Kolmapäev, 24. veebruar 2021

Palju õnne, Eesti!

Aastatagune Eesti sünnipäev on selgelt meeles. Oli talviselt tormine ilm. Sadas lund, lörtsi, vihma. Kõike. See oli ka esimene päev alates siiatulekust, kus üldse päikest ei näinud. Täna on olnud 11 kraadi sooja, päikeseline ning väga kevadine. Kutt ütles ka, et õhk on väga värske, kevadine. Käisime hommikul päikesetõusu ajal jalutamas ja laulsime pargis hümni ka. Krookused õitsevad muru sees, nartsissid juba näitavad ka pungasid - tõenäoliselt täna või homme lähevad õitsema. 💮

Praegu, kui seda blogipostitust kirjutan, siis mängib ERRi veebilehelt vabariigi aastapäeva otseülekanne. Tore kontsert oli. Päeval vaatasin ka Järvamaast tehtud filmi. Facebook on kaks päeva meelde tuletanud kõiki neid vabariigi aastapäevaga seonduvaid otseülekandeid, mis JT ajal tehtud said. Toredad hetked. 

Tänast päeva tähistasime ka sinimustvalgeks riietudes, tegin kooki, sõin suitsuvorsti ja värske kurgiga musta leiba hommikul. Õhtul panin kaks autogrammiga raamatut taas posti - ühe Kanadasse ja teise USAsse. 

Kuti sünnipäevale tagasi vaadates, siis see üllatus oli tema lemmikfilmi Star Wars kangelased. Tegin Facebookis oma seina peal otseülekande ka - kel on konto, saab järele vaadata. Kutt oli väga üllatunud. Ja väga rahul. Nüüd on tal neli tegelast külas käinud. 😎 Mul on hea meel ka selle üle, et veebruarikuu sünnipäevalastele posti pandud kaardid jõudsid kohale. See, et 18. detsembri teele pandud maksikirjad kuskil "kindlas kohas" on, on muidugi jama, sama kuupäevaga kaardid jõudsid kõik kohale. 

Pühapäeva õhtune esinemine rahvusvahelise emakeelepäeva raames on nüüd ka salvestusena nähtav, minu esinemisjärg oli neljas. Esitan katkendeid raamatust nii eesti kui ka inglise keeles. Nautige - kuuleb ka näiteks filipiinikeelset laulu. 

Eelmisel nädalal sain tähistada ka oma esimest suurettevõttest klienti, kellele kirjutan turundustekste nii eesti kui ka inglise keeles. Tekkis selline paus suurte asjade vahel. Rõõmu valmistab seegi, kui praegused kliendid tahavad koostööd uute projektidega jätkata. Aitäh teile! Eraelulistest saavutustest on suurim raudselt see, et sain edukalt hakkama pärmitaigna valmistamisega. Ma polnud varem teinud, aga meie pere õunakook käib justnimelt pärmitaignaga. Kasutasin siis kõiki moodsaid võimalusi ning Empsiga oli videokõne. Taigen kerkis silmnähtavalt ning terve nädalavahetuse sõime kordamööda kohupiimakorpe, õunakooki, kaneelirulle ja õuna-rosina stritslit.

Oma isiklikke projekte ajan ka ikka edasi. Kui miskit jagada juba, siis muidugi jagan! Tänase päeva puhul jagan aga üht luuletust, mille kunagi kirjutasin. 

Peegeldus

Sinavas järves peegeldub pilvede piir.
Ma tunnen ta värve ja teeseldud tundub kõik siis.
Näen valgust veesilmas kumamas vaikuse seest.
Ei kuulegi helgust maailmas,
kui aina põgenen enese eest.

Mustavas laanes ometi nägijaks saan.
Ise andmata võttes olen koletis endale ma.
Aeg muuta meid võib kartmata koormata end.
Vaev lihtsale mõtetes öelda on "ei"
ja kerguses kulgeb jaatav allatuult lend.

Valge ookeani kaldal kohtuvad taevas ja maa.
Ma jääda ei malda ja lahkuda siiski ei saa.
Toob taevagi alla tähtede joovastav helk.
Saan hetkedes olla nagu viiv,
sinu sinumustvagete silmade pilk. 


Ilusat Eesti sünnipäeva siit 1000 miili tagant! 

Kolmapäev, 17. veebruar 2021

Sünnipäevade nädal

Pikk vahe on sisse jäänud. Eelmine postitus oli ca kuu tagasi. Aega on jätkuvalt minulgi ööpäevas 24 tundi ja nädalas päevi seitse, kuid ma olen teinud mõningaid korrektuure, kuidas seda aega kulutan. Eks tegemist on palju kõigil. Seda tänulikum olen neile, kes meid on meeles pidanud ja aeg-ajalt helistanud või videokõneks soovi avaldanud. 

Seekordse postituse pildid on 18. jaanuari fotosessioonist. Lugesin üle, põgusalt olen maininud eelmises postituses ka vette maandumist. Mnjah. Ma esialgu arvasin, et see poolest reiest alanud paistetus on külmapaistetus - isegi otsisin internetist infot, sest samal päeval olid mõlemad jalad kuidagi kangevõitu. Samas, järgmiseks hommikuks oli vasak jalg normaalne, aga parema jala varbad olid ikka nagu põrsad ümmargused ning põlv paks all. Õhtuks polnud asi parem. Siis hakkas endal veidi kripeldama, ja kirjutasin oma siinsele füsioterapeudile. Leppisime aja kokku, et kolmapäeva hommikul lähen näitan ette. Muidu on tal kliinik kinni, aga erakorralisi patsiente on lubatud vastu võtta. Ma kvalifitseerusin selleks. Kolmapäeva hommikul kirjutas Blair (füsioterapeut), et kliinikusse murti sisse. Pikem jutt kokku võtta, siis tema juurde sain nädal hiljem neljapäeval alles, sest kindlustusega asjaajamine võttis aega. Vahepeal olin jõudnud käia perearstikeskuses, kus diagnoositi parema puusanärvi ulatuslik põletik (jalg enam puusast üles ei tõusnud) ja parema põlve tagumiste sidemete venitus. Menisk õnneks terve, aga nagu Blair mulle ütles, kui oli mu põlve korralikult kinni teipinud, et "põhjalik pehmete kudede vigastus", sest ka nädal hiljem tundis ta veel paistetust.  

Ilmselgelt tähendas see ka seda, et tantsida saime ainult teoorias. Kaks nädalat. Oi, see oli piin. Mul tõmbusid jalalabad krampi. 😁Päriselt ka. Lõbus oli ka töönädala sees. Kuna istumine oli meeletu piin, aga kuu lõpuks ootas käsikirja minu elu esimene "high-ticket" klient, siis tuli midagi muud välja mõelda. Töötasin seistes. Kasutasin raamatupakke, et lauale kõrgendus teha. 😎 Valmis sain. 

Ma ei saaks just öelda, et ma rõõmsal meelel oma tööpäevi meditsiiniasutuste vahel käimisele kulutasin, kuid ju mulle oli vaja siis meenutada, kui hoitud me siin oleme. Lugesin jaanuaris kokku - kolm tööpäeva kindlasti, kui mitte rohkem, hoolitsesin oma tervise eest. Kusjuures, muigama ajab see, et iga kuu alguses annab mõtteviisi mentor Kai meile ülesande muuta üks harjumus, ja minu jaanuarikuu harjumus oli "mõtlen endast kui tervest inimesest". 😂 Universum on ikka täiega nunnu. Mõnusalt paneb proovile. Veebruarikuu harjumus on õigel ajal magama minna st kella 21 paiku, sest jah, ma jätkuvalt ärkan äripäeviti kell 5.11. 

Jaanuaris sain veel ühe "käsikirja" kokku. Lastetoetuse. Oi, see oli vahva tegemine. Ma taotluse koos dokumentidega tegin tegelikult ju detsembris, ja siis kuskil jaanuari teises pooles sain kirja, kus oli 26-leheküljeline taotlus, mis tuli täita ja koos lisadokumentidega saata neile tagasi nii, et nemad hiljemalt 14.veebruar selle kätte saavad.  Ütlen ausalt, roppu moodi vedas, et üksikema olen. Muidu oleks see paberipakk veel paksem olnud ja 10 tunniga vist poleks seda kokku saanudki. Sellele 26 leheküljele lisaks tuli saata: 

  • minu siinsed sissetulekud alates septembrikuust sh ettevõtte omad
  • pangaväljavõtted kõikidest pangakontodest nii Eestis kui ka UKs, kus näitan ära toetused, mida olen saanud. 
  • kõik ettevõtte väljastatud arved 
  • ettevõtte laekumised ja väljaminekud (kassaväljavõte+kviitungid suurematest kuludest)
  • tõestused, et olen tööle kandideerinud (eitavad vastused, kontod tööportaalides)
  • tõestused oma erialase hariduse kohta ja et võin selles valdkonnas teenust osutada 
  • et meil on Kutiga siin elamise õigus 
  • et me tõesti saabusime UK-sse sel kuupäeval 
  • minu CV (kus on ära näidatud ka, kuidas ma end täiendanud olen) 
  • midagi kindlasti veel... 

Paberipaki paksus oli ca 3 cm. Kui ma kellegagi koos elaks, siis oleks ka tema pidanud samad paberid esitama. Pöidlad pihku ja näpud risti, et neile see saadetud kogus sobib. 

Kutt saab homme 13. Distantsõpe kestab tema jaoks veel vähemalt kuu aega. Osa lapsi läheb osaliselt kooli tagasi esmaspäevast. Rõhk on kõige pisematel ehk siis 4-7aastastel ning nn abituuriumil. Teised peavad samamoodi hakkama saama. Raske on olnud. Kutiga eile just rääkisime, kuidas nad teevad midagi, mida ükski põlvkond varem pole teinud. Kuna on täheldada olnud motivatsioonipuudust, siis arutlesime ka selle üle, kas ta oleks tahtnud varianti, kus praeguseks siis ca aasta poleks üldse mingit õppetööd toimunud, aga kui kooli tagasi minek, siis jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. "Ei. Ma saaksin siis küll päevad otsa õues olla, aga lõpuks hakkaks ikkagi igav," ütles Kutt. Ja see variant, millega abituurium silmitsi seisab, kus iga nädal tuleb nn süljetestiga proovidest teada anda, talle ka ei meeldi. "Ma siis juba parem õpin kodus. Olen juba harjunud sellega." Korraldasin ka enda tööasjad ümber nii, et istumegi mõlemad suures toas laua taga, siis ta näeb, et ma ka töötan ning mina näen tema ekraani. Homne sünnipäev vabaks saada on tema jaoks suur motivatsioon võimalikult palju asju ette ära teha. 

Mis veel sai tehtud? Kahest kirjutamiskoolitusest sai osa võetud. Üks oli Hay House'iga (jah, see on seotud Louise Hay'ga), teine Black Card Books'iga USAs. Kaks väga erinevat koolitust, kaht väga erinevat tüüpi raamatud, mida kirjutama õpetati. Märtsi alguseks panin veel end ühele viiepäevasele ise-õppimisele kirja. Ahjaa, esmaspäeva õhtul esinesin ühel luuleprõmmi üritusel, mis kinnitas veendumust, kui oluline on ka kirjanikuks, luuletajaks olles see mõtteviis. Kas oledki enda silmis "vaene loomeinimene" või kuulud selle 10% hulka, kes teenib 70% selles valdkonnas liikuvast rahast. Kas näed ja püüadki end elatada ainult värssidest või arendad enda annet teistes suundades ka, teed koostööd jms. 

Eeloleval pühapäeval aga esinen eesti ja inglise keeles rahvusvahelisel emakeelepäeva üritusel. Tahan täna veel oma paketi kokku panna ja ära saata, aga enne vaja poes käia, Kuti küpsisetordi jaoks üht-teist veel osta. 

Eelmisel nädalal sain Amazoni üles ka uuendatud e-raamatu. Eelmise koleda mustvalge asemel on nüüd kaunis ja värviline, nagu paberkandjalgi. Kel on Kindle olemas, siis reedeni saate selle tasuta alla laadida. Tegin selle võimalikuks, sest sel nädalal on paljudel sünnipäevad! Eile said 40 Liisu ja Aive, täna saab vend 45, lisaks on sünnipäevad Silval ja Annikal, homme saab Eliis 25, lisaks siis Kutt. Ma igaks juhuks ei maini Kutile kavandatud üllatust - ta on paaril korral blogi lugemas käinud. 😂 

Järgmine nädalavahetus on tal kaua-oodatud inseneride kursus merekadettidega seoses. Märtsi esimeseks nädalavahetuseks tahaks küll korraks linnast välja saada - end veidi tuulutada. Mõtleme siin, miskit ikka teeme. Kasvõi bussiga.