Reede, 31. detsember 2021

Mida kaasa pakkida?

 Aastaid oli mu motoks, mida ka oma FB

Dunrobin Castle. 
tutvustuses kasutasin, lause ühest filmist: elu on nagu seljakott, me ise valime, mida sinna kaasa pakime. Kuigi see mõte meeldis mulle, ei saanud ma sellest päriselt aru enne, kui võtsin ette enesearengu tee ja kolimise teise riiki. 

Kaks aastat. Eile õhtul täitus kaks aastat, kui Aberdeenis rongilt maha astusime, taksoga läbi uduvihmase linna sõitsime ja majaomanikega rõõmsalt üksteist tervitasime. Ühest küljest oli see ammu, teisalt on hetked eredalt meeles. 

Kas olen kohanenud? Jah. Usun küll, ja Kutt ka kindlasti. Märkan tema kõnes sõnu, mille tähendust mina ei tea. Vanasse kaevu pole ma sülitanud, st kontaktid Eesti, sh Järvamaaga on säilinud, kuid minu kodu on siin. Jah, suur osa pereliikmetest ja mõned sõbradki on Eestis, kuid see kodus olemise tunne on Šotimaal. 

Eneseareng jätkub. Täna ja hommegi veedan kaks tundi Peggy McColli koolitusel, et oma uue aasta sihid paika sättida ning muutuda veelgi osavamaks oma unistuste elu elamisel. Kas ma just midagi uut seal õpin, on iseküsimus, kuid uusi taipamisi tuleb kindlasti. Lisaks on see teadlik aja võtmine iseendale, sest aasta kokkuvõtte tegemine ja uue aasta paika sättimine paberil, oli mul nagunii kalendris kirjas. Teha seda teistega koos on justkui lisamotivatsioon. 


Detsembris sain kliendi üle rõõmustada. Raamat, millega alustasime aasta alguses, jõudis lõpuks ilmumiseni ning on Amazonis oma kategoorias müügiedetabelis teisel kohal. 

Värska Originaali raamatuga töö jätkub - intervjuud on nüüd 99% ühel pool, seega jaanuaris jätkub kirjutamise protsess täiskäigul. Samuti jätkub töö Priit Valkna raamatuga. 

1000 tunnet Järvamaal projektile sai nüüd vahejoon alla tõmmatud ja 28. detsembri Järva Teatajas ilmus ka leheküljeline lugu. Kõiki laekunud mõtteid saab lugeda SIIT

Eilne ja tänane on olnud üsna tegusad - püüan otsad kokku tõmmata, ja "sabad" ära lõpetada, aga tundub, et vist ei õnnestu Chuck Norrise moodi kõike ära teha. 😁 Osaliselt ka sellepärast, et panin ajaga puusse. Arvasin, et teen 2 tundi, tegelikult tegin 5 tundi, ja nüüd on vaja veel tunnikest, et parandused teha. Ei ole midagi, Kutil tuleb täna õhtuse peolaua ettevalmistamisel suuremat rolli mängida. 

Jõulude ajal puhkasin. Teadlikult. 24ndal oli meil külas ka Mah'naz, kelle vanemad on sündinud Afganistanis, ta ise on sündinud Iraanis, aga suure osa elust elanud hoopis Soomes. Vahepeal veetis ka aasta vahetusõpilasena USAs, kuus aastat elas Rumeenias - ja seda kõike oma 28 eluaasta jooksul. Tema jaoks oli tegemist üldse elus teise jõuluõhtusöögiga, sest pärsia kultuuris tähistavad nad ainult aastavahetust. Mõnikord ka seda Iraani uut aastat (kus on teine ajaarvamine), aga peamiselt lihtsalt aastanumbri vahetumist. Kuna ta sealiha ega sellega seotud tooteid ei söö kultuurist lähtuvalt, siis oli natuke nuputamist, kuidas asju valmistada. Oli ütlemata tore õhtu. 

Silverbridge üle Musta jõe, teispool silda on joastik. 

Sille juurde Peterheadi läksime sel korral 25ndal. Olime ka auto rentinud, et oleks lihtsam liikuda. Seda enam, et 26ndast algas me väike jõulureis. Esialgu oli suund võetud Lewise ja Harrise saartele, aga 3 tundi enne check-in'i lõppu sain smsi, et reis on tühistatud, kuna laev vajab sügavpuhastust. Veider jah, aga mis seal ikka. See tähendas, et kiiresti-kiiresti tuli seni broneeritud hotellid tühistada (lootusega, et kuigi tasuta tagastamise aeg on möödas, siis ikka saame raha tagasi) ja leida uued ööbimiskohad+kohad, mida külastada. 
Põhjamaa merineitsi - The mermaid of the North

Saime hakkama. Reisi pikkuseks tuli 742 miili, ja sõitsime peaaegu ümber selle ülemise Šotimaa osa, järgides suures osas NC500 marsruuti. Muidugi, paljud kohad olid kinni, sh lossid ja nende aiad. Uuesti avatakse need aprillis, ja avatud oktoobri lõpuni. 

Kogemus on andnud ka ülevaate, milliseid autorendifirmasid on mõistlik kasutada ja milliseid mitte. Easirenti ei soovita küll kellelegi. On küll kõige odavam, aga sel odavusel on oma hind. Ma olen jäänud truuks Avisele, olen saanud alati parema auto, kui tellisin ja klienditeenindus on ka väga ok. Lisaks  - tagatisraha tagastamine on väga kiire. Uuematel autodel on ka korralik SAT-Nav olemas, seega GPSi eraldi pole vaja võtta, samas  - kindel sellele olla ka ei saa, eriti väiksemate autode puhul. Samas, keskmise suurusega autod nagu Peugeot 3008 jms, neil on ikka korralik navigatsioonisüsteem olemas, ja seda läheb sul mägedes vaja, sest mobiililevile loota ei maksa. 

Nendes Šotimaa losside väravamajakestes on miskit erilist. Tihti meeldivad need mulle lossidest isegi enam. Skibo lossi väravamaja. 

Iseenesest on talvel mõnus reisida - pimedas näeb jõulutulesid, ja see lisab väikelinnadele võlu. Ullapoolis olid sadamas jahid ka tuledes ning jõulukuusk oli tehtud kas siis kala, austri vms võrkudest. Thursos oli ka raekoja ette tehtud mõnus jõulutulede linnak. Ilm oli meiega helde - päeval oli valdavalt päikesepaisteline, vihma sadas ainult viimasel päeval, kui Ullapoolist Aberdeeni tagasi sõitsime. Kusjuures Invernessist lääne pool olid korralikud külmakraadid - järvedel jää naksus ja puud olid kõik härmas, aga Invernessis hakkas tibutama ning Aberdeenile lähenedes tuli korralik padukas. Ilm oli nii hall, et isegi Cairngormi mägesid ei näinud. 

Aga paar tundi hiljem oli päike väljas ja nüüd paar päeva üle 10 kraadi sooja olnud. Tõeliselt kevadine tunne. 

Reisist veel - maailma väiksemaks lossiks tituleeritud The Hermit's Castle valmistas teatava pettumuse - visuaal on ikka väga prosta. Ma ei arvanudki, et selle peaks värviliseks tegema, aga kivide vahelt välja valgunud tsemendi võinuks ju ära võtta? Tundus ka, et keegi on selle oma elupaigaks valinud. Mis on mõnevõrra üllatav, sest see on asustusest kaugel, ja pole just kõige soojem koht magamiseks. Aga sees oli magamisase, toidupakid ja üks lossi külg lõhnas tualeti moodi ka. Mulle see kividel turnimine koos uudishimulike lammastega meeldis rohkem. Kiusatus oli ka Achmelvichi türkiissinisesse vette minna, sest rannas liiv oli nagu Piusas - valge ja peen, aga kuna päike hakkas juba kaljude taha vajuma, siis matsime selle mõtte sinna liiva sisse. Tagantjärele mõeldes isegi arutasime, et kui oleks teadnud, et see Hermiti loss nii lähedal parklale on (juhis ütles, et 1,3 miili, aga tegelikult olime 15 minutiga kohal), siis oleks võtnud teele jäänud joa juures rohkem aega ja joa alla välja matkanud. 


Sinclairi loss Wicki lähedal jättis ka hea mulje. Meenutas mõnevõrra New Slains'i lossi (nn Dracula loss) siin idakaldal, sest on ka kaljunukkidele tehtud. Kaljud olid seal ka lahedalt kihilised. Igasuguste autoreiside juures on meil lahutamatuks osaks kujunenud spontaansed peatused, n-ö ilusa vaatega kohad. Ja neid oli sel reisil hästi palju. 


Enne jõule käisime ära ka Aberdeeni vanimas majas - Provost Skene majas. See on 17ndast sajandist, ja selles on ka sajanditevanused puitmaalingud lagedel ja seintel.

Pärast remonti on sellest saanud omamoodi kuulsuste galerii, kus tubades on teemade kaupa ära jaotatud endised ja praegused kuulsused. Mind lõi pahviks, kui palju on siitkandist maailma mastaabis tegijaid sündinud, kasvanud, töötanud. Insuliin näiteks meditsiinisaavutustest, õhkrehvid, värvifotod, Forbes'i ajakiri, GTA mäng, Annie Lennoxit teavad paljud, aga ka kõneteraapia kasutamine, olümpiavõitjad, kirjanikud ja kunstnikud jne. Üks nendest kohtadest, mille külastamine on tasuta, ja mille jaoks tasuks võtta vähemalt paar tundi aega. Nagu ka meremuuseum ja kunstigalerii. 

Nagu ikka tänapäeval, oli ka Provost Skene majas võimalus oma kätega asju valmistada. Kutt kasutas võimalust leiutada, uuris anatoomiat lähemalt ja uuris värvide segamist. Ma kasutasin võimalust Bill Gibbi tuules kleiti disainida. 

Uue aasta plaanide hulka kuulub kindlasti 2022 eesmärkide seadmine ja tagasivaade 2021. aastale. Võtan märkmiku ette ja vaatan siis üle, mis tehtud sai. Soovitan sama teilegi ning hoidke ikka päikest peos! 


Reede, 10. detsember 2021

Isegi Kuti arvates läheb aeg megakiiresti

 


Arutasime siin ükspäev Kutiga, kaua me oleme olnud, ja ta imestas, et kas tõesti juba kaks aastat. "Aeg läheb ikka megakiiresti," arvas ta. Muigasin, ja vastasin, et oodaku ainult, kuni veel kasvab. Siis on tunne, et ei saa aega kätte enam. 

Pikkust on tal minust kolm sentimeetrit rohkem. Sel pildil kohaldas ta end lihtsalt väiksemaks. Aga küllap jõulude, või siin oleku aastapäeval teeme ka pildi, kus pikkusevahe olemas. 

See pilt on tehtud novembri lõpus, pärast esimest siinset jõuluturgu/laata, kus osalesin. Piirangud on jätnud oma jälje, rahvast liikus vähe. Võimalik, et ei olnud ka väga minu sihtgrupp seal. Aga Kutt sai oma müügioskust treenida. Pakkus end ise vabatahtlikult appi, aitas ettevalmistusi teha, väljapanekut sättida ning teistel prouadelgi asju sisse tuua. (Natuke pidin teiste abistamist ikka surkima, sest kui nina ekraanis, siis ju teisi ei näe). Pärast kõndisime selle ca 3 tundi koju mööda päikeseloojangus mere äärt. Kuskil poole maa peal see pilt tehtud ongi. 

Kuti jaoks suursündmus oli kahtlemata 13. novembril toimunud paraad, kus ta koos merekadettidega osales. Teravam silm leiab ta sellelt pildilt üles. Distants polnud pikk ja ilm oli novembri kohta soe. Kohal oli sadu inimesi, ja tegemist siis I maailmasõja lõppu tähistava paraadiga. Kadettide tegevus on selleks aastaks lõppenud, kolmapäeval sai ta oma uue triibu kätte. Jaanuaris jälle. Koolis läheb tal ka ilusti, tänase hispaania keele testi tegi maksimumile ja matemaatikas liigub vist ka üks grupp kõrgemale. 

November on olnud hästi õpetlik kuu. Juhtus palju head, ja suuremaid asju hõikasin ka Facebookis maha. Näiteks, et Dark Angels Writing, mille liikmete hulgas olen, saatis mulle 5. novembril järelpärimise, et sooviks mind oma uudiskirjas tutvustada. Uudiskiri ilmus 19. novembril ja kes inglise keelt mõistab, saab seda lugeda siin


Samuti sain kutse rahvusvahelisele ettevõtlus-bonanzale, kus Iain'iga teeme 90-minutilise praktilise seminari, kuidas oma brändi häält peitusemängus võita. Brändi hääl on see, kuidas sa oma klientidega suhtled, mitte ainult suulises ja kirjasõnas vaid ka visuaalides. Seminar ise on esmaspäeval, minu aja järgi kell 5 õhtul. Kel huvi liituda, andke aga märku, saadan juhised. 

Novembrisse jäi ka kokkulepe Carmel Murphyga, kes on turundusekspert Austraaliast. Tegime temaga sel nädalal otse-eeter taskuhäälingut, kus jagasin kolme nippi kirjutada hästi isegi siis, kui sa enda arvates seda ei oska. 

Visit Järvaga koostööd mainisin juba eelmises postituses. See kestab. 22. detsembril teeme uue otse-ülekande, kus võtame ideekorje kokku. Seniks aga, kui sul on mingigi kokkupuude mingigi kohaga Järvamaal olnud, siis palun anna sellest märku! Kõige lihtsam (ja soovi korral anonüümsem) võimalus seda teha on selle ankeedi kaudu. Saab isegi mitut lugu jagada. Võid jagada lugu oma kodupuust, toiduelamusest või sellest, mida näed oma lemmik rabarajal. Ükski mõte pole vale ega teistest vähem väärtuslik. Järvamaa Arenduskeskuse lehelt saab ka rohkem lugeda. Homses Järva Teatajas on ka artikkel. 

Tööalaselt on see vahepeane kuu õpetanud piire seadma enesekehtestamise mõttes. Endale kindlaks jääma. Meelde tuletama, mis on päriselt tähtis ja mida ikkagi tegelikult teha tahaks. See, et Jamiega taas kirjutamist treenin toetab seda igati. 

Ja muidugi kolmas fotosessioon Iskaga. Mu siinse fotograafiga. Meil oli lõbus. Nagu alati. Mulle meeldib tema põhjalikkus ja ausus. Kui ikka mingi idee või poos ei tööta, siis ta ütleb. Ja vastupidi, ta on nõus mu ideid katsetama, mitte ei nulli neid eos. Kui varem olen sessiooniks ise soengu ja meigi teinud, siis nüüd otsustasin proovida Iska koostööpartnerit. Ütleme nii, et oli aru saada, et tegemist on kellegagi, kes on valdavalt pulmades meiki ja soengut teinud. Mulle nii nukulikku soengut polegi vist kunagi tehtud. Meik oli üllatav, aga otsustasin, et kui selline, siis selline - paneme toimima. Ja nii oligi. Ma oma FB Word Accordi lehele panin natuke rohkem pilte üles, kes soovib, saab sealt juurde piiluda. 

Isikliku elu tähtsündmuseks võib lugeda seda, et tantsuõpetajale ühiselt korraldatud üllatuspidu läks korda. Üllatavalt paljud inimesed tulid mõttega kaasa ja õpetajal endal oli tohutult hea meel. Nii kingituste üle, aga eelkõige selle üle, et sai meiega koos olla. Ja see tõi taas tantsima ka need, kes olid vahepeal eemale jäänud. Samuti käisin siin esimest korda juuksuris. Mu juuksuri nimi on Kirstin ning ta on sama hullult äge kui Age Eestis. Mõlemad sündmused olid samal päeval. Lisaks kostitas ilmataat sel õhtul Aberdeeni imekauni päikeseloojanguga nii et teekond, mis muidu oleks võtnud mul 30 minutit jalutada, kulus poole pikemaks. Panen ühe pildi ka sellest seeriast. Siis on võib-olla paremini aru saada. Facebooki ajajoonelt leiab rohkem. Pildid on avalikud seal, ei pea olema FB kasutaja. Pilt on tehtud Diamond Bridge'i peal, ja Doni jõgi ikka. 

Ahjaa, tormid olid ka meil siin teemaks. Arwen ja Barra. Kümnepäevase vahega. Nii et osa peresid, kes said 10.päeval elektri tagasi, jäid sellest 24h uuesti ilma. Arwen murdis meil ka aia maha. 

Arwen hullas 26. novembril ja Šotimaa kirdenurk oli esimene, mis sellega pihta sai. Pidime tol õhtul teatrisse minema, aga etendus jäeti tormi tõttu ära. Ilmselt peljati ebastabiilset elektrit. See võib ikka suht nüri olla, kui keset etendust saal pimedaks läheb ja sul on vaja neli korrusetäit inimesi evakueerida. Kohati olid tuuleiilid üle 100 miili tunnis, mis on umbes 45 m/s. Seega, puhus täitsa korralikult. Küttepuid saaks siinsetes parkides ja metsades kõvasti. Näiteks Aberdeenshire üks kuulsamatest paikadest Haddo House, seal ümbruses murdis Arwen arvatavalt 100 000 puud. Neil muidugi ka metsa omajagu, aga üks metsatukk oli tõesti nagu lageraide üle elanud, ühes servas mõned puud olid püsti ainult. Rongiliiklus seisis - nt Invernessist Aberdeeni teel olnud rong oli "kinni" ca 24 tundi. Murdunud puud raudteel, tõenäoliselt. Võimalik, et ka mudalaviin. Järgnev pilt on meie kodulähedasest Westfield pargist, Kuti kool paistab ka tagant. See oli Arweni järgne hommik. Need puud olid seal ka täna hommikul. Tööjõupuudus paistab silma, ütleme nii. Barra tõi vähemalt need kõlkuvad oksad alla, mis Arwen ära murdis, aga latvadesse rippuma jättis. 

Aberdeeni kesklinnas lendasid need pisikesed ilutornid - kahjustada sai nt linnavalitsuse hoone Marichal Collegi üks tornidest - selle tükid lõhkusid ka kohaliku jõuluturu ehitisi nii et jõuluturg oli nädal aega kinni. Ja siis ühe teise kiriku nurgatorn lendas selle hoovidele tükkideks - tavaliselt on seal ööklubist välja "värsket õhku hingama" tulnud inimesed, see on nö ööklubi sisehoov, aga sel ajal oli see juba kinni, kui tornijupp alla prantsatas. 

Seega, meie aiake on väga väike kahjustus selle kõrval. Barra, mis möllas selle nädala alguses, saabus üle Iirimaa ja suuremad kahjustused olid Šotimaa loodekaldal. Cairngormid ja Glencoe pidasid hullema kinni. 

Enne seda suurt tormi saime veel Aberdeeni jõuluturul ka Heleniga kokku. Kohalik eestlane, kes oma kohvris kahe kilo jagu ruumi tekitas nii, et emps sai väikse paki kaasa panna. Aitäh! Praegu ootan ise Estolingi kaubikut, sest ise tahan ka siitpoolt kingid teele panna. Ootavad teised suures toas pakituna. Jõuluturul sain üle pika aja uisud alla. Siinsetest jõulutraditsioonidest on silma hakanud, et jõuluturu lahutamatuks osaks on igasugused karusellid. N-ö lõbustuspargid Eesti mõistes. Teatris on panto ehk siis kogupereetendused, kuhu kaasatakse ka publik. Jõulukaardid on väga teema. Näiteks oli ühel hommikul piimamees Ewen jätnud koos pudeliga meile jõulukaardi. Paar päeva tagasi sain aga kaardi ja magnetpõhjal kalendri Speyside Cottage'i pidajatelt, kelle targas majas mu sünnipäeval ööbisime ja kelle kodukale ma sisu tootsin. Käsitsi kirjutatud kaardil oli ka sooduskood, mida uuel aastal puhkuse planeerimisel kasutada. 

See vasakpoolne pilt ongi jõuluturul tehtud, taamal paistab liuväljak. Kuti käes on aga väike pakike, mis Eestimaalt meieni jõudis. Topsis kuum kakao vahukoore ja vahukommidega. 


Täna oli veel üks kõne the Grey Hill nimelise stuudio ja agentuuriga, õigemini selle juhi ja omanikuga. The Grey Hill ühendab omavahel kirjanikud, näitlejad ja helikunstnikud, pakkudes neile koostöövõimalusi ja luues ka ise ühist sisu. Nad on hästi kiiresti populaarsust võitnud ja kui nad otsisid helikunstnikke, siis kandideeris kokku 10 000 inimest. 2022 on Šotimaal lugude jutustamise aasta ning Barry, stuudio omanik, paneb kokku aastase taskuhäälingu ning tänase kokkuleppe kohaselt läheb üks minu juttudest jaanuarikuisesse episoodi. Võimalik, et rohkem. Pean lihtsalt oma asjad üle vaatama, võimalik, et ka midagi kirjutama.  Uueks aastaks on märkmik olemas ja tasapisi täitub. 

Jõuluõhtul istume kodus, aga 25ndal on plaanis Sille juurde minna ja siis üks väike jõulutripp teha. Aastavahetuse plaanid on seoses omikroni uudistega lahtised. Aga sellest siis juba edaspidi. 


Kolmapäev, 10. november 2021

Edaspidi ei luba midagi või kui, siis oluliselt vähem

Fairy Glen, Rosemarkie
Kurtsin pereliikmetele siin ükspäev, et olen end nii hästi igasuguste tegevuste vahel ära planeerinud, et pole võtnud aega tehtud tööde eest isegi arveid esitada. 🙈 Ei saaks öelda, et kõik on töised tegemised, kuigi tööpuudust mul tõesti pole. Pigem on nii, et enne aasta lõppu ühtki suurt projekti enam ei võta. Lihtsalt ei mahu kuskile. Mingid väiksed, n-ö ühe-kahekordsed tööampsud/hädaolukordade lahendamised on veel mõeldavad, aga see on ka kõik. 

Praegu on lihtsalt nii mitu suurt projekti korraga käsil, millest kaks - Värska Originaali juubeliraamat ja sotsiaalministeeriumi veebi toimetamine - käivitusid augustis. Septembri viimasel päeval alustasin koostööd ühe ägeda Eesti ettevõttega - Kõnekindlus, kes teeb logopeedilisi mänguasju. Jätkub ka Priit Valknaga raamatu kirjutamine, loon sisu ühele affiliate-marketingiga tegelevale ettevõttele, teeme oma siinse äripartneriga (ja ka üksi) kirjutamiskoolitusi, neist järgmine on detsembri alguses; nõustan inimesi, kes soovivad oma memuaare kirjutada ning kuidagimoodi leian selle kõige kõrvalt aega ka enesetäiendamiseks ja loometööks. Näiteks taasalustasin tööd oma kirjutamismentori Jamie'ga. Nojah, ja siis ülikooliõpingud ning tantsutunnid. Aeg-ajalt on küll veidi kingadeta kingsepa tunne, näiteks kui mõtlen kodukale, kus on üht-teist veel vaja teha selleks, et seda blogi seaks sealtkaudu ka lugeda (ja et see seal ka automaatselt ise uueneks). Praegu mul seda kalendrisse märgitud pole, seega ei luba midagi. 

Eelmisel nädalal algasid eeltööd, tänasest sai avalöögi projekt 1000 tunnet Järvamaalt, millega on esialgu tööd jaanuari keskpaigani. Peaksingi uue kalendri ostma, sest jaanuaris on kirjas üks ettevõtluseminar, kus Iainiga (seesama äripartner Manchesterist) oma seminari teeme, veebruaris aga viin õpituba/seminari läbi ühele Eesti asutusele. 

Novembrist on taastunud ka otselennud Eesti ja Šotimaa vahel. Seega, kes külla tulla soovib, siis see võimalus on täiesti olemas. Meie jõuluks Eestisse ei tule. Pakki meile saata vist pole ka väga mõtet, sest ise lennata on odavam kui tollimaksu maksta. Mingi hetk, kui vaatasin, olid lennupiletid edasi-tagasi täiskasvanule ca 25 eurot. 

Kutil oli oktoobris kaks nädalat koolivaheaega ja selle raames käisime 4 päevasel reisil. Sihtkohaks Skye saar ja Lääne-Šotimaa rannik. Selle reisiga oli nii, et ma Kutilt küsisin, kas ta tahab minna, ta vastas jaatavalt. Lasin tal siis sihtkohti otsida, kuhu minna tahab ja mida vaadata. Kõik need käiku ei läinud, sest osa kohti olid juba hooajaks tegutsemise lõpetanud, kuid üsna mitu läks käiku. Näiteks Loch Garten Cairngormi rahvuspargis ja Aviemore'i kardikeskus. Skye saar huvitas teda ka. Seevastu nt Harry Potteri teemalised paigad jätsid teda suht külmaks - ei viitsinud isegi autost välja tulla. 😂

Skye saare puhul panid mind eelkõige ahhetama need tohutud joad ja joastikud, mis mägedest alla tulid. Cairngormis ma niimoodi pole näinud jugasid. Skye saarel tegin ma ka midagi elus esimest korda, midagi, mille kohta ma olen öelnud, et "see pole minu teema". Ei saa just öelda, et see on harjumuseks kujunenud, aga ma olen selle ära proovinud: minna vette, kui ka väljas on jahe. Külma vette. 

Ehk siis, käisin ujumas. Põhjameres, ja õhtupoole vihmasajus ka nendes kuulsates Haldja-basseinides ehk Fairy Pools. Mitte lihtsalt jalgupidi vees, vaid ikka üleni. Meil olid rätikudki kaasa võetud. Kutt selles lahesopis ei käinud, see-eest käis ta ühes järves teel Skye saarele ja Haldjabasseinides ka. Minul oli aga kaks taliujumist ühe päeva jooksul. 😎 Esimene kord oli lihtsalt nii, et rand, kuhu läksime, oli parklast 2,5km kaugusel. Hommikul oli sadanud, aga tasapisi roomas päike pilvedest välja. See 2,5 km oli järsematest ja laugematest mäenõlvadest üles ja alla, ja siis viimane kolmandik oli suisa mööda kaljunukke turnides, otsides teed porimülgaste ja nirisevate vete vahelt, kus lehmade ja lamba sõtkutud radadesse võisid vabalt pahkluuni sisse vajuda. Saabudes ootas meid rand, mille ümber kõrgusid mustad kaljud ning kus valgele, imepeenele ja pehmele liivale rullisid end korallsinise veega lained. Oli ka parasjagu mõõn, seega nägime seda valget liiva päris palju. Meie sealviibimise ajal polnud seal kedagi, kui juba olime tagasi minemas, kohtasime sel raskel kolmandikul üht paari, ja tagasiteel veel kaht paari. Teekond ise kulges koos lammaste ja veistega. Olid teised küll veidi uudishimulikud, aga hoidsime üksteisest viisakasse kaugusse. Seda enam, et teekonna alguses oli soovitus loomi mitte häirida. Mingit aeda ju nende ega meie vahel polnud, pull patseeris suisa keset teed. Esialgu arvatud poolteise tunni asemel veetsime sel rajal matkates, rannas supeldes ja vaateid nautides, kaljudel turnides kolm tundi. 

Kutt kauni liivaranna poole kõndimas. Teekonna algus. Pärast seda oli veel mitu, järsemat küngast. 
Seejärel läksime Armadale'i lossi, kus lossist endast on küll vaid kaunid varemed (ehituspraagi tõttu kujunes remont üsna võimatuks, nii see siis lagunes, kuni lõpuks muinsuskaitsega kooskõlas katus jms konstruktsioonid eemaldati. 

Lossi ümber on aga hästi põnev aed, kus märkmisväärsetel puudel on juures ka selgitus, kuidas see puu sinna aeda sattus, kui vana see on ka kui vanaks sellised puud elavad. Panin siia kaks pilti ka, mina pikutan ühe üsna noore kuuse juurtel - see võib elada isegi 500 aastat vanaks, aga vanust oli ca sajandi jagu, hästi kiirekasvuline. Kutt on aga mingi teise puu taga peidus. Selle kõrval oli üks hästi laiavõraline puu, mis oli nagu tuhandejalgne ämblik, oksad rohelised ja nendel väiksed sõnajalad kasvamas. Kunagises tallis oli kaunis ja üsna okei toidukoht. Bistroo. Teises, moodsamaks renoveeritud kõrvalhoones aga muuseum, kus Skye saare ajaloo, aga ka Šotimaa ajaloo kohta lähemalt teada sai. Taaskord - planeeritud tunni asemel läks meil Armadale's üle kahe tunni. Mis mulle seal muuseumis meeldis, et oli kasutatud ka helitaustu ja luuletusi - ajalugu oli edasi antud ka luule kaudu. 

Muu hulgas sain muuseumist teada, et torupillimäng ja ka kildid keelati ära 18.sajandi keskel ning torupillimäng jäi traditsioonina alles ainult seetõttu, et seda kasutasid sõjaväelased. Nö šoti mägilased olid juba siis Briti armees arvestatav üksus. Kilt kui klanni sümbol ja paikkondade eristamise vahend, sai tuntumaks veidi rohkem kui sadakond aastat tagasi, kui neid seoseid uurima hakati. 

Fairy Pools, õhtuhämarus. 
Samuti šotlaste väljarändest: kuidas neil oma kodudes elud nii kibedaks tehti, et kuudepikkune reis pisikeses punkris umbses laevas tundus parem kui jääda. 

Päris kindlasti meil vedas ilmaga. Laupäeva hommikul, ehk sel nn talisupluse päeval, oli hommik veidi udune, ja õhtul basseinide juures hakkas mõnuga sadama, aga vihm ei ole see asi, mis takistaks kuskile minekut. Vähemasti siin mitte. Kui juba kodust nii kaugele on tuldud, mis seal ööbimiskohaski passida. Ööbimiskoht polnudki meil üldse Skye saarel, vaid teiselpool silda, mis Skye saarele viib. Me tegime nii, et läksime hommikul laevaga Mallaigist, aga tagasi tulime üle silla. See, et ööbimiskoht oli Kyle of Lochashis, andis meile võimaluse kohe mitu korda üle silla sõita. Ööbimiskoht ise oli samuti enam kui sajandivanune maja, ja ehitanud oli selle praeguse perenaise vanaisa. Mulle tohutult meeldis, et selle maja lugu oli külalistele lugeda pandud. Seda olen ka teistes ööbimispaikades näinud. 

Majas olid olemas ka kaminad ning pesumasin, mis ilmselt päästis meie reisi mõnevõrra, sest Kutt oli esimese kahe päevaga kõik neli kaasa võetud dressipaari suutnud mõnusalt mudaseks muuta. Kokku oli majas kolm magamistuba, seega mahtunuks sinna viis-kuus inimest magama. Kui läänerannikule asja (ja kindlasti tuleb asja), kasutan igal juhul võimalust sinna veel minna. 

Pühapäev oli aga täiesti päikeseline ja väga soe - Kutt liikus T-särgiga ringi. Siis vaatasime saare kesk-ja põhjaosa. The Storr või Vanamees Storr on kaljude kogum, kus suurel kaljul oleks justkui nägu ja siis need väiksemad, mis mille poole vaatan, ja mis tegelikult on ka kõrged, on justkui püstised sõrmed. Mäe enda kõrgus merepinnast on 719 meetrit, suhteline kõrgus 674. Legendi järgi oli Storr hiiglane, kes sellel poolsaarel elas, ja kui ta maeti, siis tungis tema pöial maa seest välja, mis moodustaski omalaadse maastiku. Tunnise jalutuskäigu asemel võtsime taas vähemalt kaks korda rohkem. Päris mõnus, järsk turnimine oli sinna üles. 
Seejärel oli veel 2 juga - Lealt ja Mealt Falls. Viimase juures asub ka kaljunukk, mis oma mustritelt on nagu šoti kilt. Kes soovib võib internetist Kilt Rock'i otsida. Lealt Fallsi juures oli matkarada ka, aga kuna me olime just 3 tundi mägedes matkanud, ja jalad tudisesid all, ei tundnud mõte järjekordsest turnimisest järskudel nõlvadel kuigi ahvatlev. 
Üldiselt, ilma matkasaabasteta ei ole mõistlik Skye saarele minna. Isegi kui raja algus tundub okei, siis mingil hetkel on tossud väga valed jalanõud. Seda enam, et ilm on ettearvamatu. 
Sina võid ju autoga teel olla, aga ega lammastel seepärast kiirem hakka. :D 


Esmaspäeval tulime teist teed pidi tagasi, kasutasime maksimaalselt valget aega. Ikkagi oktoober. Sõites üle Carroni jõe, vajutasin üsna otsustavalt pidurit. Hirved! Hommikuvalguses. Keset jõge. 

Mu Facebooki seinalt leiab kogu reisist mahuka albumi. Joad meile meeldivad. Linn Falls, Rogie Falls, Pattack Falls olid need, mille juures peatusime väljaspool Skye saart. Pattack Fallsi ümbrus oli hästi müstiline, Rogie Falls oli aga hästi võimas. 
Muidugi jäi teekonnale omajagu üherealisi teid koos möödapääsu taskutega. Kokku sõitsime viie päeva jooksul läbi üle 600 miili. Pole siis imestada, et mul tagasi jõudes valutasid randmed, küünarnukid, õlad, parema põlve sisemine kõõlus ja hüppeliiges. Ma ise ei osanud seda alguses mägiteede, pideva pidurdamise ja gaasi andmisega seostada, aga massöör, kes mu õlga üle vaatas (käisin Storrist alla tulles veits lollisti käna, ei tahtnud tagumikku poriseks teha, panin käpa maha, aga siis tõmbasin õlalihaseid ja sidemeid veits liiga järsku). Nüüdseks on kõik korras. 
Nüüdseks on selge ka, et ei peagi uut aastat ootama, et silmaarsti juurde saada. Septembris pandi mulle aeg, aga ega erilist lootust ei antud, sest koroona tõttu on järjekorrad ülipikad, aga pandi n-ö ootejärjekorda. 6. detsembril vaadakse silmalihased üle, et miks nad koostööd ei taha teha. Pidavat olema laseroperatsioonide järgselt uuesti prille kandma hakates mitte just väga haruldane. No näis. Praegu kannan prille kaugele vaatamiseks, lähedale nendega ei näe. Lähedale näen niisamagi, 

Kutt käis siin vahepeal jälle kuninglikul mereväelaeval, kus lahinguvarustus ka peal. See kõik käib merekadetiks olemisega kaasas. Eeloleval nädalavahetusel saab ta esimest korda selga ka paraadvormi, neil toimub Mälestuspäeva (11.november) puhul paraad ja müüvad kesklinnas mooniõisi, et veterane toetada. Mälestuspäev on Rahvaste Ühenduse liikmesriikides alates Esimese maailmasõja lõpust peetud mälestuspäev, millega austatakse teenistuskohustusi täites hukkunud relvajõudude liikmeid. Sel puhul kantakse rinnas punast mooniõit. 

Mind aga ootab 20. novembril ees esimene siinne jõululaat. Pole ka kuskile mujale end veel kirja pannud. Võimalus oli ka terve jõuluaeg veeta Aberdeeni jõulukülas, aga mõtlesin kõigi oma kirjutamisprojektide peale ja loobusin. 20. novembri üritust veab aga siinne sõber, austraallannast Zara, seega on see ka võimalus üle pika aja kohtuda. 

Tantsutrennid-tunnid on kahel päeval nädalas, detsembris saab aasta esimesest tantsutunnist. Üht-teist olen ikka õppinud ja kogu see salsa kogukond on tõesti hästi kokkuhoidev. Praegu kavandame kõik koos meie õpetajale sünnipäevaüllatust. 

Ahjaa - millest ma üldse ei kirjutanud, on sõnakunsti üritused. Nüüdseks olen kolmel silmast-silma üritusel käinud. Kas ma just luuleprõmmijaks hakkan, on iseküsimus, kuid kirjanike kogukonnaga kontaktide loomise ja ka oma esinemisoskuste harjutamise mõttes on see igal juhul oluline. Eelmisel reedel, kui tähistasin endamisi kaht aastat teadliku enesearengu teekonna algusest, laekus mu postkasti kiri Dark Angelite kirjutamisgrupist. Nad soovivad, et jagaksin oma tegemisi nende iganädalases uudiskirjas. Saatsin pildid ja teksti ära, sest see kogukond on minu jaoks hästi südamelähedane ning ma olen hästi tänulik, et nad mind nii soojalt on vastu võtnud. Tegelikult on ju kõik seda teinud. 

Esimene sügistorm on ka ära olnud. Itsitasin, kui lugesin kohaliku hobi-ilmaennustaja sõnavõttu, et ei mingit orkaan Wandat, Šotimaal öeldakse sellise ilma kohta sügis. 😁

Rogie Falls


Neljapäev, 23. september 2021

Sööme sõnu... ja seeni. Ilusat alanud sügist!

Eile algas siis sügis. Meil vihma ja tormiga. Kuskil kahest pärastlõunal hakkas sadama ja vahepeal kallas korralikult. Üle pika aja. Lõpuks ometi! Metsad on ikka suhteliselt kuivad. Selle nädala alguses oli meil õhutemperatuur üle 20 kraadi jälle, septembris käisin isegi ujumas. Seega, eelmises postituses õhku visatud mõtte tegin teoks. 😁
Käisime hommikul, pisut pärast päikesetõusu, kui päevaks lubati 25 soojakraadi. 24 tuli ära. Väga palav oli. Õnneks oli hommikune vesi karastav - kehatunnetuslikult ehk 15-16 kraadi. Palju rohkem ka mitte. Mäletan seda tunnet, kui Eestis Narva-Jõesuus vette läksime, ja see emotsioon - misasja - nii soe vesi? Siin ikka viskasin vette minnes paar korda südamepiirkonda vett, et keha harjuks. Vesi on ikka nii soolane, et nahk kergelt kipitab, ja kodus kohe duši alla. Tol hommikul ei olnud hülged meist üldse kaugel. Käisime mõõna lõpus ja tõusu alguses, seega tuli päris kaugele kaldast jalutada. Üksinda mulle ei meeldi käia ujumas. Keegi peab olema ikka kaldal kaasas. Kutt praegu veel külmast mereveest lugu ei pea, aga kodus külma dušši võtab küll. 

Tööalaselt on olnud päris suuri edasiminekuid. Eelmisel reedel alanud Londoni Moenädala üks suurüritusi - galaõhtu This Is Icon - kinkekottides (kokku 260), oli ka 24 minu raamatut. Kuna seda üritust korraldab seesama agentuur, kelle ridades ma olen, siis jõudis minuni kiri, kus küsiti, kas me teame ettevõtjaid, kes sooviks oma tooteid nendesse kingituste kottidesse. Raja Teelena pakkusin enda raamatut - et ehk sobib? 
Tagasiside oli see, et see on vägagi sobiv, sest eriti praegusel ajal on vaja inspiratsiooni ning meeldetuletust õnnetundeks. Saastin veel digiraamatu ka, et nad saaks üle vaadata - kõik kiideti heaks. Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin üle 2 tunni raamatutesse sisse kirjutades. Ligi 10-kilone pakk läks teisipäeva hommikul Londoni poole teele, kolmapäeva lõunaks oli nende juures kohal. Kui ma nädalavahetusel neid pilte ja videosid nägin üritusest, võttis mul kõhust õõnsaks. Ausalt, kui ma oleks ette teadnud, mis kaliibriga üritus, ma vist poleks julgenud pakkudagi oma raamatut. Peaesineja oli legendaarne Grace Jones, külaliste hulgas Emma Thompson, Rod Stewart jpt kohalikud telestaarid. Tolle õhtu õhtujuht hakkas mind ka IG-s jälgima. 🙈

Better Read Books,
Laupäeva hommikul võttis aga tänupisarad silma üks hoopis teistlaadi sündmus. Kohalik, iseseisev raamatupood Ellonis võttis müüki minu raamatud. Ja laupäeva hommikul oli neil sotsiaalmeedias postitus, kus mu raamat oli vitriini keskel. Miski, millest ei osanud unistada. Salvestasin selle pildi endale, et see alatiseks meelde jääks. 
Eile avastasin postkastist kirja (lugege ka Pakkumiste ja Spami lahtreid oma postkastis), kus erinevaid mõtteviisi mentoreid koondav ettevõte soovib oma arendatavasse nutirakendusse üles laadida minu loomingut. Saatsin neile täpsustava kirja, kas raamat või midagi rohkemat... 
Amazonis ilmuv ajakiri Hermes on ka minu loomingust huvitatud, et hakkaksin neile iga kuu kirjutama. Esialgu tundub see olevat rohkem portfoolio ehitamise võimalus, jällegi - saatsin täpsustava kirja nende eesmärkide osas. 

Värska Originaali raamatu intervjuud on ka järjest purki saamas. Arutame siin ettevõtte juhtkonnaga, et kas teha ka üleskutse, kus inimesed võiks oma mälestusi saata. Oktoobris algab siis transkribeerimine ja kirjutamine. Praegu oleme ilusti graafikus. Kus ma graafikust maas olen, on mu 28päevane kirjutamistreening. Õnneks ei kao need materjalid kuskile. Väikseid tööotsi on ka vahel, lisaks neid, kes uurivad koostöövõimalusi. Nagu ikka. Tõenäoliselt jätkub koostöö ka sotsiaalministeeriumiga. 
Vahepeal lugesin üle ka asju, mida kirjutasin eelmisel aastal - oma romaanihakatusi, ja tekkis meeletu kihk seda kõike jätkata. Kohe kahju oli käest panna. 

Kui ma ütleks, et ma olen need 20 päeva, mis viimasest postitusest möödas, rängalt rüganud kirjutada, siis ma valetaks. Nii et ma ei ütle seda. Kirjutanud olen muidugi, aga märkimisväärne aeg on metsas veedetud. Ja siis hiljem köögis. Septembris toimusid siin põhimõttelised muutused, mistõttu jäi ka auke. Loodus tühja kohta ei salli, ja nii sai see täidetud seenelkäikudega. Üksi käisin mõnel hommikul või õhtul ainult kodulähedases pöögimetsas. Pöögid on põnevad puud - enamasti alt oksteta nagu männid. Juba noored pöögid on vibalikud. Kõrged, siledakoorelised, jämedad. Ja nende all, samblasel, veidi kõval pinnal on kukeseened ja ametüst-rupikud - kärtslillad seened. Kirjutasin neist ka eelmises postituses. Kasvavad nad ka kõdulehtedel, ikka pöökide all. Kübar lahtisena ongi 2-4 cm ja lilla pilvikuga seda segi ajada on ikka keeruline. Minu meelest. 
Nagu teinekord kukeseentel, võib ametüstrupikute kübaratelt ka põnevaid moodustisi leida. 
Ma nüüd ei oska öeldagi, mitu korda me nende nädalate jooksul oleme metsas käinud. Igal juhul on marineeritud männiriisikaid praegu talveks ca 15 liitrit, lisaks 5 liitrit marineeritud kukeseeni ametüstidega. Emps küsis, et kas talvel söön ainult seeni, ja eks neid imestajaid on siingi olnud, aga mul oli juba Eestis kombeks jõuludeks koduseid hoidiseid kinkida, nüüd on võimalus siin seda traditsiooni jätkata. Moosid, kurgid, seened. Kui homme taluturult ploome saan, siis miks mitte ka ploomikompott? Teoorias saaks Grosikust (üks nn venelaste pood) ostetud sügavkülmutatud kirssidest ka kompoti teha... 

Eile olin ühel veebikoolitusel, kus öeldi välja, et praegu on UK-s ligi miljon vakantset töökohta, sest seoses koroona, aga eriti Brexitiga, on riigist lahkunud 1,6 miljonit inimest. Enamasti poolakad, kes läksid lähedasi külastama, aga ei pääsenud enam tagasi. Poolas olles avastasid nad, et Saksamaa pakub häid tingimusi, seega polnudki mingi hetk enam põhjust tagasi tulla. 
Mullegi tehti nädalavahetusel metsas seenel käies üks pakkumine, täna kell 13 on töövestlus. Ei mingit CV saatmist jms, vaid mind kutsus Vivian, kreeklanna, kes meil ka tantsimas käib. Neil hambaarsti praksises abilisi hädasti vaja. Tõsi, pakkumine pole otseselt erialane, aga mul on võimalik seda erialaga siduda, kui võtan seda kui uurimisprojekti. 😀Sellist suhtumist kaasates olen mingeid väiksemaid sutse ka siin teinud. Nt käisin asendamas kolmel korral hooldekodus töötajaid. Enne, kui te sirgelt selili end viskate, siis pange eelarvamus hooldekodust kohe kõrvale. See, kus mina käisin, on Eesti mõistes pigem "toetatud elamine". Kokku on kohti selles viiele inimesele, üks klientidest oli haiglas, üks kolis just veidi suuremasse paika, seega oli mul kolm klienti, kellega tegeleda. Tegelemine tähendas nendega vestlemist, meelde tuletamist ja jälgimist, et nad oma ravimid võtaks, ja võimalusel nende kaasamist igapäevasesse tegevusse. Muu hulgas tähendas nendega tegelemine, et vaatasime kõik koos ühel õhtul Star Warsi esimest osa telekast. Tegemist on vaimse tervise probleemidega klientidega. Kõik oma diagnoosidega, mistõttu omaette elamine oleks neil keeruline, aga toetatud vorm loob neile selle turvatunde, mida nad vajavad. Hooldekodu köögi seinalt leidsin näiteks nende 8 eesmärki 2021. aastaks. Muu hulgas annavad nad välja oma ajakirja ja tahavad aasta lõpuks luua oma laulu. Neil on oma teleskoop, millega aias saavad taevakehi vaadata ja pildistada ning mänguderuum piljardi ja noolemänguga. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, sest see kogemus muutis minu arusaama hooldekodudest kohe kindlasti. Muidugi pole kõik sellised, pigem näitab see, et selline süsteem on võimalik ja toimiv. 

Lähedastega juba jagasin oma mõtteid, et palgatöö praeguse graafiku juures on kahe teraga mõõk. Plusse on omajagu, kuid kõige suurem küsimus on aeg. Oma tegevuste planeerimine. Nimelt olen ma ju nüüdsest ka üliõpilane Aberdeeni ülikoolis - kevadeks peaks olema tunnistus sellest, et olen õppinud tundma Kirde-Šotimaa ajalugu, maastikku, majandust ja kultuuri. Kuidas üldse mahutada see oma tegevustesse nii, et jääks aega praegu võetud kohustuste täitmiseks, aga ka Kutiga koos tegutsemiseks? Kui edasiviiv see rängalt rügamine ikkagi on? 

Lisaks on paar klienti, kellega peaks potentsiaalselt koostöö oktoobris algama. Kui need ka juurde tulevad, siis tuleb potentsiaalsed töötunnid kindlasti paberile panna, ja vaadata, kuivõrd üldse mahub siis palgatöö. Saatsin küsimused juba oktoobriks välja, ootan nende otsused ka ära. 
Pikalt ette pabistada pole mõtet. Käin täna kohtumisel ära, eks siis on pilt selgem nii koormusest, ülesannetest, ootustest kui ka palganumbrist. Kuna ma nagunii kesklinnas olen, lähen läbi ka Grosikust, kuhu tuli eile väikseid kurke, nii saan sellele kolmele liitrile lisa marineerida.

Kuna mustsõstrapõõsad kasvavad siin metsikult (koduaedades ikka vähe), siis on mustsõstralehti keeruline leida. Kasutasin siis vereva sõstra lehti, mis mudides lõhnavad samamoodi nagu musta sõstra omad. Eestikeelses kirjanduses on kohati kirjeldatud kui seda külmaõrna taimena. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Võib-olla pikalt kahtkümmet külmakraadi tõesti vastu ei pea, aga siin kasvab ta üsna metsikuna - kui pole just hekitaim, siis ei lõika ega kata teda keegi. Panen õitsvast taimest pildi ka. Marjad proovisin ka ära - üsna musta sõstra moodi. Pidigi olema mustale sõstrale kõige lähem. 

Inglisekeelne netiotsing küll ühtki retsepti ei andnud, kus oleks vereva sõstra lehti soovitatud kasutada, samas ei näinud kuskil ka infot, et need kuidagimoodi mürgised oleks. Kurkide marineerimisel mustsõstra või kirsilehtede kasutamine on vist Eesti omapära. Poolast või ka venekeelsete siltidega kurgipurkides poes ei ole neid lehti. Ega Eestis ka tööstuslikult tehtud kurkidel pole. Ehk see ongi miski, mis eristab kodus tehtut? Kutt kiitis igal juhul kodused kurgid heaks. Seeni ta ei söö. Kunagi kukeseeni sõi, vahepeal sõi siin isegi neid poe-omi, aga praegu ei taha jälle. Õnneks on mul sõpru, kes selle kukeseenepiruka aitavad ära süüa. 😃


Nii, nüüd vist said olulisemad asjad kirja. Nädalavahetusel oli Aberdeenis viskifestival, aga sain sellest alles eile teada. Me käisime laupäeva hommikul siinse Meeste Kuuri (Men's Shed) korraldatud taluturul. Lootused tellida neilt pudrunui ja puidust sõõr (et saaks ise hapukapsast teha) või et Kutt saaks koos nendega puutööd teha, läksid luhta, kuid see-eest saime aru, et talu ei tähenda ainult köögivilja või loomakasvatust, vaid mõned talud toodavad ka maiustusi, küpsetavad leiba jne. Meeste Kuuris kaasa löömiseks pead aga olema vähemalt 18, sest alaealiste juhendamiseks peaks olema neil eraldi kindlustus ning riiklik tõend, et nad võivad lastega töötada (PVG). 

Eile nägin ka pealkirju, et sel aastal on lootust, et jõuluküla südalinnas tuleb taas. Eelmisel aastal jäi see piirangute tõttu ära. Praegu on võetud nii Šotimaal kui ka UKs tervikuna suund, et uusi piiranguid ei kaaluta, küll aga kehtib jätkuvalt nõue katta ühistranspordis ja siseruumides nina ja suu (näokate või mask). 4. oktoobrist lõdvenevad ka reisipiiranguid. Tundub, et riigis on suuremaid muresid praegu, kui see viirus - paljud energiafirmad on läinud pankrotti või saneerimisele, puudus on tervishoiutöötajatest, veokijuhtidest jpm. Näiteks kiirabiteenuse osutamiseks on Invernessi kandis abi palutud juba sõjaväelt. See gaasikriis tundub veidi kummaline, sest need platvormid on ju n-ö siinsamas, aga kuna ma pole uurinud, miks nad riigilt rahatuge vajavad, siis parem ei kommenteeri seda pikemalt. Panen siia lõppu hoopis ühe pildi jalutuskäigult Doni jõe ääres. Pildilt paistavad kaks saart jões, ja see pilt on tehtud Seaton parki viivalt teelt, Tillydrone'i poolsest küljest. Bridge of Don on n-ö otse ees, puude taga. 


Neljapäev, 2. september 2021

Teine september

 On teine september. Millal siis veel kirjutada teisest alanud septembrist, kui teisel septembril? 😉

Avapildiks pani seekord kollaaži, kus kanname Kutiga samu dresse. Selle vahega, et tema kandis neid aprillis, mina septembris. Selga sai ta neid vast paar-kolm korda. Nüüdseks lühikesed ja pusa õlast kitsas. Minust on ta silmnähtavalt pikem, õlgade laiusest rääkimata. Nii et - suvega kasvas üle pea. Seega, on mul nüüd soojad dressid, millega päikesetõusul jalutamas käia. 😀

Ja päikesetõusul ma nendega jalutamas käisin ka. Kes sotsiaalmeediat on jälginud, siis eilegi hommikul postitasin pilte. Üle pika aja oli kaunis päikesetõus, muidu on ikka haar-hall olnud päeva esimene pool. Pärastlõunal tuleb jälle päike välja, hommikuks on haar Põhjamerelt tagasi. 

Kui Inglismaa poolel vist polegi veel lapsed kooli läinud, siis Šotimaal algas kool 17. augustil. Vähemalt Kuti jaoks, osa koole alustas paar päeva hiljem. See-eest on neil oktoobris juba 2 nädalat vaheaega. 11. oktoobril peaks hakkama vaheaeg. Tarkusepäevast suurem tähelepanu oli asjaolul, et algas sügiskuu, ehk et suvi justkui läbi. Samas, temperatuurid on suvised juba teist nädalat. Kohati isegi 20-24 kraadi, meil veidi jahedam, aga laupäeval flashmobil käies oli ikka täielik suvi - vaat, et päikesepistet ei saa! Olime küll mere ääres, aga isegi õhukese suvepluusiga oli palav. 

Praeguste ilmaennustuste kohaselt suvesoe jätkub nii sel kui ka järgmisel nädalal. Temperatuuri 20+, mis tähendab sellist ilma, et võib veel ujumaski käia. Seda enam, et nüüd on merevesi ka soojem. Suvi otsa ikkagi päike kütnud. 😂 Mäletan, et kui Eestisse tulles Narva-Jõesuusse ujuma läksime päikeseloojangul, oli selline tunne, nagu oleks suppi astunud. Siin olime 12kraadise mereveega ära harjunud ja siis 18-20 kraadine vesi tundus ikka väga soe. 

Päikesetõus 1.09.2021 Aberdeenis, Doni jõe suudmes. 

Augusti lõpus möödus kolimisest 20 kuud. Paljud siinsed tegijad ütlevad, et neile tundub, nagu oleksin palju-palju kauem siin olnud. Endale ka tundub aeg-ajalt nii. Kutt isegi ütles, et selline tunne, nagu oleks kolmel suvel Eestis külas käinud. Tegelikult on alles teine sügis alanud. Praegust asjade kulgu vaadates sel aastal ilmselt Eestisse enam ei tule. Kel aga soov Šotimaad avastada, siis novembrist alates taastab Ryanair otselennud Edinburghi ja Šotimaa vahel. Variant on lennata ka üle Riia Air Balticuga, kuid sellega on nii, et minna on küll tore - siis on lühike aeg Riia lennujaamas, kuid siiapoole tulles tuleb oodata lendu üle kuue tunni. 

Need seenelaadungid, mis sotsiaalmeediast sõprade lugudest ja postitustest silma jäid, ajasid meid ka metsa, kuid siin on nii kuiv, et leidnud oleme vaid kukeseeni ning needki üsna pisikesed ja üksikutes kohtades. Sisemaal on rohkem, sh tunnise autosõidu kaugusel, aga seda, et 2x20l kuuseriisikaid välja tuua - seda võin vaid unistada. Ja rõõmustada teiste üle. 

Pildil olev isend on ca 2-4 sentimeetri kõrgune ja välimuselt meenutab isegi veidi samblikku. See seen pole söödav, aga välimus on tõesti silmatorkav. Ka seene rahvapärane nimetus - staghorn ehk siis tõlkes täkupasun- on üsna meeldejääv. Kasvabki okasmetsas, üldjuhul sellises puntras, tavaliselt kas teeraja kõrval samblas, mõne kännu peal või lähedal. 

Üks tore seen on siin veel, mida pole Eestis mina näinud, samas - see on ka nii väike, et võibki jääda märkamatuks. Kübara läbimõõt seenel 2-4 sentimeetrit ainult, ja seen ise ka pisike. Värv lavendlililla, üleni. Nii jalg, kübar kui ka eoslehekesed. Ametüst-petja ehk amethyst-deceiver. Kasvab seal, kus kukeseenedki, paaris kohas kasvasid suisa kõrvuti. 

Elus esimest korda puutusin kokku ka nn valekukeseentega. Näevad täpselt samasugused välja, nagu päris kukeseened, ainult see vahe, et pole katsudes tihked, vaid pehmed, kübar on kergelt painduv. Ja kui läbi lõikad, siis sisu pole mitte valge, vaid üleni oranž. Kasvab tavaliselt kõdu peal, enamasti okaspuude all, aga ka nt nõmmel, kanarbiku sees. Ühe seene leidsime veel, mida ei suutnudki ära tuvastada. Ma olen üsna kindel, et tegemist oli mingi riisikalisega. Kasvas lehtpuude all. Haavad, kased. Värvus hallikas-rohekas-pruunikas. Nooremad pigem rohekamad, vanemad hallikasvalged. Piim valge. Ja kasvas kõdunevate lehtede sees. Kuna kindel ei olnud, jätsime nad sinna, kus kasvasid. Pildil on neli isendit ja taamal ka kasvukoht. Kui keegi oskab öelda, millega tegu, oleme väga tänulikud. 

Mis seen see on? 

Kutil on järgmisel neljapäeval matemaatikas miski riiklik hindamine. Et kas saab riikliku kolmanda taseme kätte või ei saa. Ütleb, et vaja lihtsalt harjutada. Kui "meie ajal" tähendas harjutamine seda, et võtad pliiatsi kätte ja teed tehteid, siis nüüd sõidetakse SumDog'is rallit, ja vastatakse vahepeatustes küsimustele, ning eesmärk on klassikaaslastest parem tulemus saada. 

Koolipinki rühime justkui mõlemad, sest septembriks võtsin endale kaks kirjutamiskoolitust. Üks neist on selline iseõppimine, ja rohkem sellise tuleproovi moodi, kus iga päev saad ülesande, ja siis ise teed. Teine ongi koos kahe juhendajaga, üks neist mu kirjutamisjuhendaja, ja teine on see, kes teisipäevaseid Dark Angelite kirjutamiskohtumisi veab. 


Sellest nädalast taastasime oma hommikuklubi tegevuse ka, mis juuli alguses peatus. Ma ise juba eelmisel nädalal taastasin kella 5.44 ärkamise, kuid sellest nädalast siis 5.20, et ekraani taga kell 5.30 kohtuda. Kella kuuest sportima, ja selleks ajaks, kui Kutt ärkab, olen päevaks valmis. Kui tema kooli, siis algab minu tööpäev. Olen aru saanud, et organiseeritus, kindel päevakava, aitab mul oma loomingulist potentsiaali paremini rakendada. Ilma päeva läbi mõtlemata sebid küll, õhtuks oled väsinud, sest midagi on tehtud, aga saavutuse tunnet ikka pole. 

Järgmisest nädalast peaks taastuma ka meie rahvusvaheline mastermind ehk ajurünnakute kohtumine, samuti õhtused kirjutamisklubid. Blogipostitus on siiski igasse nädalasse kavandatud, kas see on teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, sõltub sellest, kuidas kliendikohtumised paigutuvad. 

Eelmise nädala lõpus oli kaks intervjuud võimalik uute koostööprojektide osas - üks Eestis elava ameeriklannaga, üks siinse tarkvaraettevõttega, järgmisest nädalast algab aga koostöö memuaari kirjutamiseks USAs elava kliendiga. Lisaks sellele Värska Vesi AS raamatu kirjutamiseks intervjuud ja materjalide läbi töötamine ning turundustekstide kliendid. Need viimased võtavad küll korraga vähem aega, kuid moodustavad siiski olulise osa nädalast. Aeg-ajalt tuleb ka mõni luuletus kirjutada. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et saan seda mitmekülgsust kirjutamises hoida. 


Kolmapäev, 25. august 2021

Uitmõtted

 

Kuidas mõtted sünnivad? Mulle aeg-ajalt tundub, et nad uitavad ringi. Uitavad ja ootavad, et keegi nad üles korjaks ja ellu viiks. Paljud asjad, paljud otsused on minu elus alguse saanud uitmõttest. Uitmõttest, mida uskuda ei julge, aga unustada ka ei suuda ega tahagi. 

Kasvõi see blogigi. Lõin selle esialgu ainult selleks, et endale kogu teekonda jäädvustada. Alles paar kuud hiljem sain isekusest üle ja teadvustasin, et ka kellelgi teisel võiks minu käekäigu jälgimisest abi ja tuge olla. Mulle nimelt väga meeldib mõttekäik, et loomingu varjamine on üks kohutavalt isekas tegevus. Meil kõigil on mingi anne, eriline oskus, teadmised, mis on aidanud meid saavutusteni. Õpetajad, arstid, insenerid, ehitajad, õmblejad, kokad ja kondiitrid - kujutlegem, et nad ei jagaks oma annet ega oskusi kellegagi. Võib-olla ainult ehk kõige lähedasematega. Kuivõrd palju vaesem oleks maailm! Kuivõrd palju rohkem oleks meil keskpärasust ja kehva kvaliteeti, sest peame kõike ise tegema! Kujutage ette, et need inimesed mõtleksid, "kes olen mina, et teisi ravida/õpetada, neile ehitada või õmmelda."  Nad seisavad võimalusega kriitikaks või kiituseks silmitsi iga päev. Kõigile nad kindlasti ei meeldi. 

Ent loomeinimesed - mitte kõik, kuid siiski - mina aastaid nende hulgas - on suures kriitikahirmus kogu oma annet kiivalt endale hoidmas, jagamas vaid kõige lähedasematega. Tegelikult on meie loomingud samamoodi vaja, nagu me ise vajame teiste inimeste panust ühiskonda. On mõeldamatu, et ühel päeval ei loodaks enam ühtki uut laulu või taasesitataks neid, sest "kõike on juba lauldud". Noote on piiratud kogus, ometi sünnib üha uusi kombinatsioone. Samamoodi kunstis. Kirjanduses sünnib isegi uusi sõnu, kombinatsioonidest kõnelemata. 

Kriitika, mis sisaldab endas konstruktiivsust, võimet seeläbi enda oskusi lihvida, on sama, nagu korrigeerida sihtimist, kui oled esimese lasu märgist mööda kõmmutanud. Täiesti okei. Isegi teretulnud. Kriitika, mis sisaldab lihtsalt fakti, et ma lasin mööda või olen kehv sihtija, küll kuidagi edasi ei aita ning sellel end ka mõjutada ei lase. 

Eraldi tänusõnad tahan aga öelda lugejale, kes mu Eestis käigu ajal mainis, et mu blogi pole usutav. Et pole tõenäoline, et välismaale elama minnes kõik nii lilleline on. Ma siis küsisin, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastus oli, et "noh, aga teismeliste poistega on ikka raske, eriti üksikemadel." Ma küsisin siis uuesti, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastata ta sellele ei osanud. Või ei tahtnud. "Võib-olla on hoopis teismelistel poistel oma emadega raske?" küsisin seepeale, ja seepeale muutis ta jututeemat. Ma ei saanud aru, miks see mind kraapis. Nüüd saan, ja jõudsin selgusele. Ilma selle vestluseta poleks ka mul seda selgitust enese jaoks - miks ma olen otsustanud meie elu ja tegemisi kajastada just sellisel moel, kus raskustest on küll juttu, kuid must pesu jääb avalikult pesemata. See ongi minulik. Ei ole ma väljaspool blogi oma isiklikke suhteid avalikult lahanud ega näe vajadust seda siingi teha. Erimeelsusi on igas suhtes, sh emade ja poegade vahel, aga need ei defineeri meie suhet. Need pole meie suhte igapäev (aitäh, õde, et selle mõtteni aitasid) ja ma ei näe põhjust võimendada vähemust. Pealegi, ma olen veendumusel, et millele oma elus rõhku paned ja energiat annad, seda oma ellu rohkem saad ka. Ehk siis, kui kirjutada pidevalt probleemidest, siis neid tuleb juurde, sest hakkame märkama detaile. Kui aga märgata ja jäädvustada head elus, siis positiivse oskaal kindlasti suureneb, sest me lihtsalt ei lase negatiivsel end häirida. 

Tantsimist olen maininud ma mitmel korral. Enne, kui eelmise aasta detsembris sellega alustasin, polnud ma kordagi tantsinud ei salsat ega bachatat, kizombast polnud ma kuulnudki. Pildil olevad tantsukingad tellisin endale veebruaris, kuigi jalga sain need esimest korda vist alles maikuus, kui saalitreeningud taastusid. Need on spetsiaalsed, seemisnahkse tallaga, seega õues nendega ei tantsi. Seega, laupäeval toimuval Jerusalema tantsu flashmob'il. Jerusalema tants levis üleilmsena 2020ndal aastal ning praeguseks on ka mitu Eesti asutust oma versiooni youtube'i laadinud. Kui kirjutada Jerusalema tants, siis saate valida nt Viljandi haigla, Rapla kooli ja veel mõne paiga vahel. Üleilmseid versioone on ka, nt Šveitsi märulipolitsei oma. Flashmob on aga selline üritus, kus üks(ikud) alustab/vad ja näiliselt möödakäijad ühinevad tantsima. Kui õigesti mäletan, siis rahvatantsijad tegid ühel aastal ka kuskil kaubanduskeskuses. Meie teeme vabas õhus, praeguse seisuga lubab ilusat ilma ka. Minu jaoks esimene kord flashmobist osa saada, seda enam tantsijana. 

Meie treener Daniel seadis meile aga veel teisegi üleilmse tantsu-väljakutse, mis on tehtud Pinto Picasso loole Paris. Me neid samme olime ikka mõni nädal õppinud, aga piisavalt pika vahega, seega iga kord hakkaks justkui nullist peale. Meie Eestis oleku ajal viskas Daniel aga õhku, et kes lõpuni ise ära õpib ja veatult ette tantsib, saab kaks tasuta tundi. Noh, mis sa selle eneseisolatsiooni ajal muud ikka teed, kui õpid, onju? Nii lihtne muidugi see polnud. Ja ega ma üksi video järgi (selleks oli teine video, kus samme seletati) polekski suutnud seda selgeks saada. Teised tantsijad aitasid. See oli ka esimene kord, kus ma reaalselt tundide kaupa harjutasin - mõni õhtu neli tundi, ühel õhtul ei teinud midagi, aga kui tunnid 10 päeva peale ära jagada, siis igasse õhtusse tuli kaks tundi. Oli pisaraid, meeleheite ja vihapisaraid, mõtteid tantsimisele üldse joon alla tõmmata, oli enesehaletsuspidusid, kuid sõprade abiga sain hakkama! Selgeks sain. Koordinatsiooniharjutused on mulle eluaeg rasked olnud, isegi ülikooli ajal kehatehnika tunnis sain aru, et mul on kaks vasakut jalga ja vähemalt kaks paremat kätt. Selleks, et seda treenida, seepärast ma tantsuga tegelengi. Teine põhjus see, et sel ajal ei saa mõelda millelegi muule. Mõte puhkab. 

Eelmisel nädalal sai läbi ka neljanädalane üks-ühele koostöö. Kirjutamine ei ole tema põhitöö, kuid ta polnud ka algaja. Loominguline kirjutamine oli talle üsna tuttav mõiste. Seda enam oli mul hea meel, et suutsin pakkuda talle midagi, millega ta ennast üllatas. On täiesti võimalik, et koostöö ühel hetkel jätkub, sest selle nelja kohtumiskorraga seadis ta endale paika kirjutamisrutiini, mõistis, mis teda inspireerib ja mis loometööd segab ning seadis eesmärgi, millal raamatu esimene mustand valmis saab. 

Reedel tähistasime Eesti taasiseseisvumispäeva kartulisalati ning koduse õunakoogiga. Rosina-ja kaneelirulle tegin ka. Õhtul vaatasime veebist öölaulupidu Tallinnas. 

Väga tahaks metsa. Mustikale. Seenele. Nõmmel on põldmarjad ka valmis. Karbitäie hiliseid metsvaarikaid sain ka. Ehk õnnestub nädalavahetusel põldmarjugi korjata. Praegune 20kraadine temperatuur ja kuivus seenelkäiku just ei soosi. 

Nii, aga nüüd tuli üks kiire tööasi vahele, mis on vaja 15 minutiga valmis saada, sest siis algab kirjutamiskursus, ja siis tantsima minek! 

Kolmapäev, 18. august 2021

Uus hooaeg

 Kutt läks kooli. Eile oli esimene koolipäev. Jälle. 😁 Õhtuste muljete ja meeleolu järgi läks hästi. "Normaalne, pold kõige hullem," oli Kuti enda kommentaar. Nojah siis. Kehaline kasvatus jätkuvalt neli päeva nädalas, nagu Kutt endale ise kevadel valis, mis tähendab, et koolivormipäev on ainult kolmapäev. Selle üle on tal hea meel. Saab dressides ja tossudes käia.  Traditsioonilist pilti enne koolipäeva algust sel korral teha ei lubatud. "Teeme õhtul, sobib?" Ju siis peab sobima. Täna hommikul kamandasin Kuti seina äärde, ei vaielnud vastu. 

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. 😎 Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir - kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog'iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. "Mugavam oli süüa ja parem maitse ka." 

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge - võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7. 

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata. 

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see "testiäri" mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed. 

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel. 

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu. 

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine - nii temal kui ka minul. 

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline - see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi - mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga - palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine. 

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud - kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale - tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna. 

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud.