Esmaspäev, 26. oktoober 2020

Taskuhääling igasse päeva

🎤See nädal, ja natuke ka järgmist, kulgeb taskuhäälingute ehk podcastide salvestamise lainel. Jätkuvalt ikka niipidi, et mina külaline, küsitletav. Kui selle postituse kirjutamise lõpetan, on kõne Keenia, Nairobiga, ja kõneleme Mercy'ga loomeinimesi takistavatest mõttelistest piirangutest ehk iseenda välja mõeldud takistustest. Mercy tegeleb justnimelt loomeinimeste mõtteviisi koolitamisega ning talle jäi minu lugu ühes FB taskuhäälingute grupis silma. 

👍Homme, s.o teisipäeval on kõne Lõuna-Koreaga ning räägime lähemalt Eestist, kultuurist, tavadest, eestlaste saavutustest. Kolmapäeval annan intervjuu USA taskuhäälingule, mis jagab inimeste pöördepunkti lugusid - ehk siis, mis ajendas oma elu muutma. Uue nädala esmaspäeval on igapäevase inspiratsiooni leidmine ning nädala teise poolde jääb Indias tehtav taskuhääling, kus on fookuses minu looming. Autor palus, et esitatav tänulikkuse-teemaline looming sisaldaks ka eesti keelt. 

Need on alles salvestamised. Täna hommikul avaldati taskuhääling, mille salvestasime Edinburghis tegutseva Samanthaga augusti viimasel päeval. Mõistagi on see inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta. 😁

Seda saab kuulata klõpsates SIIA

Kui nendele lisada ka (üle)eelmises postituses mainitud Red's Ramblingsi taskuhääling, ongi juba 7 koos. Ma väga aktiivselt seal end ei promo, pigem nii, et kui keegi silma jääb, siis kirjutan kommentaari või täidan nende kodukal andmed. Kolmveerandil juhtudel on ka asjast asja saanud. Või saab sel-järgmisel nädalal. 

Häid uudiseid on veelgi. USAs asuv organisatsioon The Spoken Word paneb kokku üleilmse kogumiku kirjanduslikust loomingust, mis on loodud 2020. aastal. Saatsin sinna nii ühe pikema jutustuse kui ka luuletuse. Tagasiside põhjal sobinuks sisuliselt mõlemad, kuid nad ei tahtnud seda proosamõtisklust lühendada, seega valisid luuletuse. Üks autorieksemplar peaks mulle ka postiga koju tulema. 💪

Kutt on nüüd pärast kaht koolivaheaja nädalat taas koolis. Vaheajal sai ta ühtede koduõppel olevate

kaksikutega tuttavaks ja veetis iga päev 5-6 tundi õues, eks nüüd on teistpidi vaja harjuda - nädala alguses on peaaegu pime, kui ta koju tuleb koolist. Huviringide tegevust peale välitingimustes olevate pallimängude ei toimu, ja lähiajal tundub, et see värk ei taastu ka. Isegi Halloween on kahtlane - inimesed küll räägivad, et panevad õuele kommid ja helendavad pulgad, aga sellist uksele koputamist peetakse praegustes piirangutes nendest üleastumiseks. 🙈 Me ei ole oma kodu küll kuidagi kaunistanud. Mõnel on aed ämblikuvõrke ja helendavat härmatist, luukeresid ja kõrvitsaid täis. 😁 Osa võtab seda väga tõsiselt, ja tavaolukorras  - kui koputamisele ust ei ava - saad maja pealt muna puhastada, aga kui maja katab graniitkillustik, siis see pole just kõige nunnum tegevus. 

Eks päevad kulgevad igaüks oma mõnusas rütmis - käime Kutiga aeg-ajalt koos, siis ma jälle üksi jalutamas. On koolitusi, on kirjutamist, paberimajandust. Vaatasin märkmikku, ja siis meenus, et ühe asjaga saime veel hakkama. Midagi, mida ma pole enne teinud. Esitasime ühe Eesti coachi, Reili Migguriga idee Ajujahi konkursile. 🙊 Panin küll, et esitasime, aga olgem ausad - suurema töö on praegu tema teinud. Minu töö - kokku kirjutamine alles hakkab. Parafraseerides kunagist kursavenda Meelist, siis ma olin see tüüp, kes Reili kaljult alla lükkas, lehvitas, ja ütles - tsau - all näeme. 😂 Ma nägin nimelt 14.10.2020 öösel unes, et me teeme Reiliga kahekesi ühe programmi. Helistasin ja ütlesin talle. Ta ütles jaa, ja siis hakkasime tegutsema. Eilseks oli valmis lühivideo, ärimudel ja korralik taotlus. Peaauhind on 75 000 eurot, seega tasub võimelda. 😀

See, koos Kalju Paldise pendliraamatuga on mul ka novembri kaks kõige suuremat projekti. Vahel on veel väiksemaid, sest eelnevalt võetud kohustused tuleb ka tähtaegselt täita. Looduses on praegu kaunis aeg - veel on puud värvilised, veel on viimaseid põldmarju, põdrakanepi õisi ja punavaid pihlakaid, aedades õitsevad hortensiad, sügiskrookused, hilised gladioolid ja saialilled. Jõeäärsed puud on siiski hakanud juba läbi paistma. 

Sel nädalal saab 10 kuud siiatulekust. Eelmisel nädalal täitus 6 kuud ettevõtte loomisest. Mul on põhjust olla tänulik, õnnelik ja enda üle uhke. Alati on. Valehäbita. Sest tsiteerides klassikuid: "See, mida teised minust mõtlevad, ei ole üldse minu asi." 



Esmaspäev, 19. oktoober 2020

Väikeste seikluste lainel


Mida teie teeksite, kui laupäeva hommikul ärgates on telefonis sõnumite hulgas ka küsimus, et kas ma midagi Eestist Šotimaale tahaks ka... et meie ühised tuttavad on peaaegu Aberdeeni tulemas ning on valmis üht-teist kaasa võtma. Ainult et see tulek on vähem kui 24h pärast. Mina ütlesin jaa, ja pakkusin Aunele (sest tema see küsimuse esitaja oli), et ega ühte asja nüüd ränkraske ära arvata ei ole, mida ma tahaks (leiba), aga üks asi on veel. Raamat. 😂 Jaa. Ma muidugi võin alateadvuse jõust lugeda ka inglise keeles, aga kuna alateadvus töötab aeg-ajalt mul siiski veel eesti keeles, oleks tore sel moel ka aru saada. 

Nimelt Berit ja Paul, kellega sain tuttavaks suvel Eestis olles Aune sünnipäeval, olid siiakanti tulemas ning leppisime kokku, et saame kokku Ballateris - sinna saan ka ühistranspordiga. Nii palju on sehkendamist, et kodu juurest sõidame kesklinna, aga sealt saame juba kaugliinibussiga otse Ballateri. Piletid meile kahele maksid edasi-tagasi vähem kui £30. 
Kui minna nt kaks täiskasvanut ja kaks last, siis ilmselt on mugavam rentida auto, samas, soodsam ilmselt mitte. Eriti, kui pole kohalikke lube. See on üks põhjustest, miks kaalun Eesti lubade kohalike vastu vahetamist - autorent on soodsam. Praegu kohe sellega tegelema ei hakka, sest juhilubadel on peal ka kodune aadress, ja iga kord kui vahetad elukohta, tuleb vahetada ka juhiload. 

Pilt bussiaknast.

 Tegelikult saab ka otse Balmorali lossi juurde, lisaks jäävad marsruudile Drumi lossi varemed ja teekonna lõpus on Crathes'i loss, kuid need jäid järgmiseks korraks. Ballateris olime lühiajaliselt ka 2017. aasta suvel, kui kahekesi Kutiga Šotimaad avastasime, kuid toona jäi meil selle väikese koha võlu küll avastamata. Ega me seegi kord igale poole jõudnud. Näiteks mäe otsas jäi käimata. See olla ca 2-3 tunnine väike jalutuskäik (kõigest 2 miili), aga pole õrna aimu ka, kui püstloodis see olla võiks. Selleks peab muide valmis olema, sest siin nimetatakse mägedes "jalutamiseks" ka seda, kui sa neljakäpukil järsust nõlvast üles ronid. Mägironimine on ikkagi korralik - karabiinide jms. See selleks. Me olime pühapäevajalutajad. Sõna otseses mõttes. 

Reis algas väikse seiklusega, sest me polnud veel Aberdeenist väljagi saanud, kui selgus, et bussi
jahutussüsteem on täiega tuksis. Õnneks oli uus buss vähem kui 10 minutiga kohal. Uus buss meeldiski meile rohkem - oli kahekordne ja kohad eesakna juures hõivasime meie! 

Peaaegu Ballateris. Pilt bussiaknast. 

Bussisõidu kohta ei oska ma muud kommenteerida kui, et täitsa lõpp, kus naisbussijuhid annavad ketsi. Sellised ralliässad, et anna olla. See mees, kes alguses sõitis, oli palju rahulikuma tempoga. Jah, et algaja, aga ka tagasi tulles oli naisterahvas roolis. Ilmselgelt on nad nende teedega harjunud. Vaated olid muidugi õhku ahmima panevad. "Elu parim otsus Šotimaale kolida," teatasin Kutile, kui olime umbes tund aega bussiga sõitnud ja Cairngormi rahvusparki jõudnud. "Jaa, aitäh emme," teatas Kutt rõõmsalt vastu. 

Mulle Šotimaa mäed ikka täiega meeldivad. Just need kanarbikulised, mis augustis on lilla ja kuldse segu. Praegu olid jälle puud kaunilt värvilised. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma ükskord Invernessist põhja poole liigun, ja seal on mäed ja meri koos. 🙈 Ja murrak, millest on raske aru saada. 

Ballater on sõna otseses mõttes kuninglik külake. Seal mõne kuningapere liikmega kohtuda pole sugugi ebatavaline, aga mina vist ei tunneks kuningannat siis ka ära, kui ma talle mõne ukse lahti teeksin, et teda välja lasta. 😂 Ma lihtsalt ei vaata tänaval, poes jm võõraid inimesi. "Ei vahi teisi," ütles ülikoolis kehatehnika õppejõud Tiina Kukli ja ma kuulan sõna. 😆 Kontekst on küll teine, aga dresseering on kõva. 

Kõndisime üle kuningliku silla (silla avas kuninganna Victoria isiklikult) metsa alla, silt näitas Muicki silla juurde ühe miili jagu maad. Otsustasime, et võimalusel teeme seal pikniku. Dee jõe kaldad olid aga selles kohas nii kinni kasvanud, et piknikust ei tulnud midagi välja. Vaatasime hoopis üle sõjahaudade surnuaia Kutt väga tahtis minna, luges hauakivide pealt hukkunuid sellal, kui mina lumemarja pildistasin. Meenutan, et Aberdeen asub kahe suure jõe - Don ja Dee keskel ja kallastel. Dee on neist lõunapoolsem. Tegelikult on Briti saartel suisa 5 jõge, millel nimeks Dee, ja ilmselt seetõttu on selle konkreetse jõe hellitusnimi "kuninglik Dee". 

Vaade Ballateri Royal Bridge'i pealt











Alguse saab see maailma üks tuntumatest lõhepüügijõgedest Cairngormi rahvuspargis asuva Braeriachi platool olevast allikast. Kutt oleks väga tahtnud sellel ülemisel pildil olevale kivisele alale minna, aga kuna aiad olid ees, siis tagasihoidlik eestlane minus keeldus üle aedade ronimast. 😎 Pean natuke kohalike käest maad kuulama, kuidas sellega on, kas ja millal tohib üle heinamaa jõe äärde jalutada. 

Bridge Muick

Tegime väikese fotosessiooni ka värviliste lehtedega, sest rajad olid tõesti imelised. Varsti kuulsime mõlemad torupillimängu. See oli müstiline. Mägede vahel, metsade vaikuses kuulda midagi, mis on Šotimaale nii-nii omane, kohalike vereringes sees. Üks eesmärkidest, mis ma 2020. aasta kohta kirjutasin, oli ära õppida torupillimäng, aga selle plaaniga on veidi kehvasti, sest praeguse seisuga tahavad nad ka koolid uuesti kinni panna. 😕 Mingit puhkpilliõpet kui sellist lihtsalt ei toimi. Isegi laste huvitegevus pole veel taastunud - merekadetki on virtuaalõppe peal alles. Ainult jalka-jms õuetrennid toimuvad. 

Nii, jõudsime torupillimängule muudkui lähemale, ja ühel hetkel saime aru, et see kostus selle memoriaali juurest, kus olime matkama asudes olnud. Panime künkanõlvast püstloodis üles. Sõnajalad olid üle pea, kõdunenud puutüved. Ja siis jäi pillimäng vait. "Mängi veel palun!" laususin tasa. Ja ta mängis. Me olime ausalt nagu soos virvatulede jahil, see pillimäng oli nõiduslik. Üksik kilti kandev mees oleks olnud ikka üle võlli unistuse täitumine 😂, kuid isa-poja duett oli väga vahva. Pere-ema lubas pilti ka teha, ja selgus, et nad on sellestsamast suguvõsast, kelle memoriaalil nad mängisid. 

Raudselt selle päeva üks kõrghetkedest. Me ikka jupp aega kuulasime neid, ja nad nentisid, et kuna torupill on nii vali pill, siis on publik paratamatu. Mõne aja pärast liikusime edasi, aga ma lõin ikka veidi eemal metsa all tantsu lahti. Kutile ma eriti muljet ei avaldanud, olla piinlik olnud. 😁

Pikniku pidasime jõe teisel kaldal, nautides Dee jõe vulinat ja sügisesi värve. 

Vaade piknikupaigast


Keha kinnitatud, avastasime, et olime oma piknikuteki üsna hästi "parkinud" koristamata jäänud koera väljaheitele. 💩 Kutt sai tosse rohus sahistada, mina viskasin jope maha ning läksin jõe äärde pleedi pesema. Arhailisel kombel. Vesi oli jäine. Ausalt. Aga puhtaks sain. Vahepeal oli Kutt avastanud, et ega ta nii pingviin ikka polegi ning 3 kraadi on pelgalt dressika ja õhukese tuulekaga käimiseks veidi talvine. "Ega mina ei tea, mis see 3 kraadi tähendab." "See tähendab, et on talv." Mitte, et ma poleks kodus maininud, et äkki paned ikka veidi paksema jope. "Emme, sina oled meil kanaarilind," vastas ta õrnalt. Noh, igal juhul oli pingviinipojal jahe, aga kanaarilind tundis end talvejopes üsna hästi, kuigi pikalt ühel kohal istudes kippus niiskus kontidesse. 

Koht, kus peetakse Ballateris Mägismaa mänge. 

Jalutasime keskväljakule, vaatasime üle kohalikud matkarajad, kiriku, uudistasime vana raudteejaama, mis on muuseum-raamatukogu ning otsisime üles väljaku, kus toimuvad iga aasta maikuus Mägismaa mängud ehk Highland Games. See on üks neist üritustest, mida ka kuninganna kohalolekuga austavat.
Kutt tegi veidi seal välijõusaalis trenni, proovis ka kiiged ära ja siis sättisime end keskväljaku poole tagasi, sest Beriti ja Pauliga pidime kella 17 paiku kokku saama. Olime juba mõelnud, et pärast seda läheme kuskile kohvikusse ja teeme aega parajaks, sest buss väljub 5 enne 19. Veelkord suur tänu Aunele selle suurepärase koduse leiva ja raamatu organiseerimise eest. 🙏 Berit-Paul - teid oli väga tore uuesti näha! Loodan, et te puhkus on kosutav. Kuna uute valitsuse regulatsioonide tõttu tuleb kõik siseruumides asuvad toidu-ja joogikohad kell 18 kinni panna, (kaasa võib toitu müüa ja õues istuvatele klientidele ka tohib müüa), siis ega meil väga palju variante polnud. Üks kolmest oli end õlleaiaks nimetav toidukoht, aga aknal olev menüü oli Kutile suupärane ja mulle ka.  Sisehoovis olid väiksed lõkked üles tehtud, ja oli täitsa hubane istuda. Ma proovisin kohalikku suppi, Kutt veiselihast burgerit. "Väga hea sibul oli," kiitis ta klienditeenindajale. 😁 

Õhtul bussi oodates. 
Buss tuli enam-vähem täpselt ning tagasisõit kulges viperusteta. Kesklinnas selgus, et meid koju toova bussini on 25 minutit ja kuna Kutil oli külm, otsustasime jala liikuma hakata. Võtsime ka kotist selle pestud pleedi ja nii ta siis kõndis nagu Star Warsi sõdur mu kõrval. Kell oli ca 21.30, kui koju jõudsime ja Kutt kustus üsna ruttu. 

Tänane päev on mõlemale üsna tegus olnud. Hommikul, kui paduvihma sadas, tegi ta uued postitused/logod ning tegeleb Jacquelini koolituselt saadud töölehtede täitmisega. Üks ülesannetest on uurida välja oma supervõimed ehk teha kindaks 4-5 tugevust. Seega - aidake Kutti - ta saatis paljudele Facebookis sõnumitesse. See on oluline, et ta saaks oma kodused ülesanded tehtud. 

Kui ta teile ei saatnud, aga soovite aidata, siis kirjutage mulle kas siia vastu või kui ta on teil kuskil sõbralistis - andke talle märku! 

Mina vaatasin ka oma ghostwritingu graafiku üle, ja selgub, et 2020 aastal ma suuri projekte rohkem võtta ei saa. Seega, kui keegi on mõelnud raamatu kirjutamisele vms suuremahulisele kirjatööle, siis jaanuar 2021 on esimene vaba kuu. Väiksemaid töid mahub sinna vahele ikka. Need on head virgutused suuremate projektide keskel, aga praeguse seisuga on aasta lõpuks kokku vaja panna 2 raamatu käsikirjad, lisaks koostöö kolme mõtteviisi juhendajaga ehk coach'iga.  Ääretult põnev. Aitäh teile kaasa elamast! 


 








Esmaspäev, 12. oktoober 2020

Tähtaeg inspireerib

 

Kas teil on ka nii, et mida lähemal on tähtaeg, seda inspireerivam mõni töö-ülesanne tundub? 😂

Ma seadsin endale ühele suurele projektile tähtajaks oktoobri lõpu ning nüüd vaatan, et aitab - kolmandik kuust on juba läbi, aga mul kolmandik küll tehtud veel pole. Ehk siis on kaks varianti, kas olen üle planeerinud või kulutan aega millelegi, millele ei peaks. 😕

Samas, ära ka ühtki nendest asjadest jätta ei tahaks. Mõnele ma olen üht suuremat projekti juba vihjanud, aga teistele hoiame veel põnevust. Esimest mustandit olen näinud ning esmamulje on super. 😁 Eelmisel laupäeval sai avalikuks ka üks nendest podcastidest ehk taskuhäälingutest, mida vahepeal salvestasin. Rääkisime Eestist, Šotimaale kolimisest ja paljust muust ka. Inglise keeles, mõistagi. 


Suhtlesin just Rajakaare kirjastusest Armar Paidlaga, kes on mu raamatu kujundanud/küljendanud ja palusin tema abi ka Amazonisse raamatu küljendamiseks. Ei maksa tulla mulle rääkima, et selles "ladumises" pole midagi keerulist. Luuletuste kirjutamises pole ka midagi keerulist, onju? 😛 Selge on see, et Amazoni mõõtmed tulevad teised, sest värvilisena ja lapikuna sellist formaati seal lihtsalt pole, seepärast ka vajadus uue küljenduse järele. Tahaks, et ka selle oktoobri lõpuks tehtud saaks st Amazoni müüki. 

Iga alustav ettevõtja teab, kui oluline on alguses tegeleda n-ö teadlikkuse tõstmisega. See on olnud suur osa minu tööst loome-ettevõtjana - pole ju võimalik teenuseid osta, kui keegi isegi ei tea, et sa olemas oled. Täna sain ühe ametniku käest jälle paar head vihjet, kuidas ja kus ning lükkasin mõned hoovad käima. 👍 Jee, kiita sain ka oma optimistliku suhtumise eest. "Paljud on praeguseks ikka väga heitunud!" nentis ametnik nimega Anthony mulle toru otsas, mispeale tsireerisin talle Winston Churchilli: "Ega's head kriisi saa lasta raisku minna!" 

Samamoodi on ka Kuti ettevõttega. Esimesed kliendid on olemas, kuid turu sisse töötamine võtab aega. Kutil on mõnes mõttes isegi keerulisem, sest ma ei kujutanud ette, et see paradigma, mille kohaselt noorus välistab kvaliteedi nii tugev on. "Tubli, et oled nii ettevõtlik." Kui sealt edasi läheb, et okei, aga mida me siis teeme, on vastuseks, et "harjuta veel, ma praegu tellin ikka päris tegijatelt."  🙉 Seda toredam on vaadata Kuti sihi-ja meelekindlust. Rühib edasi. Tuleb olla tema vääriline. 

Õnneks on see teadlikkuse tõstmine midagi, milles igaüks saab abiks olla. Kel FB või IG olemas, siis info jagamine ei maksa teile mitte midagi, aga Kutile loeb palju. Mulle ka. Ja siis saab Kutt endale golfi täisvarustuse osta nagu ta unistab. 🏌Ärge minu käest küsige, ma isegi ei tea, mis sinna kuuluvad. Juba palle on mitut sorti. 

Nädalavahetusel jalutasin seekord siis üksi. Käisin kaks päeva mere ääres. Mõtisklesin. Tegin pilte. Kirjutasin luuletusi. Nagu ikka. Kutt sai endale kaksikutest sõbrad ja on nüüd tundide viisi õues. Mul on raske tuppa saada teda enne pimeduse saabumist. Neil ju hakkas nüüd 2 nädalat koolivaheaega. Siin kutsutakse praegust nädalat "kartulipühadeks" ja on see seotud ikka selle kartulivõtmisega. Tuleb välja, et ka siin on minuvanuste põlvkond käinud kartulipõllul raha teenimas. Vahva. 

🙋Mu käest on viimase kahe nädala jooksul päris mitu korda küsitud ka edasiste plaanide kohta. Et kus ma ennast näen viie aasta pärast, kas ja kui palju üldse Eestiga ennast siduda veel plaanin. 

Eestile ma selga pööranud pole, heameelega jagan seda, mida õppinud olen nii oma klientidele kui ka teistele, kes huvi on tundnud. Mis saab 5 aasta pärast, näitab aeg. Visioon on paigas, kuid kui mõelda, et aasta tagasi ma polnud isegi otsustanud siia kolida, ja praeguseks on tegelikkus ületanud ootusi kordades, siis mu kujutlusvõimel on kindlasti arenguruumi. 😎

Seekordne postitus on võib-olla liiga vihjamisi, aga ehk kompenseerib seda see väike sõnamäng! Ja vast on uuel nädalal ka juba veidi paremaid vihjeid. 😉

Esmaspäev, 5. oktoober 2020

Öeldes ei ütlen jah

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul. 😂  Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja "tavaline sügisilm" on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. 😋 Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et "appi, kui hea on süüa kodust õuna."  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. 😁 Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Kui Kutt siin karkudel oli, siis ma käisin ju ka tõusuvett vaatamas, ja siin meie pool linna polnud nagu midagi eriti aru saada. Seekord oligi asi karm. Vee vool oli nii-nii kiire. Seaton park, seesama, kus need kaunid lillepeenrad on, ja kus tihti jalutamas käisime, oli samuti üle ujutatud. Seal me ei käinud vaatamas, aga nägin pilte. Me käisime mere ääres ja nägime pühapäeval üsna tigedat Doni jõge. Vee vool oli väga kiire, nii kiire, et isegi luiged ei suutnud kohati vastuvoolu ujuda ja hoidsid rahulikumasse kohta. Jõgi oli prahti ja palke täis. Ilmselgelt kuskilt kaldaäärsetelt kohtadelt lahti tõstnud. Nii kõrget vett polegi näinud me siinse 9,5 kuu jooksul. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. 😂 Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 


Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. 😒 Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. 😎 See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. "Lahe oli!" ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat - samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust.