Esmaspäev, 28. september 2020

Miks ma blogi nimetust muutsin?

Eelmised 59 postitust kandis blogi nimetust "Jah, me saame hakkama!", kuid praeguseks oleme me Kutiga jõudnud mõtteviisis sinnamaale, kus oleme omaks võtnud, et juba ammu on meie praegune toimetamine siin rohkemat lihtsalt hakkama saamisest. 😎Et see on avastamisrõõm, mida siin jagame. 

Tekkinud on mingi sügavam arusaam iseendast, oma võimetest ja siinsetest võimalustest, ning sellest, kuidas need kolm on kõik omavahel seotud. See on loonud selle sisemise vabaduse, millest olin puudust tundnud, kuid mida kuni eelmise aasta novembrini ei osanud ma isegi enesele sõnastada. Nädalavahetused on tavaliselt pikemate jalutuskäikude päevad ning eilegi saime jällegi Kutiga arutleda, mida meie jaoks tähendab täiuslikkus. Kuidas igas plussis sisaldub miinus. Katsu sa kirjutada ➕ ilma ➖ joonistamata! Täiuslik pluss sisaldab miinust. Täiuslikul patareil, akul on samuti plussid ja miinused. Lisame siia kõnekäänud nagu "pole halba ilma heata", "igal mündil kaks poolt" jne. Ometi, kui mõtleme endast, teistest inimestest, olukordadest oma elus, näeme täiuslikkusena vaid seda, kui kõik on hästi, plusspoolel. Milleski eksimine aga tähendab ju seda, et oled avastanud viisi, mis ei tööta. Oled omandanud kogemuse. Ja see on ju hea. Vigadest, oma vigadest õppimine, on siin täiesti okei, sellega pigem julgustatakse, et "eksimine on ainus viis päriselt õppida", sest õppimine tähendab siin raamatutarkusest rohkemat, see tähendab uute meetodite omandamist, teadmiste rakendamist. Teadmised on omandatud alles siis, kui oskad neid rakendada. Ilma selleta on need lihtsalt raamatutarkus. 

Ma olin 18, kui tegin Tallinna 37. Keskkoolis õppides uurimustööd Doris Karevast. Mu toonane emakeeleõpetaja on üks neist õpetajatest, kes on jäänud meelde just mõtteviisiga. Seal koolis oli üldse heas mõttes säravaid leide õpetajate seas ning ka mu toonased klassikaaslased on meelde jäänud kui kõik eraldi isiksused. Meid oli 21, aga kõik olid isemoodi! See poolteist aastat avardas mu silmaringi vägagi, ja kindlasti andis iseolemise julgust ka. Sellest iseolemise julgusest kantuna kirjutasin Doris Karevale (võib-olla ka helistasin, päris kindel enam pole) ja küsisin, et kas ta oleks nõus andma mu uurimistöö jaoks intervjuud. Me kohtusime uurimustööga seoses vast kolmel korral. Lugesin läbi kõik tema selleks hetkeks ilmunud luulekogud ja küsimused olid paberi peal ette valmistatud, kuid alati tekkis ka selline vabam vestlus. 

Ühel korral kerkis üles ka lause täiuslikkusest, ideaalne olemisest. Ma ilmelt väitsingi midagi säärast, et "ideaalset inimest pole olemas", kuid tema vastuse kohaselt on ideaalsus eksistentsi võimalus. 👈👉Me oleme olemas, järelikult oleme täiuslikud, ideaalsed. Ma elasin selle najal vähemalt aasta, kuniks hakkasin uskuma vastupidist, kuigi see lause hingitses minus endiselt. Kõvasti hüüdmise asemel sosistasin seda aeg-ajalt endale. Kuniks eelmise aasta novembrini. Kui oli üks lause, mis ajendas mind Tulemusliku Mõtlemise programmi õppima minema, siis olid need kaks lauset, mis Kai Oja ütles: "Birgit, sul ei ole mitte midagi viga. Sa oled täiuslik." Kõik, mis oli 20 aastaga paigast nihkunud, nihkus taas paika. Ajus pidevalt särisenud lühis oli kadunud. Kuidas saab olla nii, et loodus me ümber on täiuslik, inimene on looduse osa, aga inimene pole täiuslik? Jah, alati on võimalik midagi muuta, teha paremini, aga selge on ka see, et võimatu on muuta ainult üht osa või aspekti elus. Muutes üht iseloomuomadust, muutub ka midagi muud. Kellegi standardi järgi paremaks, teiste järgi halvemaks. Selleks, et midagi saada, tuleb millesti loobuda. Näiteks mõtteviisist, mis kahjustab. Loobudes poolikult, miinusmärgita elamisest, on võimalik see asendada täiuslikult elamise mõtteviisiga. End eksimuste korral õnnitleda - oled jälle leidnud meetodi, mis ei toimi - ning minna edasi. Enese materdamine ei muuda küll midagi paremaks. Igaüks meist on täiuslik. Jah, sina ka, kes Sa seda praegu loed. Ma võib-olla ei tunnegi Sind, aga ma usun, et Sa oled täiuslik. 

Seepärast, kui keegi küsib, kuidas meil läheb, vastan nii, nagu vastas mulle üks mu tuttavatest kunagi: "Iga päevaga üha paremini!" Kümme aastat tagasi arvasin, et ta ütleb seda naljaga pooleks, aga nüüd saan aru, et võib-olla ta ei teinudki nalja, sest kui ise seda ütlen, tunnen, kuidas see absoluutselt tõele vastab. Sest mul on mu sisemine vabadus. Iseenda loodud. 

Ma olen turvatunnet alati hästi tähtsaks pidanud. Turvatunne on mulle seostunud kodu, kindla töökoha, turvalise suhte, perekonna toetusega. Kõik välised tingimused. Mäletan isegi, kuidas kord olin venna peale pahane, kui ta rääkis, et ükski mees ei suuda naisele turvatunnet anda, kui naises endas seda pole. Nüüd saan aru, mida ta mõelda võis, kuigi rääkisime veidi üksteisest mööda.🙏 Olen tänulik, et mul on elus olnud ka n-ö tervendavaid suhteid, kus mehe kannatlikkus on aidanud armistuda haavadel, mis on tekkinud mõnedest varasematest suhetest. Olen saanud kogeda, kuidas teise inimese austus ja lugupidamine sinu suhtes õpetab endast lugu pidama, end väärtustama ja armastama. Õpetab mõtlema, mida enda kohta ütled, kuidas iseendaga räägid. 

Sisendusjõud, meie eneste mõtete jõud, on ikka meeletu. Kui Järva Teatajas töötasin, oli selline sari vahepeal nagu Pöördepunkt, ja siis ikka sai imestatud, kuidas... kuidas inimesed leiavad selle julguse, jõu, mis nende mõtetes küll toimub. 😲Ma arvan, et see ligi 7 aastat oli selline vaikne kivisse augu uuristamise aeg. Et see tegelik rahutus, motivatsioonipuudus oli seotud muutustega minus enestes, millegagi, mida ma ei osanud sõnastada. Puutusin kokku kõigi nende imepäraste inimestega, kes tegid asju, millest nad olid unistanud, julgesid eristuda, vastuvoolu ujuda. Mul oli aga tunne, kuidas jooksen pidevalt peaga seina, mis asub täpselt lahtise ukse kõrval. Ma teadsin väga täpselt, mida ma ei tahtnud, aga mida ma tahtsin, seda ma ei teadnud. 

Ma suunasin energia sellesse, mida oskan hästi - luua uut süsteemi, protsesse käivitada. See õnnestus. Ettevõtte tulemused ületasid ootusi, kuid mina olin jõudnud järjekordse pettumuseni iseeneses. Järjest enam tundus, et mu elu ei saagi olla täiuslik, ja mida rohkem ma seda täiuslikkust luua püüan, seda rohkem kõik koost laguneb. 😫Ometi oli kõik ju hästi - ma oleksin pidanud olema õnnelik: kindel töökoht ligi Eesti keskmise sissetulekuga, toetav partner, rõõmsameelne ja heasüdamlik laps, talutavad suhted perekonnas, oma kodu, mille pangalaenust juba üle poole makstud, turvaline sõiduvahend, mille liisingu katab lisasissetulek. Kõik välised tingimused turvatundeks olid olemas. "Ole rahul, oska hinnata seda, mis sul on, on neid, kel on veel halvem," kõlas kui mõnitus, millele ma ei viitsinud lõpuks enam vastatagi. Ma otsisin abi, ja leidsin seda. Ma ei saanud 100% kõigest aru, aga ahmisin neid värske õhu sõõmusid Tiit Kõnnussaare ja Hele Aluste juures. See kõik muutis mu mõtlemist mõnevõrra, sain aru, et see on mu sisemine rahutus, millel on välisega vähe pistmist kui üldse. Ma sain rääkida, võimaluse sõnastada mõtteid, mis trügisid mu peas lärmakalt. 

Küsisin endalt eile - kas olen praegu õnnelikum kui aasta tagasi. Täie veendumusega vastasin jaatavalt, sest minu suhted perega on paremad kui iial varem. Minu suhe iseendaga on parem kui kunagi varem, sest ma tunnustan end ka eksimuste eest. 💝Ma elan küll üüripinnal ning kasutan liiklemiseks tallataksot või ühistransporti, kuid naudin sellega kaasnevat vaatlemisvabadust. 
Nüüd tunnen, et olen ka päriselt valmis kõigeks selleks materiaalseks külluseks, sest see tuleb mu ellu minu sisemise vabaduse kaudu, kantuna positiivsetest emotsioonidest, mitte hirmust hinnangute, püüetest vastata ühiskonna keskmistele normidele. Ma tean, et meist võib olla raske aru saada, aga vähemalt me ise saame endast ja üksteisest paremini aru, kui nt aasta tagasi või isegi üheksa kuud tagasi. Eneseareng ei ole minu jaoks enam midagi, mis seostub keskeakriisiga või "lillelapseks" olemisega. See on midagi, mis aitab leida vastused küsimustele iseenda sees, ja sellega vastata ka küsimustele, mida esitab järeltulev põlvkond. Ma olen üle saanud süütundest, et ma "mõtlen liiga palju".🙉 Arvestades, kui paljud inimesed tegutsevad ilma sügavamalt mõtlemata, miks nad midagi teevad, siis on minu lahendusi otsiv mõistus minu tugevus. 

Mu jaoks on täiesti okei, et jätkuvalt on inimesi, kes on kohutavalt skeptilised kõige suhtes, mis me siin teeme, ja ootavad hetke, mil me "saba jalge vahel" Eestisse tagasi tuleme, sest ei saa ju olla, et kirjutamisega võib päriselt ära elada! Võib küll, kui mõtteviisi muuta. Üksikisiku ja ühiskonna tasandil. 
💸Siin näiteks maksab 12-realine luuletus £40 naela. Ja see on keskmine hinnatase. Kirjutada kolm 12-realist luuletust tunnis ei ole mulle väga keeruline. 
Samapalju maksab kuni 100-sõnaline blogipostitus, ja see on isegi odav. 10 sotsiaalmeedia postitust - samuti ca £40-£50. 
Niikaua, kuni Eestis loomeinimesed ise oma tööd ei väärtusta, niikaua ka keegi selle eest ei maksa. Milleks, kui internetist saab tasuta? Mul on ikka paar juhust olnud, kus tuttavad (isegi mitte need, keda sõbraks nimetan), kirjutavad messengeri, et "kuule, viska üks luuletus, ma tahaks reklaammaterjalides kasutada". Jah, ikka, 12 rida on 40€ (mis on soodsam kui siinne hinnatase), ja vastus on 100% olnud - ma otsin midagi netist. Lihtsalt nii ääremärkuse korras olen neile maininud, et ka netist võetu on mõne autori looming. 

Seekordne postitus on olnud paljuski mõtteviisiga seotud. Muutustega meie mõtteviisis. Sest avastades Šotimaad, oleme avastanud üksiti endid. Oleme avastanud, mis on meile oluline ning milleks me tegelikult suutelised oleme. Ning kõige olulisem on meil olemas. 🙏Meil on kodu, me ümber on inimesed, kes meist hoolivad ning me julgeme olla päriselt need, kes me oleme. Julgeme mõelda ja jagada mõtteid, mis on Eesti keskmisest julgemad. 
Jah, unistused tegutsemiseta jäävadki unistusteks, kuid kui unistused ära võtta, ja pelgalt tegutseda, siis tekib meil kohe küsimus - mille või kelle nimel? Miks kellegi teise unistused ja mõtted on paremad kui minu omad? Miks on okei töötada kellegi teise unistuse täitmise nimel, aga kui mõtled ja viid ellu enda unistust, siis seda võib teha justkui teatud piirini? 

Eestist võttis Kutt kaasa armastuse Star Warsi vastu. 🌟Ta on läbi vaadanud kõik filmid ja oskab rääkida erinevate seal kasutatud mõõkade erinevusest, loomulikult teab peast kõiki tegelasi ning mõtleb oma peas uusi seiklusi välja. Ma ei tea, kui palju ta julges sellisest hetkest unistada, et tema kodutänaval sellised tüübid ringi kõnnivad (ei sõidetud labaselt autoga treppi) ning talle reede pärastlõunal külla tulevad, aga lõpmata õnnelik oli ta küll. Karbis on kohalikud maiustused - koogid, küpsised ja iiris. Olid väga maitsvad. Selline teenus, kus printsessid ja lastele olulised filmitegelased käivad kodudes, on siin olemas aastaid. Nähes seda siirast, pisarateni rõõmu ja kogedes Kuti tänulikkust, ütlen, et see £35 oli igati seda väärt. 
"Emme, ma kahtlustan, et sina organiseerisid selle!" 
"Jah, organiseerisin küll. Sellepärast ma tahtsingi, et sa need kodused dressid puhtamate riiete vastu vahetad." 
"Kas me siis poodi ei lähegi." 
"Ei, plaanis küll ei ole!" 
"Emmeee....!" 
Veel pool tundi hiljemgi, kui esimene osa maiustustest oli juba söödud, märkis ta, et ta siiani sisemiselt väriseb. Ma arvan, et meil tasus Šotimaale tulla küll, või kuidas teile tundub? 😁



Esmaspäev, 21. september 2020

Kutt kogub kuulsust 😂

Kuti ettevõtlikkust olen ma varem ka maininud, aga eelmisel nädalavahetusel tekitas ta sõna otseses mõttes rahvusvahelist elevust. 
👀
Augusti lõpus küsisin ta käest, et kas ta tahaks osaleda David Conway kahepäevasel tasuta seminaril, kus õpetatakse eesmärke ja sihte seadma. Ta oli väga huvitatud. Niisiis, panin kirja ja istusime 12. septembri pärastlõunal arvuti taha. Esimese päeva teema oligi siht, elu mõte - see miski, mis kannustab meid tegema seda, mida tahame, see miski, mis on justkui vesi meie veskile, küte me sõidukile, mis hoiab fookust ka siis, kui motivatsioon kaduma kipub. 

Ühel hetkel tekkis võimalus oma mõtteid jagada. Kuna olen Conway seminaridel varemgi osalenud, siis mul oli see kirjas varasemast. Kutil mitte, aga ta sõnastas selle üsna kiiresti ja jagas ka enda oma: Olla maailma rikkaim inimene, et aidata tõusta paremale järjele ka teistel väikestel ettevõtetel, lisaks mängida golfi. 💪👍

Enne, kui muigama hakkate, mõelge, kas teil on kirjalikult sõnastatud, mis on kõikide teie tegemiste ajend, teadmine - just seda ma olengi sündinud siia ilma tegema? Kas see oli teil teada ja kirjas ka 12-aastaselt? Mina mängisin 12-aastaselt veel nukkudega ning elu mõttest, visioonist ning igapäevastest eesmärkide seadmisest või üldse eesmärkide seadmise abistavast toimest ei teadnud ma midagi. 

Igal juhul avaldas tema väljaütlemine muljet ning Dave Conway küsis täpsustavaid küsimusi sh seda, palju Kutt ühes kuus teenida tahaks.🤑 £10 000, oli vastus. Millal? Juba selle aasta lõpus. Jahmatus on vähe öeldud kirjeldamaks minu reaktsiooni. Jacqueline Conway, turunduseksperdi reaktsioon oli kohene - ma aitan Sul selle saavutada. Kokku oli seminaril ca 125 inimest üle maailma, ja see, mis vestlusaknas lahti läks, oli pöörane! 😲 Kutil võttis silma märjaks, ja see veel võimendas seda toetuste tormi. Ei läinud kaua, kui David samuti valjult välja ütles, et ta aitab Kutil selle eesmärgi saavutada. Tema senine kõige noorem juhendatav on olnud 13-aastane, kes eelmises kuus teenis 5000$. 

Kokku kestis see seminar 2 päeva, mõlemal päeval 4 tundi, meie aja järgi algas kell 17, aga David ja Jacqueline elavad Kanadas. Teisel päeval oli fookuses visiooni loomine ning eesmärkide seadmine ning seal jooksis ka Kutil sulg hästi. Tulemuseks 7 lehekülge märkmeid, mul üks lehekülg rohkem. Esmaspäeva õhtul oli siis üks-ühele kõne Davidiga ning Kutt sai konkreetsed juhised, kuidas eesmärgi poole liikuma hakata. 💙👦Ainus juhendamise tingimus Kutile on see, et ta teeb täpselt nii, nagu talle öeldakse. Jacqueline aga kutsus teda oma turunduskoolitusele, kus ülejäänud on kõik täiskasvanud. See hakkab oktoobris ja toimub reede õhtuti. Jah, nad teevad seda tasuta, sest Kutt teab, mida ta tahab, ja nende hinnangul on ta eeskujuks mitte ainult omaealistele vaid ka täiskasvanutele, kes ei leia endas julgust teha neid asju, mida nad päriselt tahavad ega julge seada piisavalt kõrgeid sihte. Inimestena on nad väga soojad ja julgustavad. 

Aitasin siis Kutile Instagrami konto ka teha, sest seal pääseb visuaal paremini mõjule kui Facebookis.

Praegu keskendubki ta kolmele asjale: logodele, pisi-ja kaanepiltidele sotsiaalmeedias ning erilahendusega sotsiaalmeedia postitustele (sh liikuvad pildid). Kui esialgu kasutas ta vaid Canvat, siis nüüd on paar vabavara programmi juurde tulnud, mida ta saab kasutada ning tulemuse kokku panna. 

😀Kusjuures, kohati on tema digitaalsed oskused paremad kui minul, sest selle tausta tegi ta samuti ise - kuidas selliseid asju teha, mina ei teagi. 

Ettevõtte nime, mille võiks tõlkida kui "Tundmatu Kunst", mõtles ta samuti ise välja. Mulle ja ka teistele turundusvaldkonna inimestele see meeldib, mänguline, mitmetähenduslik - kunst kui visuaalne tulem, aga ka kui oskus. Tundmatu, sest autor visuaali taga jääb tundmatuks ning tundmatu, sest ta teeb midagi, mida kliendid ei oska või millele ei soovi aega pühendada. Kel IG kontod olemas, leiab selle ettevõtte või Kuti nime järgi ta sealt üles. 🙏Kui endal vaja ei lähe, jagage infot, kommenteerige või märkige pildid meeldivaks - teile ei maksa see midagi, kuid IG ja FB näeb, et tegemist olulise lehega ning lehe nähtavus paraneb. Tema IG kontole saab ka, kui sellele esimesele, punasele pildile klõpsata. 

Minu tööalastest asjadest on viimasel kahel nädalal olnud põhifookus koduleheküljel, mille materjali

ma 11. septembril ära saatsin, samuti olen uurinud raamatu Amazoni müüki panekut ja saanud aru, et sellises formaadis seda ilmselgelt rohkem ei trükita. Seega, kõik esmatiraaži omanikud võivad end haruldase eksemplari puhul õnnitleda. 😀 Nimelt puudub Amazonis sellises suuruses lapik formaat värviliste piltidega raamatule, mis tähendab, et kogu kujundus tuleb uuesti teha. Kirjastusega olen juba rääkinud, nüüd tuleb lihtsalt tegutsema hakata. 💪 Kodulehekülje osas peaksin varsti nägema esimest varianti. Kui on valmis, siis saan esitleda. Üks osa koduleheküljest on ka lugejate/koostööpartnerite tagasiside. Seega, kui oled valmis jagama häid sõnu minu aadressil, kirjuta mulle julgesti, et saaksin need koduleheküljele teistelegi julgustuseks panna. 

Toredamatest koostööprojektidest siin tõstan esile tänukaartide kollektsiooni kohaliku kunstniku Gemma Hare'iga. Tema maalib putukaid, ja me seostasime iga putuka elukutsega, mis on 2020 olnud suurema tähelepanu all. Mina kirjutasin temaatilised luuletused nii tervishoiutöötajate, aga ka kaupluseteenindajate, õpetajate jms kohta. 

Teine teema on olnud seotud hüpnovanemlusega. Jah, eesti keeles seda sõna, ja isegi valdkonda ei eksisteerigi veel, kuid siin on see üsna levinud. Tegemist siis hüpnoosi elemente kasutava vanemlusprogrammiga nii lapseootel vanematele kui ka neile, kel jõnglased olemas. Aitan välja töötada ja koostada üht kuuekuulist õppeprogrammi ja kirjutan töövihikut. N-ö varikirjutamise korras, seega mind autorina kuskil ei märgita. Kes aga tahab lähemalt teada, mis on hüpnovanemlus, saab inglise keeles lugeda siit

Loomulikult jätkan ka seniste projektidega ehk Ülle Puuga Lood ja Maalid Facebookis, teen oma IG kontol postitusi ning arendan Word Accordi, millel homme täitub 5 kuud. 😇 Eilsest saadik on vasak peopesa sügelenud, seega võtan seda vägagi kui ennet. 

Nädalavahetusel tõmbasime sõna otseses mõttes juhtme seinast välja. Ma olen ka varem maininud Peterheadis elavat Sillet, kes on meile korduvalt asendamatuks abiks olnud. Tema pühendumus, visadus ja viis, kuidas ta ennast väärtustab, on väga inspireeriv. Kuna tal oli üle pika aja vaba nädalavahetus, kutsus ta meid Kutiga külla, ja loomulikult võtsime kutse vastu, sest igasuguste numbrite valguses ei või iial kindel olla, kauaks selliseid võimalusi antakse. 😐

Sõitsime bussiga, ja siin tuleb raudselt ja juba kaugelt bussile kätt lehvitada - muidu sõidavad nad peatusest mööda. Me lasime reede õhtul 2 bussi niimoodi mööda. 🙈 Õnneks käis neid suht tihedalt. Sõitsime väga ilusal ajal - päike oli loojumas. Mul oli hea meel, et sattusime mitte sellele bussile, mis mööda kiirteed paneb, vaid n-ö Tunne Šotimaad bussile, mille sõiduaeg oli ca 20 minutit kauem, aga mis käiski väiksematest kohtadest ka läbi. Juba sinna sõites teatas Kutt, et Eestimaa on ilus küll, aga Šotimaal meeldib talle rohkem. Käisime Fraserburghi rannas, Mintlaw's Pitfouri järve ääres, mille ma luikede järveks ristisin, sest seal oli mitu perekonda luiki, ja koos poegadega üle 30 luige kindlasti. Osa lasi meid suisa meetri kaugusele. Natuke jalutasime Peterheadi linnas ka ringi. Väga mõnus, kosutav nädalavahetus. Lisaks nägime paiku, kus polnud enne käinud ning ta tutvustas meid veel ühele eestlasele, kes siinkandis elab. Aitäh veelkord, Sille! Ja Su lastele ka. 


 Eelolev nädalavahetus kujuneb ilmselt rahulikumaks, kuigi pühapäeva õhtul on taaskord võimalus oma loomingut lugeda. Eelmistel kordadel olen seda ka eesti keeles teinud. Siin sellised avalikud luule lugemise õhtud on vägagi tavapärased ning kuna need on praeguseks veebi kolinud, siis on alati põnev kuulda, kus keegi parasjagu asub: USA, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Iirimaa - kõik need riigid on olnud esindatud, sh olen vestelnud nendega, kelle vanemad on eestlased, kuid kes ise eesti keelt ei räägi. Eesti aja järgi hakkab see kell 21 õhtul, seega kes tahab saada kogemust, kuidas midagi sarnast ehk Eestiski teha, siis see on tasuta üritus, saan soovi korral lingi saata ning olete teretulnud kuulama/vaatama. Kokku kannab oma loomingut ette 40 inimest üle maailma. 





Pühapäev, 6. september 2020

Ettevalmistused käivad täie hooga

Teada värk, et ettevalmistused võtavad oma aja. See on jätnud jälje nii blogimisele, aga ka nt Lood ja Maalid on saanud ilmumispausi. Täna parandan selle vea, seega - otsige need ikka Facebookist üles, ja jagage head kraami teistega ka. 

Nüüd julgen kõva häälega rääkida ka, miks on olnud natuke kiire. Sel, et ma just sellise pildi esimeseks panin,  on absoluutselt kindel põhjus. Kutt ilmutab järjekindlat osavust ja huvi selliste kujundustööde vastu. Kui eelmises postituses oli Canvaga tehtu, siis selle tegi ta minu Samsungi nutikaga. Vasakul ülaservas on küll ka veidi sõrme näha, aga see on lõikamise küsimus. 😁 
Kuti ettevõtte nimi on The Art of the Unknown, mis eesti keelde tõlgituna tähendab Teadmata/Tundmatu kunst. Mulle meeldib nende sõnade mitmetähenduslikkus. Koos ja eraldi. Ise ta selle mõtles. 😎 Kuna palgad on siin nii noortel kui ka täiskasvanutel vanuse järgi, siis on see võrdlemisi tavapärane, et juba teismeeas oma ettevõte luuakse. Ametlikult tööle üldjuhul alla 16-aastaseid võtta ei tohi, ning töötasu on £4 tunnis, mis on rohkem kui poole vähem kui miinimumpalk 18+ vanuses. Nii teataski Kutt, kui kuulis, et 16-aastased saavad lehtede laialivedamise eest £16 naela nädalas, et tema "nii väikse raha eest oma aega kulutama ei hakka" ja kindlasti on ka paremaid võimalusi raha teenimiseks.  

Nüüdseks on see disaini-värk teda köitnud juba 5-6 nädalat, ja esimene rahulolev klient on täisteenuse  - kaks logo koos üleslaadimisega - juba kätte saanud. Lahe oli teda kõrvalt kuulata: "Ma teen sulle need logod ära, ja ma raha sinu käest ei võta, aga sina teed mulle oma youtube' kanalis reklaami." 🙈 Seda nimetatakse barter-tehinguks, ja selle peale tuli ta täitsa ise. Sellist mõnusat otsusekindlust on Kutile juurde tulnud, seda on tore jälgida. 

Jalg paraneb ka ilusti - eelmisel nädalal tegi juba kehalises ka natuke kaasa. Sel päeval oli veidi tuuline ja isegi sadas päeval, aga Kuti arvates oligi hea, et tibutas. "Ma oleks muidu üle kuumenenud, aga see vihm natukenegi jahutas." Nojah.  

Alates 31. augustist peavad nad koolis vahetundide ajal jm üldkasutatavates ruumides näokatteid kandma. Linnavalitsus varustas kooli ka mingi kogusega, aga üldiselt palus direktor vanematel jälgida, et koolikotis ikka oleks mask, sest raha, mida kool kulutab maskide ostmiseks, ei saa kulutada enam lastele õppe-elamuse pakkumiseks. 

Laupäevad on kujunenud meil majapidamistöödeks ja poes käigus, mistõttu on mul on super-hea meel,


et meie nädalavahetuse jalutuskäigud on nüüd taastunud. Tõsi, sel nädalavahetusel nägi see välja nii, et Kutt oli ratta seljas, ja mina siis kõndisin. Nii sain mina tempokalt kõndida, ja tema säästa põlve ning tasapisi koormust tõsta. Täna käisime üle pika aja nõmmel. Pihlakaid on palju, ja need on hästi punased. Põldmarjad on valmis ja veidi saime ka hiliseid vaarikaid. 

Valgus oli imeline - oli päikest ja tumedaid pilvi - sooja päikest ning jahedat tuult. Kerge sabina saime ka, aga olime puu all varjus, seega jäime ikka kuivaks. Kanarbik oli ära õitsenud juba, aga lillakat tooni andis üks teine taim. Samas tean, et mägedes praegu kanarbik veel õitseb ning mäenõlvad on kõik eri toonides lillad. Väga tahaks praegu minna ühele tiirule Cairngormi rahvusparki, kuid praegune graafik on nii tihe, et ma ei kujuta ette, millal. Jah, tihe ka nädalavahetustel. 

Järgmisel nädalavahetusel otsustasime Kutiga mõlemad osaleda David Conway koolitusel. Tegemist on Bob Proctori ühe õpilasega, ja kui varasemalt olen tema seminaridel osalenud, on alati saanud üht-teist enda osas selgemaks. Ma olen vist maininud, et hakkasime Kutiga seda pooleaastast Tulemusliku Mõtlemise programmi koos õppima, ja praegu alustame neljandat peatükki. Teine ja kolmas peatükk on paradigmadest ja just teise nädala lõpus sain jälile ühe enda paradigmale, mis mind tagasi hoiab. Ma olen sellele varem ka mõelnud, ja isegi jaganud paari-kolmega, aga lahendust sellele pole leidnud. Et kui midagi elus läheb väga-väga hästi, juhtub justkui midagi sellist, mis on nagu tõrvatilk meepotis. Ja just siis, kui olen positiivsete emotsioonide rüpes. "Ära mõtle nii!" ei ole lahendus. Et see on paradigma - mõttemustrite ja harjumuste kogum, just sellest sain ma nüüd õppides aru. Tean ka, mida ja kuidas edasi teha, sest programm on andnud n-ö tööriistad sellega tegelemiseks. 💪🙏👍


Kui ma Kuti ettevalmistusi juba mainisin, siis lõppev nädal oli ka minu jaoks mitmes mõttes märgiline: saatsin ära oma valmiva kodulehekülje kogu sisu, lisaks juhised kujundamiseks ja ka värvieelistused. Kõige mahukam osa oli privaatsuspoliitika ja kasutustingimused. Kui Eestis tunduvad need pigem olevat n-ö moe pärast, siis siin on üldjuhul ikka väga soovitav panna sinna kõik asjad, mis ei ole lubatud. Et kui sa kasutustingimustesse sisse ei pane, et seda lehekülge pole lubatud viiruste jms pahavaraga nakatada, sind, su töötajaid või kliente solvata, siis puudub ka alus õiguslikuks sekkumiseks (kohtusse kaebamiseks). Kuna see värk on piisavalt keeruline, siis on termly jms kohad pakkumas suisa teenust, et nad genereerivad sulle need, kui oskad nimetada vajalikud asjad. See on tõeliselt kiire ja lihtne - sain enda omad valmis ca 20 minutiga.👍Aga nimetama peab oskama tehnilise poole pealt, ja seal oli tähekombinatsioone, millest mul polnud õrna aimugi. Läksin lihtsama vastupanu teed, ja tegin tausta kollaseks, ja palusin koduka ehitajaid, et palun varustada mind õigete andmetega.  Kokku tuli koduka sisu 22 lehekülge, millest privaatsuspoliitika ja kasutustingimuste välist osa oli 5 lehekülge. 🙉

Kui nädal tagasi oli mul otse-eeter veebipõhisel pulmamessil, kus jagasin teadmisi kõnede kirjutamisest, siis 31. augustil ehk esmaspäeval andsin oma elu esimese intervjuu podcastile. Hästi armas ja tore naine, Samanta, kes elab Edinburghis ja kellele õnnelikkuse teema on samuti südamelähedane. Jah, ta ostis ka minu raamatu. 😍 Üldse panin sel nädalal posti 4 raamatut, nendest kolm läksidki erinevatele mõtteviisi coach'idele, kes näevad selles abivahendit oma töös. 
Kui neil ka oli mingisugune skepsis minu kui eestlase osas, siis pärast paari teksti ette lugemist on nad sõnatud. Siiras vaimustus, ja see, kuidas nad kõik rõhutavad, et unustagu ma ära, et inglise keel pole mu emakeel. "Sul on anne!" 
Kask, Šotimaa
Ka mu toimetaja Lee, kellel lasin koduka tekstid ka üle lugeda, käskis ära unustada selle keeleoskuse pärast põdemise. "Inglise keelt emakeelena rääkijad ei unusta küll artikleid päris ära, aga panevad samamoodi eessõnu valesti, ja sõnavarast ei maksa üldse rääkida." Eks ma kuulan siis kohalikke rohkem, aga võtsin eesmärgiks iga nädal vähemalt tund aega pühendada ka inglise keele grammatikale. Kirjanik ikkagi, ja egas ma igat asja saa saata Lee'le üle vaatamiseks. Jah, on olemas ka netis vabavarana grammatikakorrektoreid nt Grammarly, aga need pole 100% usaldusväärsed. Nt raamatu tekstid lasin ka sealt läbi, aga Lee'lt tulid need ikkagi punasena tagasi. 😂 "Kolm rööbastega" just ei olnud, aga üle 4- poleks ka endale pannud. 😹

Kui ma kaks nädalat tagasi jõudsin otsusele, et just mentorid ja coach'id on siingi need, kellega tahan koostööd teha töövihikute, raamatute ja töölehtede tegemiseks, siis sel teemal suhtlesin sel nädalal kolme coach'iga (ma peaks tõesti mingi normaalse eestikeelse sõna siia asemele leidma), kellest ühega on uuel nädalal meil ajurünnak, et talle esimene isiklik veebipõhine programm välja töötada, teine saatis mulle oma tekstid üle vaatamiseks, ja kolmas tellis oma seitsmekuulise programmi jaoks töövihiku. 💪👍

Näed, peaaegu oleks meelest maha läinud. 1. septembril tehti teatavaks, et olen selle Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse N.E.S.L.I.B  Member of the Month ehk augustis kõige enam silma paistnud liige. 🙏 Sellega kaasneb ka tasuta promovideo, mis Youtube'i keskkonda üles läheb. 
Twitteris olen siin ka säutsunud, ja eile kirjutas mulle seal üks kirjastaja, et kui ma peaks tahtma oma raamatut avaldada, siis pöördugu ma julgesti tema poole. Ma pole jõudnud tema kohta taustauuringut teha, aga ma just mõtlesin, et täitsa nunnu oleks, kui keegi raamatu Amazoni üles laadimise töö minu eest ära teeks. 😇