Kolmapäev, 25. august 2021

Uitmõtted

 

Kuidas mõtted sünnivad? Mulle aeg-ajalt tundub, et nad uitavad ringi. Uitavad ja ootavad, et keegi nad üles korjaks ja ellu viiks. Paljud asjad, paljud otsused on minu elus alguse saanud uitmõttest. Uitmõttest, mida uskuda ei julge, aga unustada ka ei suuda ega tahagi. 

Kasvõi see blogigi. Lõin selle esialgu ainult selleks, et endale kogu teekonda jäädvustada. Alles paar kuud hiljem sain isekusest üle ja teadvustasin, et ka kellelgi teisel võiks minu käekäigu jälgimisest abi ja tuge olla. Mulle nimelt väga meeldib mõttekäik, et loomingu varjamine on üks kohutavalt isekas tegevus. Meil kõigil on mingi anne, eriline oskus, teadmised, mis on aidanud meid saavutusteni. Õpetajad, arstid, insenerid, ehitajad, õmblejad, kokad ja kondiitrid - kujutlegem, et nad ei jagaks oma annet ega oskusi kellegagi. Võib-olla ainult ehk kõige lähedasematega. Kuivõrd palju vaesem oleks maailm! Kuivõrd palju rohkem oleks meil keskpärasust ja kehva kvaliteeti, sest peame kõike ise tegema! Kujutage ette, et need inimesed mõtleksid, "kes olen mina, et teisi ravida/õpetada, neile ehitada või õmmelda."  Nad seisavad võimalusega kriitikaks või kiituseks silmitsi iga päev. Kõigile nad kindlasti ei meeldi. 

Ent loomeinimesed - mitte kõik, kuid siiski - mina aastaid nende hulgas - on suures kriitikahirmus kogu oma annet kiivalt endale hoidmas, jagamas vaid kõige lähedasematega. Tegelikult on meie loomingud samamoodi vaja, nagu me ise vajame teiste inimeste panust ühiskonda. On mõeldamatu, et ühel päeval ei loodaks enam ühtki uut laulu või taasesitataks neid, sest "kõike on juba lauldud". Noote on piiratud kogus, ometi sünnib üha uusi kombinatsioone. Samamoodi kunstis. Kirjanduses sünnib isegi uusi sõnu, kombinatsioonidest kõnelemata. 

Kriitika, mis sisaldab endas konstruktiivsust, võimet seeläbi enda oskusi lihvida, on sama, nagu korrigeerida sihtimist, kui oled esimese lasu märgist mööda kõmmutanud. Täiesti okei. Isegi teretulnud. Kriitika, mis sisaldab lihtsalt fakti, et ma lasin mööda või olen kehv sihtija, küll kuidagi edasi ei aita ning sellel end ka mõjutada ei lase. 

Eraldi tänusõnad tahan aga öelda lugejale, kes mu Eestis käigu ajal mainis, et mu blogi pole usutav. Et pole tõenäoline, et välismaale elama minnes kõik nii lilleline on. Ma siis küsisin, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastus oli, et "noh, aga teismeliste poistega on ikka raske, eriti üksikemadel." Ma küsisin siis uuesti, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastata ta sellele ei osanud. Või ei tahtnud. "Võib-olla on hoopis teismelistel poistel oma emadega raske?" küsisin seepeale, ja seepeale muutis ta jututeemat. Ma ei saanud aru, miks see mind kraapis. Nüüd saan, ja jõudsin selgusele. Ilma selle vestluseta poleks ka mul seda selgitust enese jaoks - miks ma olen otsustanud meie elu ja tegemisi kajastada just sellisel moel, kus raskustest on küll juttu, kuid must pesu jääb avalikult pesemata. See ongi minulik. Ei ole ma väljaspool blogi oma isiklikke suhteid avalikult lahanud ega näe vajadust seda siingi teha. Erimeelsusi on igas suhtes, sh emade ja poegade vahel, aga need ei defineeri meie suhet. Need pole meie suhte igapäev (aitäh, õde, et selle mõtteni aitasid) ja ma ei näe põhjust võimendada vähemust. Pealegi, ma olen veendumusel, et millele oma elus rõhku paned ja energiat annad, seda oma ellu rohkem saad ka. Ehk siis, kui kirjutada pidevalt probleemidest, siis neid tuleb juurde, sest hakkame märkama detaile. Kui aga märgata ja jäädvustada head elus, siis positiivse oskaal kindlasti suureneb, sest me lihtsalt ei lase negatiivsel end häirida. 

Tantsimist olen maininud ma mitmel korral. Enne, kui eelmise aasta detsembris sellega alustasin, polnud ma kordagi tantsinud ei salsat ega bachatat, kizombast polnud ma kuulnudki. Pildil olevad tantsukingad tellisin endale veebruaris, kuigi jalga sain need esimest korda vist alles maikuus, kui saalitreeningud taastusid. Need on spetsiaalsed, seemisnahkse tallaga, seega õues nendega ei tantsi. Seega, laupäeval toimuval Jerusalema tantsu flashmob'il. Jerusalema tants levis üleilmsena 2020ndal aastal ning praeguseks on ka mitu Eesti asutust oma versiooni youtube'i laadinud. Kui kirjutada Jerusalema tants, siis saate valida nt Viljandi haigla, Rapla kooli ja veel mõne paiga vahel. Üleilmseid versioone on ka, nt Šveitsi märulipolitsei oma. Flashmob on aga selline üritus, kus üks(ikud) alustab/vad ja näiliselt möödakäijad ühinevad tantsima. Kui õigesti mäletan, siis rahvatantsijad tegid ühel aastal ka kuskil kaubanduskeskuses. Meie teeme vabas õhus, praeguse seisuga lubab ilusat ilma ka. Minu jaoks esimene kord flashmobist osa saada, seda enam tantsijana. 

Meie treener Daniel seadis meile aga veel teisegi üleilmse tantsu-väljakutse, mis on tehtud Pinto Picasso loole Paris. Me neid samme olime ikka mõni nädal õppinud, aga piisavalt pika vahega, seega iga kord hakkaks justkui nullist peale. Meie Eestis oleku ajal viskas Daniel aga õhku, et kes lõpuni ise ära õpib ja veatult ette tantsib, saab kaks tasuta tundi. Noh, mis sa selle eneseisolatsiooni ajal muud ikka teed, kui õpid, onju? Nii lihtne muidugi see polnud. Ja ega ma üksi video järgi (selleks oli teine video, kus samme seletati) polekski suutnud seda selgeks saada. Teised tantsijad aitasid. See oli ka esimene kord, kus ma reaalselt tundide kaupa harjutasin - mõni õhtu neli tundi, ühel õhtul ei teinud midagi, aga kui tunnid 10 päeva peale ära jagada, siis igasse õhtusse tuli kaks tundi. Oli pisaraid, meeleheite ja vihapisaraid, mõtteid tantsimisele üldse joon alla tõmmata, oli enesehaletsuspidusid, kuid sõprade abiga sain hakkama! Selgeks sain. Koordinatsiooniharjutused on mulle eluaeg rasked olnud, isegi ülikooli ajal kehatehnika tunnis sain aru, et mul on kaks vasakut jalga ja vähemalt kaks paremat kätt. Selleks, et seda treenida, seepärast ma tantsuga tegelengi. Teine põhjus see, et sel ajal ei saa mõelda millelegi muule. Mõte puhkab. 

Eelmisel nädalal sai läbi ka neljanädalane üks-ühele koostöö. Kirjutamine ei ole tema põhitöö, kuid ta polnud ka algaja. Loominguline kirjutamine oli talle üsna tuttav mõiste. Seda enam oli mul hea meel, et suutsin pakkuda talle midagi, millega ta ennast üllatas. On täiesti võimalik, et koostöö ühel hetkel jätkub, sest selle nelja kohtumiskorraga seadis ta endale paika kirjutamisrutiini, mõistis, mis teda inspireerib ja mis loometööd segab ning seadis eesmärgi, millal raamatu esimene mustand valmis saab. 

Reedel tähistasime Eesti taasiseseisvumispäeva kartulisalati ning koduse õunakoogiga. Rosina-ja kaneelirulle tegin ka. Õhtul vaatasime veebist öölaulupidu Tallinnas. 

Väga tahaks metsa. Mustikale. Seenele. Nõmmel on põldmarjad ka valmis. Karbitäie hiliseid metsvaarikaid sain ka. Ehk õnnestub nädalavahetusel põldmarjugi korjata. Praegune 20kraadine temperatuur ja kuivus seenelkäiku just ei soosi. 

Nii, aga nüüd tuli üks kiire tööasi vahele, mis on vaja 15 minutiga valmis saada, sest siis algab kirjutamiskursus, ja siis tantsima minek! 

Kolmapäev, 18. august 2021

Uus hooaeg

 Kutt läks kooli. Eile oli esimene koolipäev. Jälle. 😁 Õhtuste muljete ja meeleolu järgi läks hästi. "Normaalne, pold kõige hullem," oli Kuti enda kommentaar. Nojah siis. Kehaline kasvatus jätkuvalt neli päeva nädalas, nagu Kutt endale ise kevadel valis, mis tähendab, et koolivormipäev on ainult kolmapäev. Selle üle on tal hea meel. Saab dressides ja tossudes käia.  Traditsioonilist pilti enne koolipäeva algust sel korral teha ei lubatud. "Teeme õhtul, sobib?" Ju siis peab sobima. Täna hommikul kamandasin Kuti seina äärde, ei vaielnud vastu. 

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. 😎 Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir - kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog'iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. "Mugavam oli süüa ja parem maitse ka." 

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge - võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7. 

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata. 

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see "testiäri" mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed. 

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel. 

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu. 

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine - nii temal kui ka minul. 

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline - see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi - mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga - palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine. 

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud - kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale - tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna. 

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud. 






Esmaspäev, 9. august 2021

Me oleme tagasi!

 

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi "riigikorda". No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole - paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne... Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h.... Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet - Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata... Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni - seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika - kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus - ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha... Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama - ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju - või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 


Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks "kuidas ....." ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega... Kliendid ootasid samamoodi. Seega - nende otsus - lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides... Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin - kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt - kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 


Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. "Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!" 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning "nüüd see juhtus!" teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik - "mis oleks kui". Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja - Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas... Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi - jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 


Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust.