudes lumelemb. Nii sai antud lubadus, et sünnipäeval saab ta lumes hullata. Vaatasin välja, et Lecht 2090 suusakeskuses on tuubitamise võimalus ka. Sinna me teisipäeva hommikul suundusime, enne panime veel 2 sünnipäeva kaarti posti. Väljasõit küll hilines ca tunnikese minust sõltuvatel asjaoludel ning Šotimaa mägiteedel sõidan ma ka enam kui 30 minutit aeglasemalt kui GPS alguses välja pakkus, seega oli sõiduaeg 2 tundi, algse 1.20 asemel. Aga vaatepilt oli võimas. Kui veel 20 miili enne pärale jõudmist ei uskunud Kutt, et üldse võiks lund olla, siis viimased 7 miili, kus tee kulges üsna selgelt tõusvas joones, olid lumised mäetipud meie päralt.


 👱Kutt oli üliõnnelik. Järts varustuse laenutamiseks oli korralik - oma 40 minutit seisime. Esialgu oli Kutt veendunud, et tema üldse mäesuuska ei proovi, sest aega nii vähe ja keskendub tuubitamisele, aga suutsin ta ikka ära rääkida. Pärast selgus, et tuubirada on üldse ainult kuni 8-aastastele.
Oeh, pikemalt kirjeldamata, aga saime mõlemad õppetunni, kuidas mõtteviis on see 95%, millest sõltub, kas tegevusel on tulemus või tagajärg. Lõpp hea - kõik hea, see tähendab, et pärast kolmandat laskumist oli tal enesekindlust juba määral, et tahtis võidu teha ja vähe järsema nõlva võtta. Kokku käis ta käna kolm korda, aga kuna sai ka 3 võitu, siis oli ülirahul. Ma panin ka korraks kannid maha, aga alles siis, kui oli aeg suusad alt ära võtta.
Minu jaoks tähendas see mäesuusatamine muu hulgas ka järjekordset täidetud eesmärki aastal 2020.

👍💪 Kuti arvates võiks sinna veel minna, talle hakkas ka see suuskadega mäest alla sõitmine ja liftiga üles minemine meeldima. Sai nipi kätte. Samas - poolteist tundi esimeseks korraks oli täitsa paras. Äge oli veel see, et just siis, kui lift suleti, hakkas täiega tihedat lund sadama ning 10 minutit hiljem oli auto ca 2 cm paksuse lumega kaetud. Sõit tagasi oli ka imeline. Valguse mäng oli lihtsalt võrratu ning ikka mitmel korral peatusime pildi tegemiseks. Auto GPS juhatas meid ka kiirteid vältides, aga ses mõttes oligi kõik hästi, et sain samal ajal Kai vebinari kuulata ja isegi kaasa mõelda. ❆


👱👦Eile oli Kutil Sõber külas. Käisid koos kinos, pärast käisime söömas, siis oli aeg juba trenni minna ja õhtul merekadettidesse. Kuskil selle vahepeal käisid naabrid ukse taga ning tõid ka väikse ümbriku  ning maiustusi. 💛
Millalgi trenni ja merekadettide vahel tuli meelde, et Kutil on prantsuse keele kodutöö tegemata. See, et minu prantsuse keelest pole enam suurt midagi alles, selgus juba kuu aega tagasi. Seega, mina oskan teda aidata ainult Google translate'i abiga, aga see ei ole vist kõige parem. Sõber oli aga valmis aitama ning nii sai veel pärast merekadette ka veel meil oldud. Me Sõbra Emaga jõime teed ja avastasime, et meil on ikka suht palju sarnast elus, isegi sünnipäevadel on vaid nädal vahet. 💚💛 Eile sai Kutt merekadettides oma vormiriietuse ka kätte. Selle nn tavavormi, mitte paraadvormi. Täna pesin ära, aga alles hiljem selgus, et seda baretti ei oleks tohtinud vette pannagi, ainult keemilisse. 😟 Tõmbas veits kokku. Eks näis, mida imet 2 pooleliitrist veepudelit ja vitamiinitopsikud teha suudavad. Ehk ikka saab õigesse peamõõtu ja kuju tagasi. Igal juhul on ta seal huviringis ka silma jäänud kui tohutu huvilisena mootorite ja tehnika valdkonnas. Inseneeria. Ilmselgelt on tal mehelikke eeskujusid. 😀 👍

Kui ma eelmises postituses kirjutasin tormidest, siis see Dennis oli tõesti paras nuhtlus. Eriti Inglismaa ja Walesi jaoks. Laupäeval said paljud piirkonnad, sh Šotimaa korraliku vihma, aga pühapäeva hommikuks oli Šotimaa jaoks suurem sajuala möödumas, saareriigi lõunaosa ootas aga halvim ees. Selline 👇oli vaatepilt teisipäeva hommikuks Inglismaal ja Walesis. Ega ma päris täpselt ei teagi, mitu inimest selle tormi tõttu hukkus, viimane number, mis ma nägin, oli kolm. Neist ühe viis tuul naftaplatvormilt minema, üks kukkus sillalt jõkke, kolmanda puhul ei mäleta asjaolusid.
Praeguseks on osa madalamaid piirkondi jätkuvalt vee all ning ega seal Inglismaa poolel asi paremaks ei lähe ka, sest kuigi torm, mida Elleniks peeti, on Šotimaa mõistes lihtsalt talvega kaasnev sadu ja veidi tuulisem ilm, siis piirkondadele, mis on veel vee all, ei meeldi see "lihtsalt sadu" ilmselgelt mitte.
Ma väga loodan, et saame laupäeval siiski pandad 🐼 ja pingviinid 🐧paraadil ära vaadata ning loomaaeda ei panda kinni. Täna tuligi kiri, et "avame hiljem, hoiame teid kursis". Tormi mõõtmed pidi ilm taas esmaspäeval võtma. 😔 See juhtub kindlasti pärast seda, kui Hr Kahemilline on ära lennanud, eks? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et ta kauemaks siia jääb, aga parem oleks, kui ta oleks siin vabatahtlikult, mitte seepärast, et ilm ei lase ära.

Dundee kesklinn, kunstigalerii ja muuseum. 

Laupäeval selle suure sajuga käisime Dundees, sest mul oli üks töövestlus kokku lepitud. Kuidas kaks linna ikka nii erinevad on! Mis mulle kohe silma jäi, oli ühesuunaliste tänavate rohkus ja hästi palju jalakäijate alasid kesklinnas. Kui keegi võrdles ükskord Aberdeeni Tartuga, siis ma pigem ütleks, et Dundee on nagu Tartu. Oma loogikalt.
Aberdeen.....ma ei oskagi öelda. See üliõpilaslinnak - see ongi nagu eraldi linnaosa. Rannapromenaad, mis on kilomeetreid pikk. Bridge of Doni linnaosa meenutab pigem Lagedit vms Tallinna lähedal asuvat ajaloolist asumit, seevastu Dee jõe äärne on rohkem ära planeeritud: kõrged kortermajad otse jõe kaldal, neljarealise tee ääres. Kuidagi oli nii, et sattusime laupäeval Dundeest tagasi tulles Aberdeenis Dee jõe äärt pidi kodu poole sõitma ja taaskord veendusime, kui hea valiku olime teinud, et just selles piirkonnas maja valisime. 💖
Dundee töövestlus oli edukas- avaldasin muljet. 😎 Nüüd on mul igapäevaselt 2-3 tundi vabatahtlikku tööd, aga kuna vabatahtlik töökogemus on siin võrdsustatud palgalise töökogemusega, siis see on väärtus. Lisaks on Dundee projektil kõvasti potentsiaali kasvada millekski, kus ka reaalselt raha tuleb - saan jagada oma teadmisi-kogemusi ajakirjanikuna. 👍

Glamis loss
Tagasiteel põikasime läbi ka Glamis lossi juurest. Seal elas lapsepõlves praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Välja ei läinud, sest ämbriga loobiti auto pihta igast küljest vett. 💦😂 Aga faasanid jalutasid nii seal lossiaias vabalt ringi. Lambakari oli siiski aias. Veised ka. Mägedes tuiab neid faasaneid ka - päästsin teisipäeval ühe lollaka elu sellega, et pidurdasin ja lasin tal kolme kiire hüppega kuluheina kaduda. Laupäeva õhtuks hakkas kiirteedel ka vaikselt Dennise põhjustatud sadu tagajärgi näitama - vesi ei voolanud madalamatelt kohtadelt ära ning pühapäeval kuulsime, kuidas osa kiirteid oli üldse kinni pandud. Dundees korraks nägime päikest, aga üldiselt oli selline mõnus hallus. Ma tean, et teile kõlab see seal veidralt, aga kui ikka päikeselised ilmad on ülekaalus, siis on aeg-ajalt hea silmi puhata. 😎

Pühapäeval oli plaanis õue minna, aga nautisime hoopis majaomanikuga mõnusat vestlust. Ta näitas mulle veel üht-teist maja juures, kus miskit on. Seega lükkuski hüljeste vaatlus edasi, aga kuna tuul oli tõesti väga tugev, siis ei olnud ka väga kahju sellest. Pesu kuivas ka nööridel kiiresti ära. 😆

Esmaspäeval tähistasime alanud koolivaheaega hüljeste vaatamisega Newburghi rannas, saime kokku ühe Šotimaal 14 aastat elanud eestlasega ning nautisime päikeselist ilma (ei midagi uut, ainult päike 😂).  Pärast käisime veel Ellonis, vaatasime sealse lossi üle ja saime teada, et nartsissid on siin võilille staatuses. Väga äge pärastlõuna oli - aitäh!
Hülged olid muidugi omaette elamus. Pole neid kunagi nii lähedalt näinud, veel vähem sellises koguses. Kutt viskas vahepeal lutsu ja siis osa hülgeid ujus päris lähedale ka - ca 10 meetri kaugusele. See heli, mida nad seal karjakesi kuuldavale toovad on segu ulgumisest, krudinast ning kurguhäälsest kurisemisest. Natuke meenutab vaalade hääli, aga mitte päris. Selliseid kolooniaid nagu pildil, 👇oli seal mitu. Ja see on meie kodust vaid ca 20 minuti kaugusel. 👍
Lumikellukesed aga õitsevad metsa all sellise vaibana nagu Eestis sinililled. Vat sinililledega on küll nii, et mul pole õrna aimu ka, kas neid siin kasvab, aga võite absoluutselt kindlad olla, et uurin välja. Lemmikud ikkagi. 💙💙

Hülged Newburghi rannas
Veebruari keskpaik on üldse minu tutvusringkonnas hästi sünnipäevalaste rohke. Tundub, et maikuu soojad õhtud on paljudele inspireerivalt mõjunud. 😇 Hea meel on, et kõik 10 päeva tagasi posti pandud õnnitluskaardid jõudsid kohale. Mida ma teada sain, oli see, et inimesed küll vaatavad oma e-postkasti - mõni ilmselt mitu korda päevas, aga tavalisse postkasti üldjuhul ei vaadata. Ja siis imestame, et tigupost on kadumas.... Muidugi on, kui keegi isegi ei oota enam kirja.... Palju õnne kõigile sünnipäevalastele siitkaudu ka veel. 🎇 Empsi saadetud pakk jõudiski täpselt Kuti sünnal kohale, aga kuna me sel päeval jõudsime enne kullerit kodust ära minna, siis käis Kutt (jah üksi) jaotuskeskuses järel. See on meil kodust vähem kui 5 minuti kaugusel ja kui talle kaardil näitasin, siis ta küsis kohe, et "Kas seal, kus Royal Maili autod maja ees on." Uskumatu ikka, kui palju ta märkab mingeid detaile.

Kusjuures eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt väljendas mingilgi kujul igatsust tegevuste järgi, mida Eestis tegi. Ta tahaks traktorit remontida ja Hr Kahemillisega sõõrikuid teha koos tema Audiga. 😂😂😂 Seni on ikka öelnud, et tahaks et talle ka keegi helistaks, et tavaliselt helistab tema inimestele Eestisse. 📲 No nüüd paar päeva oodake, sest praegune nutikas otsustas lendamise kasuks, aga unustas ära, et tal pole turvapatju. Seega jõuab Hr Kahemillisega uus telefon (ei, ei oleks olnud odavam siit osta) ja seadistamisega läheb ka aega, aga noh, 24ndal Eesti aja järgi pärast 18 (siis on tal kool läbi) võite juba helistada talle ka jälle. 😇 Aga kui küsin, kas ta tagasi ei igatse, siis saan kindla EI. Ta pigem ikka räägib sellest, mida siin õppida tahab ning et hiljemalt 16. eluaastaks hakkab golfi mängima. Ta usub, et käib Eestis külas, kuid elukohana näeb siiski Šotimaad. Samas loeb ta mulle sõnu peale, et ma temaga suheldes ikka eesti keelt kasutaks - muidu ununevad eestikeelsed sõnad ära ja seda ei tohi.

Ilusat saabuvat Eesti sünnipäeva kõigile ja sööge siis meie eest ka vastlakukleid, sest meie laseme teie eest liugu. 😆 Võimalik, et katsetan ise ka siin midagi teha, sest vahukoor on täitsa olemas ning nagu esimeselt pildilt näha, siis isegi kohupiima-küpsisetorti saab teha - tooraine poes saada. Kutt arvas, et seda torti võiks veel teha, aga seda Marks and Spencerist ostetud vikerkaaretorti rohkem ei osta. Liiiiiiiga magus. Isegi tema jaoks. 😬 Ma katsetasin seda suhkruta kohvi kõrvale. Ikka oli liiga magus. Just see pealmine kreemi osa. Värvilised sisemised kihid olid täitsa OK.
Ahjaa, ma saan Eesti sünnipäeval süüa Eesti kodus küpsenud musta koduleiba suitsuvorstiga. 😋 Üht-teist tuleb veel, aga sellest juba uuel nädalal.

Reede, 14. veebruar 2020

Ciara, Dennis, Ellen ja teised nädalavahetuse külalised🌊

Täna siis teemal, mis mõnes mõttes on väga oluline teema, teisalt jälle mitte nii väga, sest kohalikud on selliste ilmanähtustega harjunud. Tormid.
🌊🌊🌊Kui meie Aberdeenis saime eelmisel nädalavahetusel nautida päevast päikesepaistet ning võimsaid Põhjamere laineid, siis mujal tegi Ciara ikka märkimisväärset pahandust. Suurema saju sai endale Kesk-ja Lõuna-Šotimaa, kus murdusid puud, olid suured üleujutused ning tormituuled sisemaal ulatusid 35 m/s. Siin, põhja pool ja mere ääres oli isegi 40 m/s, aga kuigi sadas, siis sellist padusadu me ei täheldanud.

Ciara tagajärjede likvideerimine alles käib, nt maalihe sulges Glasgowst lõuna poole suunduva raudtee nii et näiteks rongiga Carlisle'i saamine on raskendatud. Hawicki linnas aga vajus kokku kohalik Bed&Breakfast nimega Bridge House. 👇


Sel nädalavahetusel on oodata tormi nimega Dennis, ja kuigi selle tuulte kiirus on kolmandiku võrra väiksem, on välja antud üleujutuste hoiatus, eriti läänekaldale, sest kaasnevad tugevad paduvihmad. Nädalavahetus edasi on väidetavalt oodata Ellenit. 💧Mõnes mõttes hea, et nädalavahetusel, inimesed võiks ju kodus püsida, aga meil on veidi teisid plaanid. Käisin just lennujaamas rendiautol järel. Sel korral on sõiduvahendiks Peugeot 2008🚗 ning jah, sel on all talverehvid. Rentisin sõiduki 25ndani, sest Kutil on järgmine nädal koolivaheaeg, sünnipäev ning nädala lõpus on ka Hr Kahemillist oodata. Loodame, et Ellen enne 23ndat ei tule ja me saame loomaaias 🐼pandad jt loomad ära vaadata, sest nii nagu paljud mereäärsed objektid sh lossid, suletakse kehva ilma korral ka loomaaed. Nii inimeste kui ka loomade turvalisuse huvides.
Kohalikega rääkides selgus, et Aberdeen on justkui vanajumala seljatagune - viimane korralik lumesadu, kus lund oli kokku ca 10 cm, oli mitu aastat tagasi. Tuulega on nad harjunud, tegemist on Euroopa tuulisema piirkonnaga. Enamik on edelatuuled ning mitteametlik tuule kiiruse rekord on 312 km/h Cairngormi mägedes, mis teeb siis ca 86 m/s. 😮🙈 Ametlik on veidi väiksem - 77m/s.
Seevastu talvine keskmine õhutemperatuur on pigem plussis või nulli ümber. Šotimaa külmarekord on aastast 1982, mil Braemaris (meist ca poolteist tundi sõitu) langes 10. jaanuaril õhutemperatuur 🔎-27,2 kraadini, sama madal oli see ka 30.12 aastal 1995 mägismaal asuvas Altnaharras.

Mis päiksesse puutub, siis väidetavalt on Šotimaa kõige päikesepaistelisem linn Dundee, aga ma usun, et 🌅Aberdeen on tihedalt kannul, sest me oleme tõesti iga päev, mis siin oleme olnud, näinud päikest vähemalt 15 minutit. Tavaliselt siiski rohkem. 🌞N-ö lühiajalist päikest on olnud vast viiendikul päevadest. Kuigi me saabusime 27nda õhtul, ja Aberdeenis oli sel hetkel juba pime, siis trammi-ja rongisõidu ajal Edinburghis ja sealt siia oli ka päikest. 🌇 Kui ma nüüd päevad õigesti kokku arvutasin, siis tänasega on 50 päeva. 50 päikesepaistelist päeva. 👍
Need pildid on Aberdeeni rannapromenaadilt päeval, mil Ciara hakkas oma nägu näitama. See jalutuskäik oli täiesti vapustav kogemus, sest see, kuidas lained murdudes mürisesid, kõlas nagu oleks tunnelist rong tulemas. Ainult, et iga laine oli nagu rong, ja kui neid saabus korraga 5-6, siis pole imestada, et Kutt kartis. Sellel pildil oli ta juba veidi julgem, ja pärast seda ei läinudki kaua aega, kui saime 9. laine saapasse. 😆😂 Okei, mina sain, sest filmisin. Kutt oli juba sammukese kõrgemale jõudnud. Laine käis ikka kohati sinna mummudega betoonini välja ja sealt üles ka.
Vahva oli vaadata, kuidas kohalikud koos koertega enesekindlalt selle vahuriba sees kõndisid. Ei, nad ei vaadanud mere poole, ja kuidagi oli nii, et jalad jäid neil ka kuivaks. 😍 Otsustasime Kutiga kõndida sinna, kus Doni jõgi ja Põhjameri kokku saavad. Õige otsus. Sest see vaatepilt oli lummav, kuidas liivasaareke jõe ja mere vahel järjest kahanes. "Me peame siit kiiresti kaduma, muidu jääme lõksu," ütlesin talle ühel hetkel, ise püüdes veel jõe-ja merelainete kohtumist pildile jäädvustada. Ja täpselt nii oligi - hiljem üle silla kõndides polnud enam saarekest - jõgi ja meri olid üheks saanud. 
Siin pildil on ka päris hästi näha see kohtumine. Järgmisel päeval, kui suurem osa Ciarast oli taandumas, käisime neil luidetel, mis sellel pildil 👆 paistavad. Liivariba seal all oli olematu. Kõndida saigi ainult üleval luidete peal. Aga seal meri enam niimoodi ei mürisenud, kuigi tuul oli tugevam. Ilmselt rannapromenaadi lainemurdjad olid need, mis lainete murdumisele müriseva kõla andsid.

Kuigi tol päeval oli meil hoopis eesmärk minna kesklinna, sest mu O2 kõnekaardil olev andmeside ei hakanud tööle, oli mul tohutult hea meel, et me kohe bussile ei läinud, vaid jõe äärt pidi kõndisime. Alguses Kutt küll mossitas natuke, et "pidime ju bussiga minema," aga kui nägi, mida tõus oli jõel kaasa toonud, siis koukis taskust telefoni välja, pildistas ja hakkas õhinal rääkima, et kas ma ikka seda nägin, kuidas puud on täiesti vee sees. Siis tekkis tal tahtmine ka jõesuue üle vaadata ning tusatuju oli täiesti kadunud. Mulle täiega meeldivad need jalutuskäigud temaga.💖 
📺Eile õhtul andsin endale lubaduse, et püüan edaspidi veidi vähem vinguda ta kallal, kui ta telekat vaatab samal ajal, kui mina õpin või kirjutan. Tuleb tema valikuid rohkem usaldada, sest eile vaatas ta nt mingit II maailmasõja teemalist filmi ja siis arutlesime pikalt selle üle, miks inimesed sõja ajal kunstiväärtuseid hävitavad või kuidas sõda on tegelikult äri. 🎨Kas kõik kunstiväärtused, mis päästmise nime all enda kätte võeti, ikka jõudsid pärast sõda õigesse kohta tagasi ning miks suurele osale Euroopast seostuvad II maailmasõja kontekstis negatiivsetena sakslased, eestlastele aga Punaarmee.... 
🙋Ma absoluutselt vaimustun sellest, kui tal mõte lahti läheb, ta hakkab looduse ja maailma asjade üle arutlema. Kõik need küsimused füüsikast, kosmosest, asjad, mida ta on kuskilt lugenud või telesaadetest vaadanud. Tema oma mõttekäigud, kus ta püüab oma nägemust seletada ning minu asi on lihtsalt kuulata või pakkuda talle mündi teist poolt vaatamiseks.
💙💚💛
Täna hommikul jõudis minuni üks imearmas ja südantsoojendav kiri selle blogi lugejalt. 🙏Aitäh Sulle. See, mida igaüks siin lugedes märkab, mis talle korda läheb, pole ju niivõrd mitte minus kinni, vaid peegeldab sedasama vaprust, enesekindlust ja vägevust, mis lugejas endas peidus on. 
❗❗❗
P.S Ma küll mõtlesin, et ei võta valentinipäeva puhul sõna, aga ma tõesti arvan, et pole võimalik südamest, tingimusteta armastada mitte kedagi teist, kui enda armastamisele tingimusi seatakse, kui iseennast südamepõhjani, iga väikse nahaprao ja hingesopini ei armasta. Ei mingit "siis, kui ma olen 10 kg kergem/lapsega kannatlikum/saan kõik kodutööd tehtud" vms. Mu Vend kirjutas täna hommikul FB's oma seinal väga armsasti, ja ma jagan tema mõtet, et eelkõige tuleks täna endale midagi lubada, kinkida või teha midagi sellist, mida oled kaua edasi lükanud. Lihtsalt sellepärast, et armastad end nii väga. 💝 Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mida mina tegin? Mul oli alguses renditud hoopis teistsugune auto, aga ma otsustasin, et ma sõidan järgmised 11 päeva veidi mõnusama masinaga. Lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et ma võin seda endale lubada ja ma olen tuhandega seda väärt. 😇

Neljapäev, 13. veebruar 2020

✎Kui ma ei kirjuta, siis ma ilmselt kirjutan

Nii tore on teada, et mu kirjutistele ikka on fänne ja nii aktiivseid fänne, kes mind virtuaalselt tagant torgivad. Aitäh. 🙏Tõsi ta on, et blogis on vahe sisse jäänud.
Kehale puhkuse andmine tähendas, et ka kõik kirjatööd ja õppimine pidi ootama. Nädalavahetusel aga võtsin vaikselt tuurid üles ja hakaksin asju järgi tegema. Blogi kannatas kõige rohkem oodata.
Nädal enne haigeks jäämist panin end Avatud Ülikoolis kirja kümme nädalat kestvale loomingulise kirjutamise kursusele. Tegemist siis ilukirjandusliku suunaga. Nii nagu ma Šotimaale kolimist veeretasin oma peas aastaid, olen tõesti ka enam kui 10 aastat mõelnud endast kui kirjanikust. Viimasel paaril aastal ka enam mitte lihtsalt kirjanikust vaid kui kirjutajast. Kirjanik seostub eesti keeles paksude romaanide, mõistatuslike novellide jms, aga minu ampluaa on juba üle 10 aasta palju laiem.
✎Kõned poliitikutele jt asutuste juhtidele,
✎ürituste stsenaariumid+ava-ja vahetekstid,
✎ca 50 jagu olen kirjutanud erinevatele Eesti bändidele laulusõnu,
✎mul on ilmunud oma luuleraamat (küsige parimatest raamatukogudest),
✎pulmas tseremooniameistri tekstid,
✎peokõned (toostid, järelhüüded),
✎konverentsi või festivali tervitused/avasõnad,
✎turundus-ja reklaamtekstid (sotsiaalmeedia, blogi, kodulehekülg, toodete tutvustused),
✎tõlketööd (populaarteadus, ilukirjandus, ajakirjanduslikud tekstid)
✎ajakirjanduslikud tekstid (raadio-, video-, online-ja paberajakirjandus).
Jah, osa neist on valminud tööga seonduvalt, kuid fakt on see, et ma olen kõike seda teinud ning tulemuslikult).
Üht-teist olen veelgi "sahtlisse" varunud. Siin küsivad inimesed sageli, et mida ma teha tahan ja millised eesmärgid olen endale püstitanud. See on ka n-ö kohustuslik osa CV-st, mis on ca 100 sõna. Nagu ka saavutused, preemiad, auhinnad.
Eestis ma pigem häbenesin sellest rääkida - oleks kõlanud kiitlemisena, mina ise mitte eriti tõsiselt võetavana. Ei saa ju lihtsalt olla, et üks maakas nii kuradi andekas on! 😂😇Samuti olid kliendid häbelikud, sest "iga kõnemees peaks oma kõne ise kirjutama". Ma ei arva, et iga inimene, kes autoga sõidab, peaks oskama seda remontida. Ka poliitikute, asutuste juhtide hulgas on palju neid, kes teevad oma tööd väga hästi, kuid kui on vaja kõnet pidada, siis on nad ummikus. Samamoodi on pulmades: oled isamees ja lahe kuju, aga kõne ajal "läheb lappama" ning kõigil on piinlik.
Nende asjade kirjutamine on pakkunud mulle naudingut ning hästi tore on see, kuidas inimesed annavad tagasisidet, et olen suutnud nende mõtted täpselt sõnastada. 🙏 Kuna jätkuvalt õpin ka Bob Proctori "Thinking into results" programmi järgi, siis sealgi rõhutatakse mõtet, et edukad inimesed on need, kes leiavad oma elukutse selles, mida nad päriselt teha tahavad, mida nad naudivad ning arendavad end selles valdkonnas. Mis mulle selle programmi puhul meeldib on just see mõtteviis, et vastutuse võtmine annab tegeliku tegutsemisvabaduse. Nii kaua, kuni miski või keegi on süüdi selles, et meil hästi ei lähe, pole vastutusest mingit juttugi. Vahet pole, kas see oli 3 kuud, kolm, kolmkümmend või 130 aastat tagasi. 😈
Olen minagi suure osa oma täiskasvanueast olnud mineviku kogemustes kinni, pole päriselt kunagi aru saanud, mida see vabaks laskmine tähendab, aga hästi palju aitas see mõttesähvatus, et ma enam ju ei ole see 8-aastane või 14-aastane tüdruk, kes kõiki neid asju koges ja mõtteid mõtles. Ma ei sõltu enam kellestki peale iseenda mõtete ja tegude ning süüdistada seda 8- või 12-aastast väikest tüdrukut selles, kuidas läheb minul, 38-aastasel, tundus mulle endale kohutavalt ülekohtune, ebaõiglane. Tajutav ebaõiglus on minu jaoks alati päästikuna töötanud. 😏

💙Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. 📚Üksiti - kui keegi teab 👉edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et 👉kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni?  👈

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
😆Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. 👌 Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. "Kes te olete ja miks te siia tulite?" "Sorry," pobisesin ja näitasin näpuga suule. 🙈🙊 "Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb." Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et "üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav."
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: "Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?" Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust. 💪😇
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks. 💸
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
🤑Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle. 😀
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.


Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. 👍Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi. 💰

🏊Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. 💣No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. 🏃Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka - päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav. 🏊

Pärast seda oli veel merekadettide huviring - eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? "Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi." 🙈 Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka - termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et "Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema." Kui teile tundub, et mina "panen hullu", siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.


Neljapäev, 6. veebruar 2020

Need uudised olid küll ootamist väärt🙆

Teile, kes te siin iga päev käite piilumas, kas on uut postitust või pole, siis kui te just ei tunne, et blogi aadressi igapäevane sissetoksimine teie päeva kaunimaks muudab, siis tegelikkuses on võimalik endale postitused ka otse postkasti tellida. Kerides lehe alumisse serva on koht, kuhu saab sisestada oma e-posti aadressi ning kui ma siin uue postituse avaldan, tuleb teade kenasti postkasti. Vahva, onju?
👍💙
See esimene pildikollaaž on ühelt meie varasemalt jalutuskäigult. Täna, kui töövestluselt koju jalutasin, kõndisin siis teispool Doni jõge, ja teate - kevad on siin täitsa käes. Krookused, võililled, lumikellukestest rääkimata. Nartsissid lähevad kohe-kohe lahti ja rohi kasvab. Iileks on kollaseid õisi täis ning tuvid kudrutavad nii mesimagusalt, et jää või pikemalt kuulama. Vaadake ja imetlege ise. 👇 Ahjaa, ühed teistmoodi kevadekuulutajad olid ka väljas: meie kodulähedases pubis olid kõlarid õue tõstetud ning väljas oli kümmekond valgetes särkides ja oranžides kiltides nooremapoolset meest. Joviaalses meeleolus. 😆 Ei, ma ei läinud neile juurde ega küsinud aluspesu kohta. Neil oli liiga palju tühje õlleklaase selleks laua peal. Ja kell oli ainult 15 läbi! Äh, vaadake parem lilli. 😂

Esmaspäeva õhtul käisin ühel väga põneval kirjutamise koolitusel: kuidas kirjutada lugusid erinevast soost inimeste vaatenurgast. Olgem ausad, alguses ehmatas veidi ära küll, sest nii kirjus seltskonnas, kus n-ö tavalisus on maksimaalses võimalikus vähemuses, pole ma vist veel olnudki. Aga sain sealt rohkemat, kui arvata oskasin. Koolitus oli hästi praktiline, selle viis läbi tegev-näitekirjanik, Šotimaal üks hinnatuimaid, muide - Jo Clifford. 💪👍
Ma kuulsin täiesti uskumatuid lugusid, mis seal ruumis olnud 18 inimese jaoks tähendas kogemust. Kaks tundi hiljem mõistsin, et tegelikkuses ei ole mingit vahet, kui vanad me oleme, kas oleme mehed, naised, kas meile meeldib punk või klassika, mis riigist me oleme või millise nahavärviga: me kõik tahame armastada, olla armastatud, kuuluda kuhugi ning et meid võetaks sellistena, nagu me oleme. Ning kui tähtis eeldus selleks kõiges on leida rahu iseendas, lõpetada endaga sõdimine. Muuta väärtuseks see, kes sa tegelikult oled. Selle koolituse jätkuna ilmub ka e-raamat, kuhu on kõigil koolitusel osalenutel võimalus kirjutada. Jah, ma kavatsen seda teha. 😇 Keskraamatukogu ise oli aga nagu ikka ajaloolised hooned Aberdeeni kesklinnas - massiivne. Laiad trepid, sees kõrged laed, sambad. Majesteetlik ja väärikas. Ja kogu tänapäevane tehnoloogia seal keskel koos klaaskuupides ajalooürikutega mõjus kombona, kus midagi pole üle ega puudu. 
👦Tänasest läks Kutt taas kooli, aga ma sain Empsile kurtma hakates tema käest sõbralikult noomida: "Mis ajast sa Eestis nädala ajaga terveks said? Nüüd, teises kliimas tahad nädalaga kombesse saada? Anna endale aega!" 😷
Nojah, seda kannatlikkust pean endas arendama. Eriti nunnu oli see, kui paar tundi hiljem mu mentor Kai ka ütles: "Mis sa sõdid selle haigusega. Ütlegi, et nii, nüüd kaks või kolm päeva ma olen haige ja siis esmaspäevast annan uuesti pihta. Puhka, su keha järelikult vajab seda. Ära sõdi temaga, alistu tema soovidele, ja siis annab temas ka pingeseisund järele." 🙏💝 Ma olen tuhandega tänulik selle hala ära kuulamise eest. Eks ma siis puhkan. Ja siis panen täie auruga edasi. Sest praegu tundub, et hakkab saabuma see faas, kus tuleb järjest töövestluste kutseid. 
Täna käisin ühel, aga nad peavad ise mõtlema, mida nad täpselt tahavad. Tegemist ühe start-up'iga, st nad pole ametlikult ettevõttena registreeritud, seega nende heaks töötades ma maksumaksjaks ei saa, samas on neil ambitsioonid suured ning koostöö nendega võib teistpidi tulusaks osutuda. Turundusinimest on neil vaja, seda nad tunnistasid ise ka, aga jäi kokkulepe, et kui välja mõtlevad, mida nad tahavad, st mis nende eesmärgid on lähema 12 kuu jooksul, mida nad minult ootavad ning mulle pakkuda saavad, võtavad ühendust. 

Töövestlusest ägedam oli see, et sain n-ö ettekäände ülikoolilinnakusse piiluda. Tegelikult oleksin ma võinud seal juba varem jalutada, sest see on hiiglaslik ja põnevaid hooneid täis, aga täna oli otsene põhjus minna ja imetleda seda kaunist arhitektuuri lähemalt. Jah, nii see ülemine kollaaž👆 kui ka alumine pildikogu on tehtud ülikoolilinnakus. 👇 Need kolm püstist pilti on tehtud kõik üsna ühest kohast - tänavavaated kohe pärast seda, kui tornide vahelt läbi jalutasin.
 Järgmisel kuul tähistab see ülikool 525. aastapäeva ning kui nt keemiamaja on üsna uus - betoon ja klaas, siis paljud osakonnad asusid vanades hoonetes. Eraldi oli ka kabel, mis välimuselt ikka väga uhke kiriku mõõdu välja andis. 

Kuna tänane postitus kulgeb positiivsuse lainel, siis eile leidis Kutt endale veel ühe huviala. Kohaliku mereväe heategevusorganisatsioonina tegutseb Sea Cadets ehk siis merekadettide ühendus. Käisime eile avatud uste päeval, Kuti Sõber oma emaga olid ka kaasas. Kuttidele meeldis ja me siis täitsime täna ankeedid ära. Kahel õhtul nädalas, 2 tundi merendustarkusi. On nii sõlmede õppimist ja koti pakkimist, laevamootorite õppimist/putitamist, esmaabi, laskmist, aga ka esinemisoskuse treenimist, rividrilli ning muidugi ujumist, aerutamist ja purjetamist. Võimalused on ka välislaagriteks, tegevusi toimub nii nädalavahetusel kui ka suvel. Kusjuures seda rõhutati korduvalt, et tunnistused ja baasoskused, mida nad saavad, on rahvusvahelised. 🚢Nt saadava väikelaevajuhi tunnistusega võivad nad kasvõi Kariibi mere saartele minnes rentida ja juhtida veesõidukit, mille pikkus on kuni 15 meetrit. 👍 Kogu varustus sh transport Peterheadi, kus neil aerutamis-ja purjetamisõpe toimub, on organisatsiooni poolt, lapsevanema igakuine osalus on £15 naela. Ahjaa, kaks vormi saavad ka ning emad muutusid eriti rõõmsaks, kui endine mereväelane kinnitas, et jah - õpetame neid ka kingi viksima, vormi eest hoolt kandma. Järgmisest nädalast hakkab pihta. 
P.S Homme on Kutil nimepäev. Kel number vm kontakt olemas, siis võite õnnitlused saata. 

Esmaspäev, 3. veebruar 2020

Kooli asemel siiski arstikeskusesse😷

"Kas ma esmaspäeval lähen kooli?" küsis Kutt mu käest reede õhtul. Ilmselt oli see reede õhtul, aga päris kindel ei ole, sest nädalavahetuse veetsin ma ise ka ei tea, kus. Kellega iganes ja mida ma rääkisin, siis ma ausõna ei mäleta mitte midagi. 😇
Nii palju meenub, et lubasin - kui nädalavahetusel enese ravimist tõsiselt võtab ja oma köhamasina vähemalt ööseks kinni paneb, siis võib küll kooli minna. 😤 Kaks ööd olid üsna paljulubavad. Aga võib-olla ma lihtsalt ei kuulnud midagi, sest ka lähedased inimesed julgesid mulle tunnistada, et ma olen parematel päevadel oluliselt kaunim välja näinud. 😁 Käskisid mul vait olla ja ennast säästa. Seda ma valdavalt tegin ka. Õppisin lähemalt tundma lumivalget toalage ning lugesin kokku kõik elektrijuhtmed, mis naabrite aias kokku saavad. Koos meie majast minevaga 11.
Ilmataat halastas mu peale ja vähemalt eilse pärastlõuna oli hall. Nimelt paistab magamistoa aknasse pärastlõunapäike, aga kui nohu on korraliku näopeksu teinud ja silmade valgustundlikkus on samasugune nagu pärast laseroperatsiooni, siis tundub öine tänavavalgustus mõnusalt mahe. 😎
Eilne pärastlõuna hakkas inimese tunne tagasi tulema, suutsin juba Hr Kahemillist nokkida. Oli teine veidi ehmatanud  - ei osanud vist oodata, et võrreldes paistes hauataguse hommikuga võib õhtul kiremist ja nokkimist oodata. 🐓Jah, horoskoobisõbrad panid pihta. Kuke-aastal sündinud. Ole skeptiline või mitte, aga sarnasusi leiab meis kahes päris palju. Näiteks on mul koristades kombeks esialgu kõik laiali või ühte hunnikusse "siblida" ja siis hakata asju oma kohale paigutama. Uskuge, minu väiksele Roti-Kutile see küll ei meeldi, kui keegi tema hoolikalt ehitatud pesa laiali siblib. 😆😆

Niisiis, täna tuleb lähemalt juttu arstiabist. Kas see on sama roosiline nagu see õis, mis kohaliku pubi lähistel aia vahelt välja ukerdas, jäägu juba teie otsustada.
Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on siingi perearstikeskused. Seda varianti, et "hingamisraskuste" (loe: tugev nohu ja köha) tõttu keegi EMO uksest sisse jalutaks, siin olla ei saa, sest selline ligipääs tavainimesele puudub. EMOsse viib kiirabi või kui helistad eluohtliku seisundi korral 999, ja sind suunatakse erakorralisse, siis saad uksest sisse. Vähemasti nii olen ma praegu aru saanud.
Kui nii eluohtlik olukord ei ole, siis helistad 111 või kohaliku riikliku terviseteenuse pakkuja valvenumbril ning see terviseteenuse pakkuja tuleb Sulle koju, eeldusel, et perearstikeskused/apteegid on juba kinni. Jah, ka kell 1 öösel. Eelmisel nädalal nt oligi üle tee naabritel kell 1.30 paiku öösel NHSi (National Health Service ehk seesama riiklik terviseteenus) auto ukse taga. Järgmisel päeval oli Apteegiauto ukse taga ja ulatas rohud.

Kuna minu kõige armsam rotipurakas hakkas läinud öösel kõvemini ja tihedamalt köhima ja oli hommikul valge nagu dušikabiini põrand, siis otsisin perearstikeskusest saadud paberid välja ja tegin kella 8 paiku kõne. Kusjuures eraldi liinid on neile, kes soovivad aega kirja panna, analüüse vms. Esmaspäeva hommik, liinid hõivatud. Paluti oodata, ma olevat järjekorras teine. Ootasin. Vast läks mõni minut, võeti vastu. Seletasin ära, milles asi, ja nad olid väga mõistvad. "Helistame 3 tunni jooksul tagasi ja anname vastuvõtu aja teada," lubati. Napp tund aega hiljem helistas pereõde tagasi, selgitasin uuesti ja ta küsis, kas jõuame 9.50ks vastuvõtule. Muidugi jõuame, perearstikeskus on 5-7 minuti kaugusel ja kell oli 9.03. Kutt oli endale just kiirpudru kokku keeranud, ütlesin, et tal on söömiseks, hambapesuks ja protseduurideks 30 minutit. Noh, umbes 9.40 me uksest välja saime ka. 😂 Jah, mina ootasin tema järel.
Perearstikeskusega samas majas, kuid erineva sissekäiguga on ka nn päevakirurgia osakond. perearstide vastuvõtu juures on üks ooteala kõigile patsientidele. Enne võtad oma numbri või käid vastuvõtulauast läbi. Ja siis pereõde või-arst tuleb ja kutsub Sind. teeb oma kabinetist need 10 sammu. Ei mingit ukse taga ootamist.
Pereõde oli täitsa nõus teooriaga, et Kuti erakordselt visa köha põhjus on asjaolude soodne kokkulangemine: aklimatiseerumine, pingelangus (positiivne stress), viirus ja ka kodune kuiv õhk (Eestis elasime ahjuküttega majas, siin on gaasiküte). Saime täiega kiita kogu selle loodusravi eest. "Nendega kindlasti jätkake, sest need on tõesti asjad, mis aitavad organismil sellest päriselt jagu saada," rõhutas ta. Soolaauru asemel soovitas Kutil teha tavalise veega auru, sest tugeva nohu tõttu on füsioloogilise lahuse sool ninasõõrmeid liigselt kuivatanud, aga kuna nohu on tugev, siis see turset alandav efekt sügavamale justkui ei jõua.
Kirjutas salvi ja kaks inhalatsiooni asja ka. Apteegis oli ka saba. Ootasin. Retseptile pidin enda allkirja ja kuupäeva panema. "20 minuti pärast on valmis, võite oodata siin, aga ka tagasi tulla," sain teada. Käisin siis kõrvalpoes ümbrikke ja kaarte ostmas, sest mul on veebruaris mitu sünnipäevalast, eks te ise teate, kes postkasti peavad piiluma. 😍
Nii, ca 20 minutit hiljem apteegis tagasi olles kuulsingi, kuidas Kuti nimi välja hüüti, küsiti mu käest veel kodust aadressi ja siis ulatati mulle paberkotis pakike.  Jap, seesama, mis seal ülalpool pildil näha.
"It's all right, thank you," ehk siis "Kõik on korras, aitäh," ütleb mulle apteeker, kui talle nõutu näoga otsa vaatan. "No money?" ehk siis kas raha ei olegi vaja. Eitav vastus ja naeratus. Ma arvan, et mu näoilme oli midagi, mille kohta nad said öelda, et nende päev on korda läinud. Ehk siis, mu käest ei küsitud ei visiiditasu ega rohtude eest apteegis mitte midagi. Peterheadis elav Sille oli mulle öelnud küll, et lastele kirjutatud rohud on tasuta, aga ju ma kuidagi ei reganud ära, et see kehtib mulle juba nüüd - isegi siis, kui ma veel kohalik maksumaksja pole.
Eks rahulolematust ja murekohti ole siingi - et tervishoius on liiga vähe raha (sh, et London eraldab ühisest kassas Šotimaa haiglatele liiga vähe raha), järjekorrad eriarstidele pikad jne.
😥Näiteks lõi hiljuti meedias laineid juhtum, kus lapsevanem oli sotsiaalmeediasse paisanud pildi, et ühes Invernessi erakorralise haigla vastuvõtus pidi tema haige laps põrandal oma jope peal magama ja tunde raviotsust ootama. Õnneks osutus meningiidikahtlus (lööve+palavik) siiski tavaliseks viiruseks ja higilööbeks. Mida mul on aga raske mõista, vahet pole, kus see toimub, on mõtteviis, et pigem panen pildi sotsiaalmeediasse, mitte ei pöördu haigla (asutuse) juhtkonna poole lahenduse leidmiseks. Sest antud juhtumi puhul vanemad seda ei teinud, vaid elasid oma solvumist internetis välja mõtlemata, et kuigi nad lapse näo kohale panid sellise emotikoni😢, on ju nime järgi lihtne ka 10 aastat hiljem kindlaks teha, et just see laps magas seal põrandal. 😧

Aasta on aga teatavasti me kõigi elus, noh, mu enda näitel isegi 3 kuud on piisavalt pikk aeg elus, et vaatenurgad ja arusaamad elust, inimestest, minevikujuhtumitest pea peale pöörata ja elus täiesti uus külg pöörata. Eeldusel, et me seda ise tahame. Sest nagu on öelnud Bob Proctor: "Muutused meie elus on vältimatud, isiklik areng on meie endi valik."
Nii, ja lepime nüüd kokku, et kes kaardi kätte saab, annab mulle teada ka, eksju? Kaardid lähevad Harjumaale, Tartusse, Võrumaale ja Viljandisse. 😀 Hr Kahemillise oma panin juba hommikul posti, tema on väljaspool arvestust, aga need neli lähevad homme posti. Üks läheb veel nädala lõpus, et liiga vara kohale ei jõuaks. Tegelikult ka, sest kaks kaarti, mis ma ca 10 päeva tagasi posti panin, nendest Tallinna oma jõudis vähem kui nädalaga kohale, aga Harjumaa oma kolab vist siiamaani mööda Omniva sorteerimiskeskuseid ringi.