Neljapäev, 30. aprill 2020

😍Täiskäik edasi!

Teistmoodi kui täiskäiguga lihtsalt ei vea välja enam. Lõppev nädal on olnud emotsiooniderohke. Igas mõttes. Nagu ikka, rõõm ja kurbus käsikäes.
Kuna rõõmu on rohkem, siis keskendume ikka sellele. Esmalt - suured ja soojad õnnitlused mitte enam nii väiksele vennapojale, kes saab täna 10-aastaseks. Siin on nüüd see koht, kus võiks kirjutada midagi, mis kvalifitseerub mõne aja pärast kategooriasse "piinlik küll, aga tõsi". 😁

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et "ta on lihtsalt viisakas/lohutav." 😇Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud - ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

📚Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal. 😁
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. 🙈 Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda. 😂
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis. 😎😍
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. 🙏 Väike õrritaja ka raamatust.
Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy
Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  - JAH, see on võimalik. 👉Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. "Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!" ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus. 😀

Täna õhtul on siis see kauaoodatud koolitus koos Shane Strachaniga, kes on teinud siin igatepidi vingeid asju. Mida kõike ei ole võimalik kirjandusega siduda! Strachan näiteks ühendas moekunsti ja loovkirjutamise. Praegu jagab Aberdeeni kunstigalerii tema ja moekunstnik Bill Gibbi ühisloomingut virtuaalnäitusel. 

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. 👉Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 
Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning 👈tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 
Vihmasadu. Aberdeeni sadam. 
Praegu teadagi naftatööstusel kõige paremad ajad pole ning inimesed on muidugi mures, kuidas see kõik UK vanima sadamalinna elu mõjutab. See, et mõju kestab aastaid, on selge. Koos turismiga, mis on teine väga oluline sissetulekuallikas piirkonnas (golf, lossid, kaunid liivarannad, viskikodade külastus), on need paljudele peredele leiva lauale toojad ning inimestel on tulnud üsna kiiresti kohaneda. 

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. 😊Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 


Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. 😎 Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. 😅 Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. 😆 Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama. 😋

Kolmapäev, 22. aprill 2020

Veidi uskumatu endale kah😎

Laupäevane hommik oli nagu väljavõte Eesti kirjandusklassikast: selle aja peale, kui mina silmad külma veega puhtaks pesin ja internetti jõudsin, oli see juba õnnesoovidest katki läinud. 😂
Ennelõunal oli üks (video)kõne teise otsa, aga jõudsin ikka küpsisetordi ja õuna-kohupiimakoogi õhtuks valmis teha enne, kui mere äärde läksime. Seal sai telefonil aku tühjaks, seega palun vabandust, kui olin ca tund aega "välja lülitatud". Kui mere äärest tagasi jõudsin, oli roosikimp, šokolaadikarp ja kaardike trepil. Jap. Naabrid. 💙

Õhtul oli väga tore teie kõigiga Marek Sadama virtuaalkontserti nautida.  See on nüüd siis teine Eesti artist, kes mulle siiakanti tervitusi saadab. 💝Nii armas. Aitäh.
Eh, tegelikult me veidi eirasime "sotsiaalse eraldumise" reegleid ka. Istusime naabrite juures. Üksteisest 2 meetri kaugusel. Naistel oma pudelid, meestel oma purgid. 😁 Nii tore oli üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Oli imeilus päev. 🙏

Kui Eestis praegu koolivaheaeg käib, siis meenutan, et siin oli eelmised kaks nädalat koolivaheaega. Panin sellel vaheajal Kuti punuma. Sõna otseses mõttes. Esimesel õhtul oleks ta vist Chuck Norrise moodi kõik asjad ära pununud, sh mu dresside paelad igast asendist. Iga korraga lähevad soengud järjest uhkemaks. Seega oskavad nüüd mõlemad mehed mulle patsi punuda. 👍

Eelmisel nädalal ma lubasin teile kohe-kohe üllatust. Paar inimest juba teab, eks osa ilmselt ka aimab, aga nüüd võin välja öelda, sest kirjastusega Rajakaar on kokkulepe olemas ning kohe, kui tutvustav video valmib, läheb info ka Hooandjasse üles. Seega, ilmselt oleks ilus, kui saate seda minu käest teada: annan trükki raamatu pealkirjaga 📚#õnnelikteekond #becominghappy. Tegemist on kinkeraamatuga, kus on minu fotod ning tekstid eesti-ja inglise keeles. Justnimelt, kakskeelne raamat. Miks? Sest meil tänapäeval on juba kõigil tutvusringkonnas keegi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
Tegemist on suurepärase kingitusega

  • iseendale
  • olulisele õpetajale
  • koolilõpetajale 
  • heale kolleegile
  • parimale sõbrale
ja kõigile teistele, kes on teile tähtsad ja kallid. Raamatus on kokku 71 mõtisklust, see on kõvade kaantega ja praegu oleme arvestanud B5 (uuendus seisuga 27.04.) formaadiga. Raamatu tiraaž on praeguse seisuga 500tk ja ette tellimiseks palun kirjuta mulle postkasti. Esimesed 100 raamatut on juba broneeritud. Ette tellimine on vajalik selleks, et saaksime tiraaži täpsustada. 
Trükisooja(d) raamatu (d) saad kätte mai lõpus/juuni alguses, kui oleme nädala jagu Eestis. 💙Jah, ma olen kindel, et lennuliiklus taastub selleks ajaks. 😇

See raamat oli mul 2020 aasta eesmärkide seas kirjas. Kuupäevaks oli 18.04. Võib öelda, et selleks kuupäevaks oligi mul lõplik otsus tehtud ning päev hiljem saatsin eestikeelsed tekstid korrektuuri, praegu on veel inglisekeelsed üle vaatamisel. Ma olen 100% kindel, et Šotimaata poleks seda raamatut sündinud. Vähemalt mitte praegu ja sellisel kujul.

Ühe "väikse asjaga" 😁 sain veel hakkama. Tegin oma ettevõtte. No ei saanud enam edasi lükata, inimesi, kes mu abi vajavad, on omajagu ning arveldamine siin on lihtsam, kui on oma ettevõte. Ettevõtte nimi on Word Accord, mis tõlkes tähendab sõnaakordi. Inglise keeles on sõnal accord nii palju tähendusi ja mulle meeldib nii selle kõla kui ka mängulisus. Nii Facebooki lehekülg kui ka kodukas on inglisekeelsed, seega pigem siinsetele klientidele suunatud. Eestis on mul teistsugused arveldamise võimalused, sest eks ole mul sealgi veel kliente. Samas, kui nüüd keegi loeb neid teenuseid ja tunneb, et see on info, mida tema ettevõte vajab, siis ikka võib mulle kirjutada ja eesti keeles ka.
Need kaks "lapsukes" on olnud üsna ajamahukad. Nii ajamahukad, et ma pole 3 päeva õueski käinud. 😇Seega kõik pildid on eelmisest nädalast. Pühapäeval tegin näiteks kirsimoosi.
Ei saa just öelda, et oleks odavam tulnud, kui poe omad, sest tegin sügavkülmutatud marjadest, aga kuna sain "poola poest" neid hapukirsse, siis tundsin, et tahaks sellele magusale kirsile vahelduseks midagi kodusemat. 🍒🍒
Kutt tegi ka samal ajal katseid. Seebimulliga.

Ta oli nii ise õnnelik. Harva ta palub, et teeksin pilte millestki, see oli üks nendest kordadest. Ta isegi tegi uuesti selle "triki", et ma ikka saaks pildi. Mõnes mõttes on ikka täitsa tore koos lapsega uuesti oma lapsepõlve hetki taaskogeda. Kogu see elevus tuli ikka väga tuttav ette.
Kutil on ka loovus lahti läinud. Meil naabrite maja katusel käivad aeg-ajalt kajakad jalgu puhkamas. "Peavad koosolekut," kommenteeris ta ükskord. Sealt tuli päris lahe lugu, mis ta nendele kajakatele juurde mõtles. Kuna nad on seal üsna tihti, siis on sellele ka lühikesed järje-kommentaarid tulnud. "Kajakad võtavad päikest." 😀

Ma siia lõppu panen veel neli pilti eelmise nädala jalutuskäigust nõmmele, kus Kutt veetis paar tundi onni ehitades. Ta oli nii õnnelik, kui leidis sealt veel ühe onni. Seda strateegiat, kes selle võis ehitada, mis vanuses ja kuidas nendega liitu lüüa, oli päris tore kuulata. Nõmm ja mereäärsed liivaluited lõhnavad praegu ikka väga magusalt, isegi imalalt. Eks ikka see astelhernes. Ja see, kui pikad need astlad on, on ikka hirmutav. Kutt sai paaril korral näpu veriseks ka. "Ilus, aga valus. Nagu naisterahvad. Ütlevad Sulle valusat tõde näkku." 😆 

Astelhernes.
Ma olin muidugi üllatunud, kui kollane see kõik on. Õhtuses ja ilmselt ka hommikuses valguses on see kõik väga kaunis. See on hea mõte minna ükskord ka hommikul sinna, kuigi hommikuti tunduvad need mereäärsed päikesetõusud ahvatlevamad. Samas, nõmmelt näeb ka merd. 😎 Seega, katsume ette võtta.
Seda enam, et tänagi on osa tööpäeva alles ees ning homme on taas üks videoseminar, mille abil oma turundusalased teadmised uuele tasemele viin. 
Täna pidasime Kutiga ka kiire koosoleku, et millised majapidamistööd on ta valmis enda õlule võtma, sest praegu tuleb mõlemal pingutada. Kui ta nüüd sõnapidaja mees on, siis nõud, prügi ja osaliselt ka pesumasina järelvalve on minu õlgadelt maas.
Eks ta ka elevil, et emmel on "pisness". "Kuidas Sul läheb, kuidas sissetulekud on?" Tundub, et on onusse, sest no mis tõsiseltvõetav pisness see ikka on, kui 24h jooksul rahajõed voolama pole hakanud. 🙉💰🤑💸 Eks ta ole õige kah, sest tänagi küsis üks kogenud turundusinimene minu käest nõu. 

Scotstown Moor
 Nädalavahetusel peame vist poetuuri ka ette võtma, sest Kutt juba kurtis, et külmik on "nii tühi". Õnneks sügavkülmas ja kappides veel süüa on. Garaažis on köögivilju ka, seega toormaterjali on. Leiba ja mune võiks muidugi minna juurde ostma. 😎 Või minna mugavuse teed ja uurida, äkki enam ei pea toidupoest tarnet kahte nädalat ootama?
🐬Mis delfiinidesse puutub, siis nii palju sain targemaks, et tunnike enne tõusu tuleks minna sadama juurde ja siis nad seal Dee jõesuudmes pidid hullama tõusu ajal. Selle võtaks kah pühapäeval plaani, või mis?



Neljapäev, 16. aprill 2020

Nagu niuhti!

Kutil hakkab koolivaheaeg läbi saama, mis tähendab, et uuest nädalast tuleb hakata aega jaotama taas töötamise, õppimise ja kirjutamise ning majapidamistööde vahel. See kaks nädalat on läinud nagu niuhti.
Naudime siis neid nelja päeva, mis veel järele on jäänud. Ma juba tean, millega ma oma laupäeva õhtut sisustan. Üks väga hea kontsert tuleb. 🎵
Kui eelmine nädal oli ilm veel parasjagu jahe, siis nädala lõpp ja selle nädala algus oli tõeliselt soe. Nii soe, et viskas 18 kraadi ära mere ääres. Me käisime mõlemad Kutiga jalgupidi vees. 🌞

Mis tuletab mulle meelde, et kui me siin paar nädalat tagasi Musta Koera randa jalutasime, siis ta otsustas seal Põhjamerd maitsa. Puristas tükk aega. Olla soolane olnud. 😂

Sattusime mere äärde just siis, kui tõus hakkas. Päris põnev oli jälgida, kuidas vesi järjekindlalt lähemalt liikus ning lained omavahel kokku rullusid. Tol päeval me ei teinudki pikemat kõndimist. Lihtsalt istusime, nautisime ja olime. Rahus. 💙
Põhjameri, eestlane Šotimaal

Ca nädala jagu tagasi aga otsustasime minna Tillydrone'i linnaosas asuvasse Poola poodi. Tundus lähemal kui need kesklinna omad ning ikka juhtub ju, et tahaks teinekord mannavahtu teha. Mannat siin n-ö tavapoodides ei müüda, sest kohalikud seda ei tarvita. Seega ainus variant ongi kas Kesk-ja Ida-Euroopa poed või hea juhuse korral leiab suurte supermarketite rahvusvaheliste toitude riiulitelt ka. Meil nii hästi pole läinud. Ilmselt pole osanud õigest kohast otsida.  Kui me alguses lootsime, et saame enda karumsivarusid täiendada, siis see pood oli ainult Poola kaupadele. Kutile ei meeldinud seal üldse. Nägin kohe, kuidas nägu läks pilve. Peale vee ei tahtnud ta sealt poest midagi. Veidi erksamaks läks siis, kui pelmeenide peale näitasin, aga nagu pärast välja tuli, siis need polnudki pelmeenid, vaid vareenikud. Söö ise, kui tahad. 🙈 Ega rohkem pole sinna plaanis minna tõesti, sest poola keelt ma ei oska ja vene keel lonkab ka kaht jalga korraga.
Pigem siis juba kesklinna George'i tänavale, kus on mitu sarnast poodi, kuigi mannat ja üht-teist veel me sealt siiski ostsime. Jah, mannavahu tegime ära. Sügavkülmast vaarikaid mahla asemel. Tuli selline mõnus vaarikane. Kutt jahutas ja vahustas. Tuli mõnus kreemine. Sain kah kausikese, aga üldiselt oli tegemist lühikese realiseerimisajaga tootega. Vähem kui 24h läks suur kausitäis.

Ega me muidugi kahetse, et selle käigu ette võtsime. Saime vähemalt teada, millega tegemist ning nägime seda osa Aberdeenist, mida enne näinud pole. Ning veendusime taas tänulikkusega, kui hästi me otsustasime, et just selle maja valisime, mitte mõnd teist paika Aberdeenis. Meil on nii palju ilusaid parke ja rohelisi alasid vaid 15 minuti kaugusel kodust. Palju on avarust ning isegi kortermajad sulanduvad eramajade vahele hästi.
Kuidagi hea, kerge ja helge on olla. See nartsissiväljadega pilt on tehtud Seaton pargis, mis meie linnaosa ja Tillydrone'i ühendab või lahutab, võtke, kuidas soovite. 😃
Seaton pargis nägime juba, kuidas politseinikud kannavad õues lühikeste käistega mundrit. Brrr. Mul oli tol õhtul veel talvejope seljas ja ei ütleks, et liiga palju riideid oleks seljas olnud.
Need nartsissiväljad on siin tõesti imelised. Nii palju erinevaid sorte - küll 10 sentimeetri kõrgustest mininartsissidest kuni suurte ja tugevate õitega, hästi lõhnavate isenditeni.
Ahjaa, kodulähedases Westfield pargis nägime päris kadakat kah! Ei olnud astelhernes, vaid täitsa kadakas.


Tillydrone'ist läbi jalutades ütles Kutt, et "kuidagi sünge, siin küll ei tahaks elada," ning võttis käest kinni. 🧒Oli jah süngevõitu. Eks ma olin varem ka kuulnud, et kunagi oli see paik üsna metsik olnud, kuid nüüd nagu vähem. Iseenesest ei olnud ju linnaosale midagi ette heita - kortermajad ilusad korras, oli ka vanu maja. Osa kortermaju näisid suisa uued. Poed, haljasalad, laiad tänavad, aga ometi... Šotlasi olen õppinud juba n-ö näo järgi ära tundma ning seal linnaosas paistis neid võrdlemisi vähe olevat. Küll aga oli rohkelt keskeurooplasi.
Jah, prügi oli kah rohkesti. Treppidel ja ka haljasaladel. See vast kah suurendas seda süngust. Ühe koha peal jõe kõrgemal kaldal lendles suisa äädikakärbseid parvedena. Ma ei olegi veel pihta saanud, miks peaks siin prügi loodusesse viskama, sest prügivedu on selle linnamaksu sees. Nagu ka vesi ja kanalisatsioon, linna rendipindadel isegi haljastustööd sh muru niitmine suvel.

hüljes, noor hüljes, hüljes puu otsas
Hüljes Sammy, nagu teda nüüd kutsutakse. 

Ma arvan, et tolle õhtu kõige nunnum hetk oli taaskohtumine hülgega. Sellesamaga, kes ca kuu aega tagasi puu otsas oli. Ikka Doni jõgi.
Me vaatasime teda tükk aega, tema meid. Olime seekord teisel kaldal ja üksteisele üsna lähedal. Mõnusalt sügas ennast vahepeal, jälgis, mis meie teeme.
Laps ja hüljes, Hüljes puu otsas
Noored omavahel. 
Kutt muidugi muretses ja pabistas, et äkki peaks loomakaitsjad kutsuma, kuid tõenäoliselt on spetsialistid juba olukorraga kursis, kuna kohalikest sotsiaalmeedia gruppidest ilmnes, et tegemist on Aberdeeni kõige enam pildistatud hülgega sel kevadel. 😀Tundus üsna sedamoodi, et kui ta natuke end veeretaks, oleks plärtsuga vees. See, kuidas ta sellisele kõrgusele saab ronitud, on muidugi iseküsimus. Ma pole küll kindel, et mina kuivaks jääksin, kui nii kitsast tüve pidi nii pikka maad peaks ronima ainult end kätega edasi tõmmates. 🙉Hmm, mõtlesin just, kuidas loivamine sai praegu just uue tähenduse.
Ma arvan, et oma paarkümmend minutit küll jälgisime seda vaatemängu. Loomaaed just päris koju kätte ei tule, aga ega palju jalutada pole vaja, et hülgeid vaadata.
Üks hommik, kui Kutiga käisime päikesetõusu vaatamas, nägime kodule lähemal korraga nelja hüljest ujumas. Nad ikka seal Doni jõe suudmes asuval saarel peesitavad ja tegid hommikust suplust. Seega, hülgeid oleme sel aastal näinud. Nüüd peaks võtma jalutuskäigu ette paika, kus saab delfiinid ka ära vaadata. Seni oleme näinud üht ja üsna kaugelt, aga kuuldavasti on nad just praegu Aberdeenile üsna lähedal.
🐬🐬 Ehk laupäeval võtame käigu ette. Väga sooja ilma tolleks päevaks just ei luba, esialgu vaid 8 kraadi, aga no näeme.

Mul on tegelikult veel üks põhjus, miks pole leidnud mahti blogi kirjutada. Hahaa, tahaks öelda, et pole nõudlust olnud, aga tegelikult on peagi üks üllatus ilmsiks saamas. Esialgu hoian veel põnevust. Need, kes teavad, need teavad. 😍 Teised saavad ilmselt uuel nädalal teada.
Kui teil oma ajaga midagi paremat teha pole, siis hoidke pöidlaid pihus, et mai lõpuks lennuliiklus taastunud on. Siis saame ette-ja tagantjärele ära süüa kõik sünnipäevatordid (mul on Paides oma tordivõlur) ja verivorstid kartulisalatiga (selle teen ise). Kutt tahab pelmeene, 😋mul käivad neelud tädi Lea marineeritud kurkide järele.
Ja neid sünnipäevi, mida ette-ja tagantjärele pidada õnneks on. Proovisin siin kokku lugeda: kümne juures loobusin. 😀 Ühe laua plaanin ise ka katta, kus ja millal, sellest juba siis, kui asjad kindlamad.


Laupäev, 4. aprill 2020

🔎Kõik puhtaks! 🔍

Täna võtsime Kutiga ette suurpuhastuse. Poleerisin isegi köögipõranda ära. See on nüüd nii libe, et igaks juhuks villude ja plätudega seal käia ei ole mõtet. Vähemalt meil, kui kaasasündinud tasakaalutusega tüüpidel. 😆
See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus. 🙈

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded "õhku" jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on "täiega nõme" ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž. 😕
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. 💪 Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. 🗼Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid - mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised - tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud - ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid - kohalikud maiustused - lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. 😔 Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et "kui sina juba midagi teed, siis on tehtud." Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt. 😂
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub'ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada - ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis "arenguruum on suurim ruum maailmas". Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach
Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach'ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. 👍 Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
"Mõnikord võiks veel sinna minna," arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust - ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured - pildil👆 on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida - mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale🙊), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi "Ühe äpardi päevikud", aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. "Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema," teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp. 👍
Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen
Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. 👍👌 Lubab käesoleva aasta soojemat ilma - isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.
Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu 😆

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. 😎 Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 
Värviline Šotimaa kevad. 
Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud. 😇
Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? 😆 Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 
Päike loojub Don jõe suudmes
Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎
Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit
Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 
Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et "tahaks teada, millest see on". Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 
Originaal on siis roosal taustal. 


Kõik on sama

Mis mulle valge täna
on punane su suul.
Meil miski pole sama,
kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,
siis sina peige otsid.
Meil miski pole sama,
kuid kallistus on tähtis.
Kui möödas aeg on minul,
siis sinu oma algab.
Meil miski pole sama,
kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,
sa ütled – sina ka.
Meil tunded üsna samad,
keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada
ja sina kiita päeval.
Tunne südames on sama:
kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,
las parem sina naerda.
Meil tunded päris samad,
ööst öösse, päevast päeva.


Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi "kasulikku" ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. 😉 Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead. 😆
Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 
👉Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni "nööbid" on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 
👉Zoom'is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 
👉Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute'inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 
👉 Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 
👉 Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 
👉Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 
👉Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks "loenguks".
👉Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
👉Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks "päris" seminari või koosoleku ajal. 
✋Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 
👈USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 
Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 
Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo "õpetuseks teistele", kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? 💩Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette. 😊 
💙Elu on ilus. 💙