Teisipäev, 17. november 2020

Töösse ja õppimisse mattunud

 

"Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?" küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu 💩s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et "kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad." Nüüd ma siis tean. 😂😂Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas - justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris... Teisalt jälle - viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet.... parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline'iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks - käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida - kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on - need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt - "oma kodukale". 😁 Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et 'elus esimest korda'.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave'il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks - leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

Esmaspäev, 9. november 2020

Käis üks kõvem 🎇🎆 paugutamine 😎


Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. 🎇🎆Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes' Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. 🙏Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. www.birgit-itse.comTeine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru... 

Võtsime seda huumoriga - oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

📚See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees - tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB's Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 


Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada - Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti "Oh sa õnnista't". 😁 Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 
"Kuulge, otsustage ära, kas tahate või ei taha. Me saame 7000 ankeeti iga nädal, me ei helista igaühele tagasi!" 🙊 Tahan, ikka tahan. See oli üsna värvikas kolmveerandtunnine kõne. Nimed ja mastaabid, millest rääkisid - ma värisesin kaks tundi hiljem ka veel. Esimesena helistasin fotograafile, kelle tehtud pildid saatsin ja ütlesin, et Iska, nüüd oled küll sina süüdi. 😂 Kui ära rääkisin, siis ta ütles, et pole probleemi - võtab süü enda peale. 
See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. 🙉 Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole "hea aeg".  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni - elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. "Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks." Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal "läks meelest" mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 
Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. 😂 Õhtu lõpuks sain komplimendi: "Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein." 
Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. 😍 Nüüd võin vist rahus magama minna. 






Esmaspäev, 2. november 2020

Ilusate hingede õhtul

"Täna oli täiesti super päev!" teatas Kutt koolist koju tulles. 😲"Meil oli see ümarlaud ja saime Alfonsoga asjad selgeks räägitud!" Ümarlaud tähendas siis seda, et poisid omavahel, lisaks üks täiskasvanu. 
Tegemist on poisiga, kel Kutil on olnud siin väikseid emotsionaalseid kokkupõrkeid. Kutt ise rõhutab kogu aeg, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, mil pole mitte midagi pistmist Alfonso nahavärviga. "Ta tahtis matas minuga jutustada, aga ma ütlesin, et ma ei taha tunni ajal rääkida, tema aga hakkas mind pärast seda rassistiks kutsuma," oli Kuti kokkuvõte juhtunust, mis sai alguse juba eelmisel kooliaastal, aga nüüd, sügisel, kuidagi võimendus. "Ma ütlesin talle ka, et ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad ise on sõbralikud minuga," vahendas Kutt muljeid. Kui küsisin, et kas nad siis nüüd on sõbrad, raputas ta pead, aga suhtlevad sõbralikult. Pinge on maas. Üks sõbralik hing jälle juures. 😍Kutt ütles õhtul hiljemgi veel, et läheb nüüd palju rõõmsama tujuga kooli. Muidu pidin ikka siin vaheaja järgselt talle meelde tuletama mantrat, et "mida sina minust arvad, pole üldse minu asi." Tuletasime ka meelde suhtumise olulisust, et 95% sellest, kuidas tal läheb, sõltub ta enda suhtumisest. 
Ma olen seda tema peal nii hästi kõrvalt näinud, et kui ta teadlikult oma mõtteviisi ja suhtumisega tegeleb (sest kuna mina õpin seda, siis on ka tööriistad talle teada ja kasutada), loeb nt Napoleon Hilli raamatut, siis kohe läheb paremaks ka. Kui laseb end lõdvaks, siis hakkab kohe imelikke asju ligi tõmbama. Eks mul endal sama teema. 

Siinse kooli kohta saan praegu öelda seda, et see toetab väga noorte endi vastutuse tekitamist ja iseseisvat õppimist. 👌Mulle saadetakse küll kord nädalas Google'i kaudu ülevaade, mida nad tundides on õppinud ja mis on lähenevad kodutööd ja kontrolltööd, kuid sellist e-kooli süsteemi pole ning õpilaspäevikuid ka pole. Võib märkmikku omada, aga kohustust pole - ise vastutad, et asjad tehtud. 
Hindamise osas on protsendid - mitu protsenti on omandatud. Kuna siin ei ole kombeks, et lapsevanemad aineõpetajatele kirjutavad, siis ega ma ei tea ka, kas ja kui palju vajaks ta nt kodus järele aitamist. 😶Nii palju tean, et mingi mata vahetestid kukkus ta läbi - sai vaid 38%, aga siin kohustust uuesti teha ei ole. Seda lehte nägin küll, et millised teemad testis oli ja kui palju punkte sai, osa nendest asjadest on tõesti teemad, mida ta pole õppinud, kuid teised on, kuid mõne teema kohta vist pani lihtsalt laiska. Tuleb last ja õpetajaid usaldada, et küllap nad omavahel asjad klaariks saavad. 💪 Praegugi tabasin ta teises toas koolitöid tegemast. "See on järgmiseks nädalaks, aga ma tahan selle ära teha, siis on tehtud!" Lahe. 
Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures. 

Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline'i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et "tubli, oled emale abiks ja kasulik", siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka. 💪👍

Minu töölaud Aberdeenis
Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et "millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima" ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et "näe, ei oska tänulik olla". Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. 😕Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud.... pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et "ma suudan ja tahan rohkem, kui see..." Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski... Eks siin ole muidugi oma piirangud - iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud - sügavalt kahtlen. 


Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris. 

Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige'ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. 😀 Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis. 🙌

Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh - küsi, ja sulle antakse. 😀😎

Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh! 🙏