Pühapäev, 28. juuni 2020

7saavutust ja seiklust

Haar ja mina
Lõppev nädal on tõepoolest toonud nii saavutusi kui ka seiklusi. Kas neid just seitse oli, kindlasti oli rohkem, aga numbriliselt lihtsalt hea kokku võtta.

Siin jaanipäeva ei tähistata, ja isegi pööripäeva tähistamisest suurem püha on isadepäev, mis on siin juuni III pühapäev. Seega oli terve eelmine nädal täispikk kooli-ja töönädal. Kool lõpeb 3. juulil, töö - noh, siis kui puhkuse võtan. 😊

Pühapäev ja esmaspäev olid töö tegemise mõttes rahulikumad, pühendusin n-ö tõeliselt tähtsatele asjadele elus ja tegelesin oma mõtetega. 💭Oma arutlustes jõudsin sinnamaani, kas ülemõtlemine kui selline on olemas ja mis on see tegevus, mida minu puhul enamik on ülemõtlemiseks nimetanud. Ehk, et mis ma siis tegelikult teen, kui ma väidetavalt mõtlen üle. 🙆

Teisipäeva õhtud on traditsiooniliselt kirjutamise päralt: siinse aja järgi kell 19 koguneb nii Suurbritanniast, aga ka nt Uus-Meremaalt ja USAst seltskond Zoomi, et Dark Angels Writing'u egiidi alla ühiselt kirjutada. Sellised loomingulise kirjutamise harjutused. Minu kirjutamise mentor, Jamie Jauncey on ka üks selle ühenduse loojatest. Lisaks inglise keeles loomisele on see teretulnud võimalus rääkida kirjutamisest inimestega, kes suhtuvad sellesse sama kirglikult. Neljapäeval oli mul ka 1:1 kõne Jamie'ga, kus sel korral oli teemaks kõne minu raamatust (talle meeldis, aga täpsustasime väljendeid) ja ettevõtte kodulehekülg. Natuke rääkisime enda vastu lahke olemisest ka. 💙

💪Kolmapäeval oli NESLIBi ehk Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse avalik live, kus ühenduse liikmed said võimaluse oma tooteid ja teenuseid 2 minuti jooksul tutvustada ning osalustasu annetatakse valitud heategevusorganisatsioonile. 😤 Vahepeal jõudsin ära käia ka üle jõe, oma tulevaste kolleegidega tutvumas, samuti suhtlesin ühe kohaliku turundusagentuuriga, kellega saame ehk koostööd hakata tegema. Kolmapäeval avaldati siis minu lugu ka rahvusvahelisel platvormil nimega Lightbox Originals.😍 On suur rõõm olla avaldatud, eriti suur rõõm on olla nende seas, kelle kohta öeldaks, et need inimesed inspireerivad. Lugu pealkirjaga "Julge olla unistaja" on inglise keeles, seda saab lugeda SIIT.

Kutt, mõõn ja Põhjamerelt saabuv haar. 
Neljapäev oli päev, mis möödus kui lenneldes. Pärastlõunal said virtuaalselt kokku piirkonna loomeinimesed, et üksteisega tutvuda. Emotsioonid on vägevad ja tutvusringkond kasvab. Kas neist ühel hetkel ka koostööpartnerid saavad, on teisijärguline, pigem on see küsimus, et "keda sina tead?" ja ka teistpidi - "kellele end tutvustad?"
Kutt saab kohe kahe lainega pihta. 
🌞🌅 Kui kohtumine läbi sai, panin esimest korda siinviibimise ajal selga bikiinid ja võtsime suuna randa. Jah, käisime ka Põhjameres, kastsime end vette. Kuigi osa kohalikke ujus ka kaldast ca 2 m kaugusel, siis oli aru saada, et nad tegid seda piisavalt madalas vees, et jalad vette ulatuksid.
Võrreldes Läänemere lainetega on Põhjameri soolasem. Nahale jäi kerge kipitus, mis meenutas veidi Vahemeres suplust. Kargelt karastav oli see igal juhul. Kas lähen veel? Kindlasti.

Ma muidugi ei tea, kuidas on seal kesklinnapoolses otsas, kus on n-ö ametlik suplusrand, aga Doni jõe suudmes eelistasid inimesed ikkagi jões suplemist. Esiteks oli vesi soojem, teiseks ka hoovused väiksemad.
Ja need hoovused on mõõna ajal nii tugevad, et liigutavad ka täiskasvanud inimese paigast. Saime seda eriti eredalt kogeda just eile, kui hommikuse mõõna kõrghetkel rannas olime. Doni jõesuudmes oli vesi nii madal, et Kutile umbes põlvedeni, aga vool oli nii tugev, et tõmbas käpuli. Üks perekond kõndis ka läbi ning hoiti tugevasti üksteisest kinni. "Uskumatult tugevad hoovused," sõnas pereema. Kutt käis ikka kastis end vette ka - jõevesi olla soe olnud.
Need udused pildid on kõik laupäeva ennelõunast, kui merelt oli jälle haar - see ongi Põhjamerelt tulev udu, mis on Šotimaale iseloomulik. Merekarust vend teadis öelda, et seda olla mujal ka, aga kõik kirjalikud allikad, mis mina Haar'i kohta leidsin, räägivad sellest udust, mis tekib siis, kui Põhjamerel on soe õhumass, mis suunab jahedamat õhku Šotimaa kohale. Kes tahab, võib internetist rohkem otsida.

😳Ma poleks elus arvanud, et minust saab inimene, kes mediteerimise enda päevadesse lülitab.🙉
Veel 3 kuud tagasi oli ka raudne ei. Võib öelda, et teatavate äärmuslike näidete tõttu tutvusringkonnas oli mul suisa selle sõna vastu tekkinud vaimne allergia. Mingist rahunemisest ei saanud juttugi olla, kui ma selle sõna peale 2 kätt üles tõstsin ja silmi pööritasin. "See pole minu jaoks," oli tavavastus.
Mitte et minust nüüd mingi guru saanud oleks, aga need igapäevased 5 minutit vaikuses enese mõtete jälgimist on toonud päris häid loomingulisi sähvatusi, teisalt aidanud lahutada iseenese olemust oma mõtete tulvast. Tuua mõistmise, et kui meil on ca 76 000 mõtet päeva jooksul peas, siis ei saa ju olla, et mina=minu mõtted. 😵 Samuti on see aidanud neid mõtteid valida, millele oma aega pühendada.
Seda päris "oma" stiili aitab mul leida üks kohalik õpetaja, osalen ta viienädalasel koolitusel, mis õpetab erinevaid stiile sõltuvalt sellest, mis on inimese isiklikud vajadused (põhjused) meditatsiooniga tegelemiseks. Ei mingit linnusirinat ega ninaüminat, vaikus on kõige parem. 👍 Reede päev tõi vist mingisuguse murrangu. Eks seda ole näha.

Kui mere kohal oli haar tihedam, siis
kalda poole tulles paistis soe päike. 
Laupäeval kogesin aga midagi sellist, mida Aberdeenis on harva - äikesetormi. 🌩Kohalike sõnul oli see harvaesinevalt tugev, kuigi Eestis elades olen kuulnud-kogenud ka hullemaid - pikemaid ning valjemaid. Olin just kolmapäeval küsinud äikesetormide kohta kohalikelt, kes siis seletasid, et nii nagu jõhkrat kuumust (Londonis oli sel nädalal mitu päeva üle 30 kraadi ja ka Šotimaal ulatusid temperatuurid 28 kraadini) on siin ülimalt harva, sest Põhjamerelt tuleb alati mõnus briis, on siin ka äikest harva. Laupäeva hommikul 5-6 vahel oli. Kutt oli ilgelt pettunud, et maha magas.
Nüüd nuiab minu käest, et "äkki ikka  tuleb täna äikest." Umbes nii nagu talvel lumega. 😁

Eelpool mainitud haar haaras meid laupäeval ikka täiega endasse. Selline tihe, tumehall, jahe, niiske, kontidesse pugev. Nähtavus vaid paarkümmend meetrit. Kuna see tihenes ja mõõn oli tasapisi asendumas tõusuga, seadsime sammud kalda poole. Mõnikümmend meetrit edasi paistis juba päike. Silla kohal oli veel udu, aga seegi oli sisemaa poole liikumas. Hülgeid nägime ka jõekaldal pikutamas. Vast ehk 30 meetri kaugusele jäid meist. Ei tihanud lähemale minna, ei tahtnud neid ära ajada.

Jõe äärt pidi tagasi tulles vaatasime veel saaretipus kajakaid. See on nii vahva, kuidas nad end jõevees pesevad ja siis ise häälitsevad, luiged väärikalt mööda ujumas. Vesi oli nii madal, et Kutt otsustas oma mõtte teoks teha ja sel jõesaarel ära käia.

Sel ajal suhtlesin mina Edinburghis asuva Eesti konsulaadiga ning nad on minu raamatust huvitatud ning valmis ka turundamisega kaasa aitama! 👏

Tagasi kaldale jõudes hõiskas Kutt siis nii, nagu oleks vähemalt kullapaja leidnud. Oma arvates leidiski - mudas paistis iPhone telefon. Tema muidugi kujutas kohe ette, kuidas omanik on vahepeal uue telefoni ostnud ja ta saab selle endale jätta, aga müüb hoopis maha ja ostab parema. Esialgu ei suutnud me muidugi tuvastada isegi marki, pärast selgus, et vist iPhone10. Mõnusalt mudane oli see küll. Kutt ise ka muidugi. Koju kõndis ta sealt paljajalu. Ma küll kahtlesin tema väidetes, et need telefonid on "vee-ja mudakindlad", aga rõõmu rikkumisega püüdsin end tagasi hoida.
Tagasiteel saarelt. See koolmekoht on nn kajakate pesula. Kaldaäärsest mudast leidis ta telefoni. 
Koju tagasi tulles ootas meid uus seiklus - olime luku taga. 😕 Meil välisukse lukk on enne ka jupsinud, aga siis pigem nii, et ei saa ust lukku keerata. Nüüd oli nii, et kuidas me ka ei üritanud - võti keeras, aga uks oli lukus. Ja et seiklus oleks täiuslik, oli ka telefonil akut vaid 14%.
Omaniku sain siiski kätte ja ca tunnikese saime oodata - õnneks oli ilm ilus. Mina võtsin tagaaias päikesevanne, Kutt pani grilli kokku ja puhastas telefoni mudast. 💪

Selgus, et nendel iPhonedel on selline võimalus olemas, et paned n-ö varunumbri ekraanile, et kui
telefon leitakse, siis kuvatakse ekraanil seda numbrit ja sellele numbrile saab selle telefoniga helistada. Nii me tegime ja omanik oli siiralt üllatunud. "Te teete nalja? See telefon töötab? Mu 17-aastane poeg kaotas selle neljapäeva õhtul, me käisime seda otsimas, aga ei leidnud."
Kutt on terve tänase päeva nagu nõeltel istunud ja kuigi telefoni omanik ütles korduvalt, et annab enne tulekut märku, siis Kutt jõudis vist 3x helistada ja küsida, millal tuleb. 🙈😂 Praeguseks hetkeks on tal jäänud veel 30 minutit oodata.

Nüüd on lõppeva nädala seiklustele vist tiir peale saanud. Kes midagi head tahab, siis mul on jätkuvalt ilus ja tehniliselt väga heas korras auto müüa. Heade autodega peaks ringi sõitma, mitte need ei peaks seisma. Kuna ma Eestisse tagasi tulla lähikuudel ei kavatse, ei ole mõtet autol niisama seista lasta. Kui endal auto olemas, võid infot levitada, ja kui ostja ütleb mulle, et Sinu käest sai infot auto kohta, olen ma valmis sulle 100 eurot peo peale maksma. 😎




Laupäev, 20. juuni 2020

🙈Kuidas see aeg nüüd niimoodi käest kadus?

Foto: Iska Birnie Photography
Päriselt ka. Ma tavaliselt olen teisipäeviti uue blogipostituse kirjutanud ja täna hommikul, kui Kutiga rannas päikesetõusu piknikku pidasin ja pööripäeva tähistasime (siin tähistatakse just aasta pikimat päeva ehk pööripäeva), mõtlesin, et "näe, sellenädalane postitus on ikka veel kirjutamata."
Praegu, keset kuuetunnise koolituse pausi, tulin siia, et teen vähemalt alguse ja panin silmad korraks kinni. Ei ole võimalik! Misasja? Eelmine nädal jäigi vahele? 🙊 Eks oli siin töiseid tegemisi ja ka isikliku elu sündmusi, mis tähelepanu vajasid ning kuna keegi otseselt ei kurtnud ka, et "ammu pole midagi lugeda olnud," siis eks see vahe niimoodi tekkiski. Parandame end. 💚
Samas, kes nüüd siis mäletama peaks, mis tähtsündmused siia vahele peaks mahtuma? Mh ah, nagu klassikud küsivad. Hr Kahemilline vastaks, et oma tehtud viga ja ega vastu vaielda pole midagi kah. Kui ikka nädala plaanis ja päeva saavutuste nimekirjas on blogipostitus, siis tuleb pihta anda.
Avapilt ja nende saamislugu on kahtlemata viimase kahe nädala tähtsündmuste nimekirjas.
"Kuidas sulle meeldiks täiega hullu panna selle sessiooniga?" küsisin Iska Birnie käest mõni päev enne sessiooni algust. "Mida sa mõtled?" küsis ta ettevaatlikult. "Et teeks päikesetõusu ajal, siis on äge valgus!" See mõte meeldis talle ka.
Ma ei jõua Iska kannatlikkust ära kiita, sest ma olin talle kõigepealt Zoomi kõne ajal niuksunud, kui igavad kõik raamatute ja autorite pildid on isegi netiotsingut kasutades. Ta tegi Pinteresti kollektsiooni, ja sealt leidsin ideid, mis mulle ka meeldisid, ning tekkis juba täpsem ettekujutus, kus ma seda sessiooni tahaksin teha. Saatsin talle pildid ja teadsin juba, et hommikul on seal valgust rohkem, kuna lõunast varjavad puud kogu valguse päevasel ajal.
Foto: Iska Birnie Photography 
Ja siis meenus mulle üks "väike asi", mis võib palju pahandust teha, kui sellega mitte arvestada. Tõus. Ma olin juba näinud, millised on erinevused veetasemes jões tõusu ja mõõna ajal. Vahe on reaalselt meetrites. Õnneks on olemas rakendused, mis näitavad nii tõusu kui ka mõõna veetaset ning kui kiiresti see tõuseb/langeb. Tol hommikul oli tõusu tempo 30 cm tunnis.
Ma päriselt käisin ka ca 12h varem samas kohas, kus järgmine hommik pidime pildistama, kontrollimas, kui kõrge on veetase sel hetkel, kui see on äpi järgi sama kõrge kui 12h pärast.
Kõik tundus ohutu. 👍
Oligi, kui etteruttavalt öelda. Ärkasin tol neljapäeva hommikul kell 2:32 varahommikul, et nägu pähe maalida ja lokitaltsutaja olla. Ma olen siin aeg-ajalt viisakama väljanägemise nimel juukseid sirgendanud, ja sama plaan oli tol hommikul ka. Riietega oli lihtne - Krisvalgi salongis eritellimusel valminud seelik ja väike peenvillane kampsun, sest õhutemperatuuri lubati +8 kraadi. Ahjaa, hommik oli veidi hallikas ja niiske, aga see, et päikest polnud, mind nagu ei häirinudki.
Veidi pärast poolt nelja hommikul astusin uksest välja, käes termokruus kakaoga ja ükssarviku kruus vaarikateega. 🥤Kui Brig o Balgownie sillale (üks Šotimaa vanimatest sildadest, nagu hiljuti sain ja selle juures pidi mingi munk kummitama) jõudsin, oli sirgetest salkudest saanud mõnus kahupea. Ma muidugi ütlesin ka Iskale, et ma pole 2 ööd magada saanud, sest nägin õudukaid, kuidas tõusuvee eest pageme või kuidas ma hiljaks jään. Saime kohe alguses naerda.
Foto: Iska Birnie Photography
Valitud koht meeldis talle, kuigi saime mõnusalt turnida ja naha soojaks. Kahe kaelas kõlkuva kaameraga oli see muidugi temal keerulisem kui minul seljakotiga, kuigi - seeliku panin talutüdruku moodi vöö vahele. 😁Esimese asjana kupatas Iska mind kohe puu otsa. 😂 Mis seal ikka, polegi ammu seeliku ja kingadega roninud. Kokku vist käisin kolme puu otsas. Kõrgust ma ei karda, aga korralik tasakaaluharjutus oli see küll, kui raamat on näppude vahel st kätega kinni hoida ei saa. Mõelge ise edasi, millega ma end tüve peal hoidsin. 😉
Igal juhul läks aeg kiiresti - planeeritud tunni ajase sessiooni asemel kestis see 80 minutit (jah, ma tean, et see 8 mu elus pidevalt kordub 😁) ja tulemuseks oli 39 pilti (täpselt minu vanus), mille sain kätte vähem kui nädalaga. Eriolukorra eelised.
Muide, Iska on auhindadega pärjatud fotograaf, tema kodukal olev hobusel kappav pruut näiteks on üks rahvusvaheliselt tuntud foto.

Sel nädalal läks natuke auru ka selle rahvusvahelise ajakirja Lightbox Originals artikli peale, mis avaldatakse teisipäeval, 24. juunil ehk rahvusvahelisel kirjutamise päeval nende uueneval kodukal. Olen eelvaadet juba näinud, ja näeb väga uhke välja.
Ilmselt juulis ilmub ka Scottish Peni uus ajakiri, kus samuti minu töö sees.

Koos oma kirjandusliku mentori ja tuttavaga turundusagentuurist Tuminds tegeleme ka jätkuvalt mu brändi üles ehitamisega (tegin endale muuhulgas Twitteris konto, aga isiklikke säutse veel jaganud pole) ning Word Accordile tuleb ka kliente üha juurde. Seega, asjad liiguvad. 💙


Kuti kooliaastal on ka veel viimane lõpp, tundub, et üldjoontes on ta vist asjadega joone peal. Järgmine nädal peakski olema viimane nädal ja osa õpetajaid on juba teatanud, et uusi kodutöid ei anna. Mis augustis, kui uus kooliaasta hakkab, veel ei tea. Praeguse seisuga hakkab kool 11. augustil st vaheaeg on nädala võrra lühem, aga see-eest järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis tavapärasest nädal pikem ehk suisa 8 nädalat. Kooliaasta sees on siin ka vaheaegasid rohkem, nt aprillis oli kahenädalane vaheaeg, lisaks sellised kolmepäevased minipuhkused.

Mis suvepuhkusest saab, ja kas sel ajal ka Eestisse saame, on praegu väga lahtine mitmel põhjusel. Võtame nädal korraga.
Tänane päev laheb statistikasse, kui aastal 2020 kõige pikemalt ärkvel veedetud ajaga päev, sest magama ma täna enne kella 23 küll ei saa. Meenutan, et hommikune äratus oli 3:13, et Kutiga kella 4ks randa jõuda. Nimelt tähistavad šotlased ka pööripäeva ja aasta pikimat päeva (kuigi kalender näitab, et 23.-24. juuni on päev 2 minutit veel pikem 😀) ja üks tähistamise viisidest on kuulata poeemi, mis on kirjutatud just aasta pikima päeva auks ja päeva alguse eelsetest minutitest. Selle ette lugemine võtab tavaliselt 46 minutit ja meie otsustasime kuulata seda rannas. Praegu olen aga kuuetunnise koolituse pauside kestel selle postituse kirjutanud. Koolitus lõpeb meie aja järgi kell 23. Koolitaja ise on Kanadas, tal on täiesti normaalne aeg. 👍 Suveööd pole magamiseks. 😍😎


Teisipäev, 9. juuni 2020

Olete südamest tänatud! 🙏

Kes seni pole veel mõttejõusse uskunud, siis oleks tagumine aeg. Kõik need pöidlahoidmised tasusid ära! Päriselt ka. Ühe erandiga - reisimisega kaasnevad piirangud. Ootame. 😎
Aga kõik muud asjad - jonksus. 🙏Suur-suur tänu teile. Hooandjas saime kokku 103% ning mul olid järgmisel hommikul pisarad kurgus, kui päris mitu inimest helistasid ja ütlesid, et nad jälgisid Hooandja lehte pingsalt ja oleks kasvõi viimased 30 eurot kontolt ära kandnud, kui see oleks puudu jäänud. Vau.... Ma olen sõnatu. Eks me ikka mõtleme hingesoppides, et ehk.... aga kui see toetus sellise laviinina tuleb, siis on see ikkagi kuidagi kõrgele tõstev ja maa külge naelutav üheaegselt.

Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. 😄 Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et "näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda." Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon - ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et "noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?"
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et "saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg". Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et "homme helistatakse, õhtupoole saabub." Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. 😝 Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. "Jah, olen küll." "Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal." Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel... Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. 😄 Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele. 😍

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli "natuke" kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  - täna hommikul sõime viimased viilud. 😆😋 Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. 😁 Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti - ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki - ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud - virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et "täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti". See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et "see võib kõhu lahti võtta". Ju siis ikka ei võtnud. 😅 Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
"Kas esimene või teine klass?"
Möh?? "Mis te arvate, et oleks õige?"
"Seda peate teie teadma."
"Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud."

"Mis siin sees on?" (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 "Raamatud ja šokolaad."
"Mis selle paki väärtus on?"
"Eee.... £25".
"Kas katate selle osa, mis on üle £20."
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju - nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
"Jah, katan," otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
"Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab .... ja teine klass...."
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. 😂 Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast - siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope'i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, "vaid" 25 soojakraadi. 😁 Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi - ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule - näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja - õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, - sisetingimustes - mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes. 😎
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. "Kerge, aga tähendusrikas lugemine", "mu uus lemmiktegevus enne magama minekut", "kaunis ja värviline". Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et "ju nad on lihtsalt viisakad" ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma "pole üldse eestlase moodi".
😁Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.
Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. 😇Kui küsisin Iska käest, et "kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?" läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et "päikesetõusu ajal on kõige parem valgus". Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.

Teisipäev, 2. juuni 2020

Nüüd võiks mõneks ajaks pöidlad pihku panna✊

"Kas sa ei arva, et ma tahan näha, kuidas see kõik välja on tulnud?" küsisin ma 28. mailt Armarilt Rajakaare kirjastusest. "Ma närin oma küüned küünarnukkideni ära, mõtted on ainult raamatu juures." 😂 Küüsi ma küll ei närinud, aga keskendumisega millelegi muule, kui küsimustele "Kas nüüd juba. Aga nüüd?"oli ikka tõsiseid raskusi.
Nimelt käis ta Lätis köitmisel olnud raamatutel ise Valmieras järel selleks, et need reedel Šotimaa poole sõitma hakkava auto peale saaks. See oli kuskil Lätis, kus ta auto kinni pidas, ühe paki lahti tegi ja mulle 4 pilti saatis. Seda kivide kolinat oli vist Eestisse ka kuulda. 😎 Jalad värisesid, hääl värises, käed samamoodi. Kergendustunne oli tohutu  - kõik oli täiuslik. Kõik oli täpselt selline, nagu ma olin ette kujutanud.
Minu suureks rõõmuks on ka tagasiside raamatule just selline, nagu mu sisetunne ütles. Hetkel, kui inimesed nägid olemasoleva raamatu pilti, saabusid tellimused ja kasvas ka hooandjate arv. 🙏
Praegu, kui seda postitust kirjutan, on eesmärgist puudu napp 100 eurot ja mõned tunnid veel toetamiseks aega. Kes 2. juuni kuupäeva sees seda postitust loevad, ja soovivad ettevõtmist toetada, siis seda saab teha SIIN. Palun vali endale sobiv summa ja auhinnavahemik. See ei pea olema see number, mis on loetelus, võid valida enda lemmiknumbri, on see 3, 16 või hoopis 21.
Otsustasin eile õhtul saata igale toetajale ka väikse lisaüllatuse! 😍
Nagu seal kirjas on - toetust kasutan kirjastuskulude katmiseks. Mis raamatu esialgsesse tiraaži puutub, siis Hooandja on ka praeguseks ainus 100% kindel võimalus raamat endale saada, sest kuigi arvestasime esitluste jaoks 150 raamatut, siis praegune kogemus on - inimesed ostavad neid 5- ja 25 kaupa. Jah, mõtleme juba lisatiraaži peale, aga selle eelduseks ongi see, et saame esimese tiraaži kulud kaetud. 💪 Suur osa on olemas, koera sabaots on ainult jäänud. Pöial pihku. ✊

Suurtesse raamatupoodidesse esimesest tiraažist miskit ei jõuagi, küll aga saab seda juba praegu osta A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt, samuti Lahemaa Looduskooli kaudu ning lähipäevil ka Armastusest Inspireerituna e-poest.
Esitlustega on nii, et praeguse seisuga lükkuvad need, kus soovitakse minu isiklikku kohalolu, juulikuusse. Eeldusel, et lennuliiklus taastub ja Suurbritanniast saabunutel kohustusliku karantiininõue maha võetakse. Veel kõvemini pöial pihku. ✊😀
Mul on varbad ka kronksus, et selles dokumendikastis, mis koos muu Eestist tuleva asjade laadungi ja raamatutega tuleb (oi, selle orgunn oli logistiline ime), oleks ka minu ID-kaardi koodid, sest kiire otsinguga Tallinnast neid ei leidnud. Kui ma alguses arvasin, et noh, mis seal ikka - jalutan konsulaati ja saan uued kaardid, siis tutkit brat, praegu. Eesti konsul Aberdeenis oli küll kiire vastama ja väga abivalmis, aga üleriigiliste ja rahvusvaheliste piirangute ees on ka tema võimetu.
Üldiselt sain teada, et mul on suisa 3 suurepärast varianti oma blokeeritud ID-kaardi probleem lahendada. 😁
1) Tellin uue ID-kaardi - see võtab 6 nädalat.
2) Lendan Londonisse, kus asub Eesti saatkond, ja mulle väljastatakse uued koodid. Õnneks saan lennupiletid krediitkaardiga osta, küsimus on ainult, kas see kvalifitseerub "hädavajaliku reisimise" alla ning ilmselgelt peaksin lapse kaasa võtma, sest 12-aastane päev otsa üksi kodus olla ei tohi. Lennugraafikuga pole veel kursis.
3) Lendan Eestisse ja taotlen neid PPA-st. Jah. Päriselt sain ka sellise soovituse PPA telefonile helistades.

Ma eelistan kõigest hingest seda varianti, et need koodid on selles dokumendikastis ning ma saan suurepärase PUKi abil oma kaardi lukust lahti. Sest noh - Eesti kontol raha on, aga ligi ei pääse. 🙈 Vaata ja imetle palju tahad, aga ülekandeid teha ei saa. Digiallkirjastada dokumente ka ei saa. Mobiil-IDd ka teha ei saa, sest seal läheb ju ka PIN-2 vaja. 😂 Nii et, palun - äkki aitate pöidlaid hoida? 😇

Seekordse postituse lõpetan tänusõnadega. Mu ema on kogu selle protsessi juures näidanud end küljest, mida ma ei olnud varem märganud. Ütlesin talle eile, et kui Venna on valge juut, siis tema on helesinine araablane. 😇😂 Ma olen meeletult tänulik talle selle töö eest, mis ta info jagamisel on teinud. Kuigi - ka tema oli üllatunud, kui raamatu avas. Nii piltide kui ka sisu osas.

Suur tänu ka Järva Teatajale, raadio Elmarile ja Star FMile, kes on aidanud sõnumit inimesteni viia. Loomulikult kõigile toetajatele Hooandjas, raamatu tellinutele ja info jagajatele. Ning neile, kes on julgenud tagasisidet avalikult jagada.

Ma lähen nüüd istun akna alla ja ootan seda autot. Küll ta ükspäev ikka tuleb ja siis saan mina ka raamatut hoida. Ma luban, et teen otseülekande sellest. 👍