Pühapäev, 8. mai 2022

Sünnipäevaennustus läheb täiega täppi!

Kutt oma Vampsuga Jõelähtme jõe ääres, mis aprillis ei olnudki enam maa all. 


Ilusat emadepäeva! Ma tean, et Eestis on kell juba sealmaal, et väikesed lapsed (ja nende vanemad) on juba tõenäoliselt unemaal, kuid aeg on sellekuise postituse käes. Tunnistan ausalt, hing juba igatses seda kirjutama. 

Aprilli keskel, veidi enne mu sünnipäeva, käisin Eestis kiirvisiidil. Aitäh kõigile, kes te võtsite aega kohtumiseks. Seekord jäi kõige lõunapoolsemaks punktiks Järvamaa, ja sellevõrra oli tegelikku aega inimestega koos olla rohkem. 

Kuigi käik Eestisse oli minu jaoks lühike, koosnes see valdavalt kõrghetkedest. Üks nendest oli kahtlemata taaskohtumine sinililledega. Minu lemmikud. Kui neid 16. aprillil Keila-Joa pargis nägin, viskusin sõna otseses mõttes põlvili ja pisarad voolasid. Neil pole ju lõhna ega midagi, aga ma lihtsalt istusin, silitasin neid. Minu hingelilled... Pildil koos mu "sünnipäevakringli" ja joogiga. Piknik pargis mu ema ja pojaga. Elus esimest korda nägin seda, kuidas maa-alune Jõelähtme jõgi on maa peal. Ma olen selles tühjas jõesängis omal varbad ja kannad villi matkanud. Igal aastaajal, aga kui saabumise päeva õhtul ema pakkus, et läheme.... siis ütlesin jah! Päeval olin käinud juba kahe silma-arsti juures, saanud teada põhjuse, miks ma prillidega, mis tehti sama retsepti järgi erinevalt näen, istunud tund aega Kutiga tema pangakaardi kätte saamiseks sabas, sõitnud trammiga, seega olin täitsa valmis loodusesse minema. 

Jah, Kutt lõikas Eestis oma juuksed maha. Olid teised juba ca 50cm pikkused, seega annetamiseks piisavalt pikad. Otsus need Eestis maha lõigata sündis üsna viimasel minutil, aga kõik sujus. Samuti võttis ta mõtlemisaega, kas ta tahab sellest ka avalikult rääkida, aga arvas, et kui rääkida avalikult, siis äkki teised lapsed julgevad ka rohkem. Järva Teatajas ilmunud lugu saab lugeda siit. Age juures lasin endale ka uue kaubandusliku välimise teha. 

Selle sonksiga tulin ma Šotimaale ära. Nii hästi punutud oli Agel. St, 14nda õhtul ta punus, ja 17nda õhtuni pidas ilusti vastu. Ma poleks pidanud juukseharja Eestisse kaasa võtmagi, sest Šotimaal punus mulle patsid Sille tütar Signe ja need võtsime Age juures lahti. 😁 

Mõtlesin, et äkki lähen elus esimest korda Kakerdaja rappa ka, aga rendikas oli veits madala põhjaga selleks, et selles kevadises supis seal metsa vahel ekstreemsusi harrastada. Jah, ma läksin sealt "suure" maantee poolt sisse, kus Noku lõkekoha peale juhatab. Aga hea oli tõdeda, et talvised sõiduoskused on alles. Käisime siis Kutiga Viru rabas. Seal oli ka piisavalt lumine, laukad olid jääs. 
Suur rõõm oli näha, kuidas Müüsleri ja Köisi rahvas on seltsitare kenasti korda teinud. Kunagist klassivenda Silverit, kes Tallinnas avas Hõbeallika massaažistuudio, tänan ka südamest, et ta kohtumise paigaks oma kaunid ruumid võimaldas. 

Kui südaöö paiku Tiia ja Kareli saunatrepil end jahutasin, kuulsin ka sookured ära. Kuna kergelt tibutas vihma, siis virmalisi ei näinud, aga uduvihm kuumal nahal oli väga mõnus. Tagasi koju tulime nii, et nii Kutil kui ka mul oli 20kg kohver+seljakotid. Seljakotid mõlemal 12kg, kohvrid 20,8. Hästi pakitud, onju? 😀 Mis me kaasa võtsime? Ikka head-paremat. Ma arvan, et Eesti maiustusi oli ca 5kg jagu juba, aga neid on nii hea siin tänuks pakkuda. Hiljuti sain kahe šokolaadi ja 6 Mesikäpa kommi vastu pika, maani punase õhtukleidi. Siin on ballid jätkuvalt moes, ja kuigi teatris käiakse teinekord ka teksadega, siis nt auhinnagalad on kõik õhtukleitides. 

Päeval, kui mina pärast kohtumist Piretiga Eesti Kaubandus-Tööstuskojas presidendi pildiga endlit tegin, oli Kutil veel pats pikk. Kutt oli mul kaasas, sest olime teel maale ja kuna Kutt harjunud minuga tööl kaasas käima, siis ei kahelnud ka, et olla oskab. Pärast oli tal muidugi mustmiljon küsimust, millele ma ka vastasin. Hästi armas oli see, et emadepäeva-eelses postituses tõi Piret seda käiku kui positiivset näidet emadusest esile. 🙏

Selle käigu hetkel polnud kolmetunnine koolitus veel toimunud, kuid nädal hiljem juba oli ning osales 11 inimest. Ilmselt kõneleb kiituste edasi andmisest rohkem fakt, et kvaliteet hinnati piisavalt heaks, et see on nüüd saadaval ka Koja e-poes, seega saab igaüks ise endale sobival ajal oskusi arendada. Samuti leppisime kokku kaks koolitust sügiseks, oktoobriks. Üks ettevõtlusnädala raames, ja teise 10. oktoobriks. Ilmselgelt võtan selleks ajaks puhkust, puhkust nii oma kirjutamisest kui ka peatsest töökohast Aberdeeni Teaduskeskuses, kus alustan 18. mail ürituste ja turunduse koordinaatorina. Just koordinaatorina, sest neil on oma PR-agentuur, kes osa turundustegevusest teeb, lisaks tuleb suhelda meeskonnaga ja teiste teenusepakkujatega. Palju võimalusi õppida ja kohtuda põnevate inimestega. Neile meeldis mu loomingulisus, põhjalikkus ja teistsugune lähenemine. Tulevase ülemuse sõnul polnud neil pärast vestlusi (kuhu kutsuti 5 inimest), kellele esimesena pakkumine teha. 

Ma olin vähemalt sama õnnelik, kui 12 aastat varem, kui Vargamäel tööle asusin või omal ajal JT's. Ka siis kiljusin rõõmust. 😀

Korraks veel aprilli põigates, siis Edinburghis maandudes ootasid meid õitsvad Jaapani kirsid ja 17 soojakraadi. Eestis olles valdavalt lõdisesin, aga Edinburghis oli ikka hea meel, et talvejopet kaasa ei võtnud. Olin t-särgi väel. Rongisõit Edinburghi ja Aberdeeni vahel on tulvil imekaunitest, valdavalt mere-äärsetest vaadetest. Seega, kel valida, kas bussi või rongiga, siis mina soovitan rongi igal juhul. Ka Aberdeenis oli soe ja päikseline. Õhtul tegin veel Eestist kaasa ostetud Kalevi küpsistest ja kohupiimast endale sünnipäevatordi. Pildil on ka Kuti kingitud lilled ja kartulisalat Eesti hapukoorega. 😋

Sünnipäevahommikul ärgates avastasin, et mu tantsu-kogukond on mulle sünnipäevapeo organiseerinud. Sotsiaalmeedias kõik spetsiaalne poster, üritus jne. Ma olin pahviks löödud. Polnud ju juubel, ja jutt oli, et pakun natuke kooki... Olin väga liigutatud. 

Ja kõik need soovid, mis päeva jooksul tulid. Rõõm ja tänu. Muide, Eestis kingitud roosid õnnestus ka Šotimaale ära tuua. Keegi ei kobisenud kuskil. Eestis lennujaamas piirikontrollis murdus küll paar õit ära, aga üle elasid selle pika reisi! Emps on mul ikka superpakkija. 

Värska raamatu käsikiri sai ka aprilli lõpuks valmis. Üle antud, vastu võetud ja heaks kiidetud. Ma olen ääretult tänulik selle usalduse eest. Ja see koostöö! Imeline. Rõõm teadmisest, et ka neile töö meeldis, on suur. Kas raamat ilmub detsembris või 2023 aprillis, on minu käeulatusest väljas, aga põnevil olen küll. 

Kui ülikooliõpingud välja arvata, on kõik suured projektid justkui lõpule jõudnud, mai lõpuga lõpeb leping ka sots-min'iga, seega tuli see Teaduskeskuse aastane leping täpselt õigel ajal. Esialgu lähen tööle sinna emaduspuhkuse asendajana, kuid nagu siin on mulle öeldud - aasta on pikk aeg ja kes teab, mis pakkumised selle aja jooksul tulla võivad.  Kindlasti tulevad. Silvi numbrite põhjal sünnipäevakaardile pandud ennustus, kuidas sel eluaastal tuleb minu ellu tööalaselt palju uut, ja minu asi on see vaid vastu võtta, on praegu küll täie hooga käima läinud. 

Kasvõi see fotosessioon, mis tuli mu ellu nii, et kolmapäeval ütlesin jah, ja laupäeval oli juba pildistamine. Umbes 5 aastat oma elust püüdsin pildistamisest täiesti eemale hoida. Kuna teismelisena lähedase matusel tehti pilti, kui südantlõhestavalt nutma puhkesin, tuli see hetk iga kord meelde. Nn kohustuslikud pildistamised oli paras eneseületus. Tasapisi leppisin.  Aga seda, et ma oleksin ilus, seda ma ei uskunud. Ma olin alati olnud tark, aga mitte ilus. Kena. Nutikas. Kaunis ei olnud see sõna, millega mind oleks kirjeldatud. Keskkooli lõpuks olin "üsna tüdruku moodi".

See, et minus võiks olla modellimaterjali, seda ma küll ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui Supermodelli saateid vaatasin ja sealt fotograafide õpetusi kõrva taha panin. Lihtsalt selleks, et mitte nii koledana jääda. 3/4 piltidest läks nagunii ka pärast seda kustutamisele. Mis aitas lähemale eesmärgile, et minust ei tehtaks nii koledaid pilte, oli piltidel olemine. Taipamine, milliste nurkade alt jään paremini peale. Töö endaga. 

Aberdeeni elama tulles, on mul olnud kolm sessiooni Iska'ga, kellega meil on imeline klapp. Tänu nendele sessioonidele julgesin üldse mõelda, et... 

Aprilli viimasel päeval kandsin kohalike disainerite kleite, ehteid, ridiküle. Sessioon oli kesklinnas, rahvarohketes paikades, sh peatänaval. Täismeik, soeng. Sädelevad kleidid. Kingad olid enda omad. Kleitide autor on Maltal sündinud-kasvanud disainer, kes on töötanud Londonis suurtes moemajades, kuid nüüd tuli rahulikumat elu Aberdeeni otsima. Aga teada värk, kui ikka ei oska keskpäraselt elada, siis ei oska. 

Kaadritagust tegevust annab edasi see väike klipp.


Mitte keegi ei uskunud, et ma olen algaja. Kui nägin neid pilte päev hiljem, tönnisin nutta. Mitmel põhjusel. Tänutundest, aga ka sel põhjusel, et see naine piltidel oli imekaunis! Ja see naine olen mina. See fotosessioon muutis mu minapilti. Seda, kuidas ennast näen. Ja see on nii vabastav. 

Muidugi tuleb tööd edasi teha. Esimene kord on teatavas mõttes lihtne, sest kui oled algaja, siis ei ole ka paljudel suuri ootusi. Neid on lihtne ületada. Aga leida üha uusi "nägusid", õppida oma näolihaseid lõdvestama, aga säilitada pilgus intensiivsus - seda tuleb harjutada. 

Ma loodan väga, et see uus loomeinimeste koostööplatvorm läheb täiega käima ja sünnib palju põnevaid koostööprojekte. 

Ah, et kuidas ma tänast emadepäeva tähistasin? Sõin hommikul pasteedileiba, käisin pikal jalutuskäigul, veetsin pärastlõuna raamatut lugedes, potentsiaalse kliendiga rääkides ja maiustasin maisikepikestega. Rõõmustasin selle üle, et Kutt tuli täitsa ise selle peale, et omal kooliriided ära pesta, veidi kööki koristada, ja et ta eile mul lükandustega garderoobi kapiukse korda tegi: pidurid olla valepidi pandud ja üks uks tagumise hinge pealt maas. Okei, ja mina mõtlesin, et pean mõne täismehe appi kutsuma. 

Praegu ehitab ta kodulehekülge. Tudeerib WordPressi, sest üks mu klient pakkus talle tööd, kui ta WordPressi selgeks saab. Kutil mott kõrge. Oma raha on ikka oma raha. 

Nartsissid on praeguseks suuremas osas õitsenud, aga kirsid, nii jaapani, kui ka metsikud, on täisõitevahus. Astelhernes samuti, seega mere-äärne lõhnab jälle kookose järele. See on tugevam isegi koerapissilõhnast, mis muidu koeraga jalutajate radu iseloomustab. 😎

Metsaalused on praegu siin ka sinised, aga mitte sinililledest, vaid sinikellukatest, mis võivad olla samuti roosakad ja lillakad. Looduslik ebahüatsint on nende eestikeelne nimetus. Lõhn on neil tõesti tugev. Veel on märgata erinevat tooni rohelist, aga kui sel moel edasi läheb, siis on peagi kõik ühtlaselt roheline ja looduses kõige kaunim aeg minu arvates on siis möödas. Õnneks hakkab uus kevad jaanuari lõpus peale. 😁 Suvel tahan kindlasti minna kanarbiku õitsemise ajal mägedesse - vaja need lillakad nõlvad üle vaadata. Seni olen sel ajal Eestis olnud. Sel suvel pikka reisi ei tule, vähemasti minul mitte, aga Kutt ilmselt ikka tuleb. 


Teisipäev, 12. aprill 2022

Õpetlik märts


Istun praegu koduse kirjutuslaua taga, kuid tõenäoliselt lõpetan selle postituse kirjutamise rongis teel Edinburghi poole. 

Kevad on peaaegu täies õites. Mandlipuud, metsikud kirsid, kreegid, metsikud ploomid, nartsissid. Puude alused rohetavad noorest naadist ja karulaugu lõhn on sama tugev nagu asfaldi lõhn pärast vihma. 

Olen viimasel päeval vaadanud aga hoopis paari aasta taguseid sinilille-pilte. Mu lemmiklilled. Pole neid kaks aastat näinud. See oli üks oluline põhjus aprillikuise reisi planeerimisel. Kuti koolivaheaeg ka muidugi. Natuke organiseerimist see nõudis, et ma ise ei peaks mõlemat suunda kaasa lendama, sest alla 16-aastased ilma saatjata lennata ei tohi ning Ryanair ei paku saatja-teenust. 

Nii et teatavas mõttes on mul olnud siin vanemapuhkus. 😁 Seda muidugi tänu Clairele, mu emale ja Kuti isa perele. Minu sünnipäevaks oleme tagasi, sest Kuti koolivaheaeg saab läbi. 

Märtsi kolm suurt eesmärki said ka täidetud. Dark Angels Foundation Course, ehk algtaseme kursus, kus nelja nädala vältel olid kaks korda nädalas veebitunnid 2h korraga+ kodutöö, on edukalt läbitud. Läksin sinna mõttega oma seni veidi poeetilist stiili lihvida või selles uusi tahke avada, kuid kursuse tulemusena avastasin täiesti uue stiili. Kursus oli nii neile, kes tahtsid nn omi asju kirjutada, aga ka neile, kes ettevõttetele kirjutavad. Näiteks nelja tunni vältel tegelesime nii brändi loomise kui ka ettevõtte hääle kujundamise, järgmisega. 

Värska Originaali raamatu mustand on nüüd ka allikate käes lugemisel. Veidi senisest tööst arvudes: kokku oli 15 intervjueeritavat, keskmine intervjuu pikkus oli 90 minutit. Need tuli kõik tekstiks ümber panna, lisaks seniste materjalide läbi töötamine + internetiavarustes tuhnimine. Kui tagasiside õigeaegselt tuleb, saab aprilliga projektile joone alla tõmmata. 

Ajalooline romaan, mida Priit Valknaga kahasse kirjutasime, on samuti faasis, kus kõik peatükid on kirjutatud. Kindlasti vajab see toimetamist, kuid see on juba tema kui autori ülesanne. Minul on uued projektid ees. 

Muu hulgas õppisin ametialaselt seda, et kui potentsiaalne klient hakkab hinna üle vinguma juba enne, kui oled temaga tööd alustanud, siis ei peaks üldse tööd alutama. Samuti vaatasin üle oma maksete süsteemi ja ka tööprotsessi. 

Tööalastest uutest projektidest võin välja hõigata selle, et olen nüüd ametlikult rahvusvahelise variautorite ettevõtte Story Terrace senior-kirjutaja. Kokku on kolm taset: junior, senior ja premium. Üldiselt nad võtavad uued autorid junior-tasemele, aga minu kogemustepagas annab ilusti senior-taseme välja. Ilmselt annaks ka premiumi, aga selleks, et mind tõsta, on neil vaja vähemalt paari projekti. Neil on peakontor Londonis, aga harukontor ka USAs. 

Paar teist lahtist otsa on ka õhus, aga neist on veel vara rääkida. 

Ülikoolis olevast kursusest on praeguseks ca 25% edukalt läbitud. Minu jaoks kõige raskem osa just: seadusandlus ja poliitika, samuti nafta- ja gaasitööstus. Hariduse osa oli ka päris huvitav. Järgmisena on valida kultuuri, majanduse ja looduse vahel. 

Märtsi jäid ka mitmed põnevad ja õpetlikud seigad. Näiteks kohtumine Ken Hames'iga, kes on endine telesaatejuht, aastaid töötanud eriüksuses, ja loonud sarja sellest, kuidas erivajadusega inimesed ületavad kõrbe, mäestikku või läbivad džunglit. Ta rõhutas, et alati tuleb esmalt märgata inimest, mitte puuet. Igal inimesel on unistused, iga inimene on võimeline end ületama. Need inimesed tema sarjades on tõesti inspireerivad lood. Hüpata kärestikku ilma, et sul oleks käsi, roomata kõrbes, lükates enda ees ratastooli... Üliinimlikud pingutused, mida nad tegid oma unistuse nimel. Sarja nimi on Beyond Boundaries, ja Ken Hamesi koduleheküljelt saab tema kohta rohkem lugeda. 

Samuti sain kutse Briti suursaadiku ja Eesti äridelegatsiooni vastuvõtule, mis toimus Aberdeenis. Ettevõtted taastuvenergia sektorist tutvusid sellega, mida ja kuidas tehakse Aberdeenis. Oli hästi palju põnevaid vestlusi. Väga tänulik selle võimaluse eest. Kutse eest pean tänama kohalikku Eesti aukonsulit, Simpson Buglassi. Pildil oleme temaga veebruari alguses, kui plaanisime EV104 üritust Aberdeenis.Kohtumisel oli kohal ka Aberdeeni linnapea, ehk Lord Provost Barney Crockett, kellega vestlesime pikalt Aberdeeni ja Balti riikide seostest. Tal on sel teemal loeng tulemas ja sain sinna ka kutse. 

Märtsis käisime veidi mägedes ka. Glen Clova on hästi kaunis kant, kus on palju matkaradu. Käisime kohaliku Leedu kogukonna ettevõttel ja viisime Eesti lipu ka pisikese mäe tippu. Ilm oli selline, et peremees koera õue ei saadaks, aga Šotimaal ei takista ilm küll väikest matka. Muidugi, suurte mägede tippu ei minda, sest see võib eluohtlik olla, aga see oli "pisike" mägi  - ca mõnisada meetrit üle merepinna. Sellegipoolest - mäe jalamil ei sadanud, kui siis tibutas õrnalt, aga poolelt maalt alates olime vihmas, sekka rahet. Vihmakeep hoidis keha kuiva, aga jalad olid küll läbimärjad ja see osa, mis keebi alt väljas ka võrdlemisi kange jaheduse tõttu. Nagu piltidelt näha, siis eriti mitte midagi polnud näha. 😂

See lipuga pilt on tehtud allatulekul. Natuke maad veel  - ja oli täitsa selge. Pärastlõunal pilved hajusid veelgi, aga pisikesi kosekesi, mis järsust mäenõlvast alla tulid, oli väga palju. Need ujutasid üle asfaldi, seega tuli ettevaatlikult sõita. Laura, Leedu tüdruk, oli autojuht. Paen kaks pilti veel. Üks siis tipus tehtud, kus laulsime ka Eesti hümni. Leedukad laulsid Leedu hümni ja youtube' abiga kõlas ka Ukraina hümn. Oli selline veidi teistmoodi pühapäev. Sinimustvalget näeb hea kissitamise korral pildi keskelt. 

Alla tulles oli jalgrada kohati muutunud mägiojaks. Käisingi lihtsalt plärts ja plärts. Püüdsin siiski ettevaatlik olla, kuigi jalad muutusid mingi hetk tuimemaks. 

Ja me ei olnud üldse kaua matkanud - kokku koos allatulekuga oli 3 tundi, st poolteist tundi ja ikkagi pidevas liikumises. 

Ühel hetkel siiski pidin sõrmed külje peale toetama. Ei arvanud sellest midagi erilist, ja hiljem käisin vihmamantlita ringi, sest all ju ei sadanud! Aga - see maksis kätte. Ilma, et oleksin midagi tundnud - külm ju - olin tõmmanud õlas miskid väiksed lihased ära. 

Õnneks oli veel viimane pipraplaaster, millega valu leevendada ja mõni päev hiljem oli ka massaaži aeg nagunii kirjas. 

Ühe unistuse tegin veel teoks! Kõndisin Balmedie'st Bridge of Doni jalgsi. Mere äärt pidi. Ilm oli sama "ilus" nagu tol päeval mägedes. Õigemini, mägedes oli sama ilus ilm, kui eelmisel päeval mere ääres. 😁

Maa ei ole tegelikult pikk - vaid ca 8 km, ja omal ajal sai Köisist Koeru kõnnitud poolteise tunniga ja see vahemaa on 12 km. Tõsi, kõndida mööda liivaranda on veidi teine teema. Tuli ka kolm jõekest läbida, kus jalanõud ära võtta. Tuul oli vastu ja vihmasahmakaid sain ka. Nii et võttis mul lõpuks kolm tundi. Olin väsinud, aga õnnelik. 



Aprilli tähtsündmus on kahtlemata koolitus, mille 19. aprillil Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga teen. Tegemist kolmetunnise koolitusega. Töövihik on valmis ja ära saadetud. Täna ilmus nende Teatajas ka minu kirjutatud artikkel. Koolituse kohta lähemat infot saab siit

Lõpetan. Andke veel märku, kes Eestis kohtuda soovib. 15.04 olen Müüsleris ja 16.04. Tallinnas hommikukohvi pakkumas. 

Reede, 4. märts 2022

Kaheksa nädalat suuri kõikumisi

Meie uus köök
 Oleme nüüd juba veidi enam kui kuu aega uues kodus. See on vaid mõne minuti kaugusel eelmisest

kodust. Korter on soe, avar ja siin on palju valgust. Ja kui ütlen, et soe, siis mõtlen selle all seda, et ei pea istuma kahekordsetes villastes sokkides, kuigi korter ka esimesel korrusel. Eriti hea meel on köögi üle. Pisikese "uru" asemel nagu siin tavaliselt kombeks, on ruumi omajagu, mõnus laud ja toolid ümber. Üks mu lemmikpaiku ongi istuda köögis ja vaadata aknast pargipuid. Nimelt Kuti magamistoa ja köögi aknast näeme parki. Minu magamistoa ja elutoa vaade on muruplatsile ja teistele majadele, see-eest näeb akna all seistes majade vahelt merd ja päikesetõusu. 

Korter on isegi natuke suurem pinnalt, kui see maja, milles olime. Ma olen nii tänulik selle eest, et selle saime, et järgisin oma intuitsiooni. 

Eelmine elutuba kolimiseelsel õhtul.
Muidugi võttis kõik omajagu aega, osaliselt tegelen kolimisega seotud paberimajandusega siiani. Kokku on vist selle kaheksa nädala jooksul, mil saime teate, et kolimine ees, ca 80 tundi kindlasti läinud kolimisele ja sellega seotud paberimajandusele. Näiteks maksejõulisuse tõestamise ankeedi täitmine+ kuvatõmmised vajalikest kohtadest - see võttis ca 2 tundi. Kuna paberite määrimine pole mu tugevus ega lemmiktegevus, samas pean end ikka keskmisest kirkamaks kriidiks, ei tulnud see ajakulu praeguseks enam üllatusena. Palju keerulisem oli rahulikku meelt säilitada, sest pidevalt alateadvus tegeles sellega, et klientidele lubatud tähtajad on kukil. Üleeilegi veetsin neli tundi linnavalitsusele vajalikke pabereid kokku pannes. Täna käisin postkontoris seda paberipatakat teele panemas. Õnneks on nii, et tegemist on n-ö tasuta postiga ja ainus kulu on ümbrik. 

Kolimine ise, kui võtta puhtalt seda aega, mis kulus kastide ühelt aadressilt teisele viimiseks, siis see oli ca kaks tundi. Neljakesi olime ja kolimisautoks oli miski suurem maastur. Mul ei ole Kymi automark meeles lihtsalt. Kym on superpakkija. Oleme aja ja tegutsemise mõttes üsna sarnased. Läheneme aja-ja kuluefektiivsuse printsiipi pidi. 

Näostki näha, et haige. 

Kolimisnädala, sh kolimispäeva ja sellele järgnenud nädalad kuni praeguseni, muutis keerulisemaks see, et nii Kutt kui mina korjasime endale selle moenakkuse külge. Ma olen ligi kaks aastat suutnud selle blogi hoida siin koroonavaba, aga no nüüd enam ei õnnestunud, sest 24.jaanuari hommikul olime mõlemad positiivsed. Teada sain nii, et mul oli samaks pärastlõunaks silmaarsti aeg. Siin on tarvis enne arstile minekut teha kiirtest. Tegin selle ja see oli positiivne. Üldiselt polegi siin rohkem vaja sh PCR testi teha, et sulle isolatsioonimeetmed rakenduks. PCR on vajalik siis, kui sa tahad taotleda seda eneseisolatsiooni toetust (£500), sest sinu sissetulekud seeläbi kahanevad. Seda saab taotleda iga isolatsioonikorra eest, kui vahe on vähemalt kaks nädalat. 

Kusjuures kolida saime ainult eriloaga ja seepärast, et uues kohas olid üürid-deposiidid makstud, seega oli tegemist olukorraga, mida pole mõistlik peatada. Soovitati kanda maske kolimispäeval, hoida aknad lahti. 

Kuni kolimispäevani olid mu sümptomid väga kerged. Kurgus kerge kõditus, natuke hääl kähe, neljapäeval tuli vajadus köhatada. Reede, ehk kolimispäev tõmbas rihmaks. Õhtuks oli hing kinni ja köhahood ei lasknud hingata. Õnneks oli kahe aasta tagusest ajast alle need inhalaatorid. Tõmbasin paar korda seda ja sain magama jääda. Kell lähenes südaööle. Järgmine päev oli vaja minna koristama. Kutt jäi koju. Tal polnud küll nii hull, aga lasin tal kosuda. 


Tol laupäeval oli küll päikseline, aga tuul oli kõva. Maja juurde jõudes avastasin, et naabrite puidust varjualune on lennanud tuulega kruntide vahel oleva heki peale. Helistasin. Neid polnud kodus ega sel päeval ka koju tulemas, aga lubasid tütre mehega appi saata. Parasjagu oli üks teistest naabritest, vanem meesterahvas seal, ja sellega siis liigutasime varjualuse madalamale pinnale ja natuke varjulisemasse. Pärast, kui nende väimees jõudis, panime paremini. Pildil on näha ka natuke seda hekki paremal servas, pärast liigutasime veel aknale lähemale. See oli päris raske, eriti siis, kui hing kinni. Köha polnudki, aga rinnak oleks nagu kinni surutud olnud. 

Alles siis sain koristamisega jätkata. Kym oli eelmisel päeval aidanud, enamus oli tehtud, aga tööd oli ikka veel paariks tunniks. Olemine oli päris kehva ja üsna mitu korda lihtsalt istusin, sest pea käis ringi. Vast kella kaheks pärastlõunal jõudsin koju tagasi. Hinges oli kergus ja tänutunne, aga jaks oli nii otsas, et terve pärastlõuna ja õhtupooliku olin lihtsalt diivanil. Rääkida ka ei jaksanud. Pühapäeval käisime Kutiga korra poes, sest toiduvarud olid otsas ja kuna kiirtestid olid kaks päeva negatiivset näidanud, siis justkui takistust ka polnud. Minu jaoks oli see taas liig. 


Kuna Kutt kurtis ka veel rinnus valusid, helistasin igaks juhuks arstile. Kuti puhul soovitati võtta valuvaigistit ja jälgida, minul kästi puhata, sest ilmselgelt olin oma organismi ära kurnanud. Natuke oli endast hale, sest nii polnud ma algust uues kohas ette kujutanud. Tahtsin ju väga kohe tööle asuda, hakata "sabasid" likvideerima. Jaksu lihtsalt ei olnud ja köha oli ka päris hull. Kõik rahvaravi võtted läksid käiku. Esmaspäev ja teisipäev olid suhteliselt kehvad. Miinimum-programm. Kolmapäeval tundsin end veidi paremini ja suutsin päris mitu tööasja ära teha. Neljapäeval tuli selle eest lõivu maksta. Sel moel - väikeste tõusude ja suurte mõõnadega kulges terve nädal. Uue nädala alguses kaks päeva oli optimism suur. Kaks päeva valusid ja köha trotsides tööd, kolmapäeval must auk. Meeletud valud. Neljapäeval samamoodi. Kõne arstile. Kutsuti kohale: kopsud olid puhtad, aga kuskil hingamisteedes siiski põletik. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, arvati, et kortikosteroidid on ohutumad kui antibiootikumid. Sain 30mg järgmised viis päeva. See tõmbas hingamise lahedaks tõesti. 


Nädalal, mis algas 14ndaga, võtsin nädala algust rahulikumalt. Töises mõttes vähemalt. Mu tantsupartneri Suurbritannia viisa oli läbi saamas. Olime saanud headeks sõpradeks ning otsustasime Kutiga, et viime ta Edinburghi lennuki peale, üksiti kasutame ära ka loomaaia piletid, mis kaks aastat tagasi ostetud said, kuid piirangute tõttu kasutamata seisid. See tähendas, et täitus mu ammune unistus - näha pandakaru oma silmaga. 

Seisime seal puuri juures umbes tund aega. Nägin seda hetke, kui ta sealt majakesest välja loivas, mõõduka aeglusega selle bambusekuhila taha end sisse sättis ja siis väga rahulikult, isegi süsteemselt bambust järas. Krõmpsudes, ise meile aeg-ajalt küsivaid pilke heites. Kusjuures alustas ta alati alumisest otsast. Kuna loomaaed oli tol päeval ainult kella 16ni lahti, aga meil oli veel vähemalt kolmandik läbi käimata, siis läksime vahepeal ära. Tulime ca poole tunni pärast tagasi, ja ikka veel oli tal bambust krõmpsutada. 

Arutlesime, et miks me teda nii kaua vaatame? Kas seepärast, et osa meist tahaks ka sel moel elada osata? Ainult hetkes. Päriselt kohal olles. Lustides. Oma parimat elu elades. Sest, kuidas me teame - võib-olla oleme meie seal aia taga tema jaoks nagu Netflix, mida vaadata? Üks programm majas sees, teine õues. Erinevad vaated. Äge. 

Pingviinid olid ka vahvad. Kaelkirjakut polnud ka enne oma silmaga näinud. Nad on ikka pikad küll. Laisklooma nägime ka ja flamingosid. Pelikanid läksid aga omavahel kaklema. Kängurude alast saime aga suisa läbi jalutada. Kes kunagi Edinburghi tuleb ja loomaaia külastust plaanib, siis võtkegi terve päev, sest meil läks ikka lõpp kiireks - kuigi saabusime sinna kella 11st alates. Siis saate rahulikult kõike nautida. Näiteks pingviine on samamoodi võimalik ka vee all vaadata nii nagu Tallinnas jääkaru. 

Kirjutamisgeeniuste seminari Järvamaa raamatukogutöötajatele andsin Edinburghi lennujaama hotellist. Seejärel võtsime suuna Birnami peale, kus elab mu kirjutamisjuhendaja Jamie Jauncey. Rääkisime Eestist, vabadusest, kirjutamisest, mõtteviisist. Tema sõnul olen ma nagu loodusjõud. 

Kuna Cairngorms oli sealt kiviga visata, siis läksimegi läbi mägede koju ja Kutt sai natuke lumes ka olla. 



Kuti sünnipäev kulges nii, et eelmisel õhtul tegime plaaditäie küpsisetorti. Pärastlõunal viisin ta koos ta kolme sõbraga bowlingut ja laserlahingut mängima. Mul oli väga hea meel kohtuda Kuti sõpradega, kõik toredad ja viisakad noormehed. Teiseks oli mul Kuti üle hea meel, see oli ka esimene kord, kus ta sai niiviisi mitme sõbraga koos tähistada. Oma sünnakingi - eratunni golfitreenerilt sai ta juba kolmapäeval kätte. 



Pühapäeval käisin Peterheadis Sillel abis tapeeti panemas, ja kuigi olin enne ka (sh eelmine päev, kui olime käinud looduses jalutamas ja mul lumes sumpamine üle kere värisema pani) mõned korrad täheldanud, kuidas mul mingid lihtsad liigutused pulsi lakke viskavad ja minestuse tunne tekib, siis tol päeval oli olemine üsna nõrk. Pea ka valutas. Teistmoodi, mitte migreen, mitte pingepeavalu. Sillel olid vahendid kodus olemas ja selgus, et mu rauanäitajad on normist madalamal. 

Egas midagi, esmaspäeval jälle kõne perearstikeskusse. Sel hetkel tahtsin nutta. Nutsin ka. Olin kurb, pettunud ja väga-väga tüdinud kõigest. Ma ju tahtsin tööd teha, aga keha ei tule järele. Isegi klientidele helistasin ja ütlesin, et see on minu jaoks uus olukord. Nad olid mõistvad. Nii mõnigi neist oli seda kõike ka juba omal nahal kogenud. Vahepeal vitsustasin muidugi rauarikkaid toite sisse, sest eesmärk polnud rauatablette saada, vaid püsis ikka lootus, et ehk saab niisama korda. 

Arst kuulas kopse ja südant, tundusid kombes olevat. Võttis kolm tuubi verd, vastused pidid tulema hiljemalt reedeks. Reedel ei olnud. Esmaspäeval, st 28ndal veebruaril helistati ja paluti tulla uuesti verd andma, sest ühes tuubis oli veri halvaks läinud ja labor ei saanud seda uurida. Täna helistati, et esmaspäeval ootab arst vastuvõtule, et analüüsi tulemusi arutada. Registratuurist rahustati, et kui midagi hullu oleks olnud, siis oleks arst märke teinud. Ju siis on lihtsalt piiripealsed näitajad. Pöidlad pihku. Füüsiliselt on jõudu natuke juurde tulnud. Olen igal hommikul sel nädalal jalutanud ja teinud ka paarsada hüppenööri hüpet (muidugi mitte järjest, vaid 20-60 kaupa ja siis pausi pidades), kükke, kõhulihaseid, venitusi. Tunde järgi. Mitte viimase piirini. See oleks rumalus. 

Taastumist on pikemaks venitanud ka üks sümptomitest - ma ei maga enam öösiti. Probleeme pole magama jäämisega, vaid ärkan tihti üles öösel. Ikka vähemalt neli korda. Arvasin, et asi uue kodu pehmes, memory foam madratsis, tellisin kattemadratsi, aga ei, asi pole selles. Rekord, mis olen ärkvel olnud, oli 22 tundi. Und polnud, aga füüsiliselt väsinud. Uimane. Magamise probleemid on ka praegu. 

Vahepeal õnnestus ka ühel sõnakunsti õhtul oma loomingut lugeda (kunsti-ja kirjandusühing Leopard Arts sai kahe-aastaseks ja sel puhul oli neil konkurss, mille parimad said töid avalikult esitleda) ja EV 104 ära pidada. Eestlastega Cafe52, kus omanik tegi Eesti toitudest inspireeritud neljakäigulise õhtusöögi. Registreerinud 20st tuli kohale 18, toit maitses ja seltskond oli tore. Seega, läks korda. Aitäh kõigile, kes tulid. Aitäh Eesti aukonsulile Aberdeenis, kelle abita poleks ma suutnud seda korraldada. 

Rääkisin ka Kaiga, kes nädala sees minapildi seminari tasuta tegi. Läksin seda kuulama, lihtsalt et üht-teist meelde tuletada. Pärast rääkisime veel pisut ja siis selgus, kuidas see haigus on paljudel välja toonud mingid vanad käitumismustrid. Kehtib ka minu puhul. N-ö vana mina pidevalt piitsutas end. Ma ei osanudki enda vastu lahke olla. Lasin end kohusetundel nahutada ja süütunne ei lasknud hingata. Nüüd haiguse ajal juhtus sama - ainult siis lasin endal "lihtsalt olla", kui kehas mingi asi üles ütles. Alles siis, kui hakkasin enda vastu lahkem olema, hakkas taastumine. 

Süütunne tähendab, et võtad kellegi teise elu, heaolu ja otsuste eest vastutuse, justkui otsustad teise inimese eest. Selle süütundega on veel ka nii, et selleks ei peagi otseselt süüdistama, vahel piisab ka etteheidetest, mis vihjavad, et sa pole piisav, et oled liiga hõivatud oma elu elamisega. Mantra, mida olen aastaid sellises olukorras korranud kõlab nii: "Mina ei pea end pahasti tundma seepärast, et kellelgi teisel on paha olla." 

Kelle elu siis veel elama peaks kui mitte iseenda oma? Ma olin oma 38ndaks eluaastaks muutunud teiste elude elamises ja korraldamises väga osavaks. Muudkui õpetasin, kuidas võiks ja peaks. Klattisin teiste suhteid, tormasin kohe korraldama. Jätsin enda asjad pooleli, sest uskusin siiralt - ma ju aitan neid. Neil on mind vaja. Usaldamatus, et nad ilma minuta toime tuleks. Kuniks Liis küsis, millal hakkan oma elu elama? Oma elu elamine ei tähenda, et teised ei huvita. Oma elu elamine tähendab, et lased teistel ka oma elu elada. Ei torma kohe "päästma". Naissaarel oli kunagi üks koer, Hugo. Saksa lambakoer. Kui see kedagi vees nägi, tormas ka kohe "päästma", aga kuna ta polnud treenitud päästekoer, siis võis see ujuja (mitte uppuja) jaoks tähendada küünejälgi seljal või käsivartel. 

Kutt sai sünnipäevaks golfi eratunni. 

Olen kõik alustamata asjad edasi lükanud ja võtnud esmatähtsaks poolikute projektide lõpetamise, olemasolevate lepingute täitmise. Mis seal salata, ka blogi ei ole olnud prioriteetide hulgas, samuti jäi toppama teise raamatu kirjutamine, sest kuigi need on hingele head, tuli mõelda ka sellele, et kolimine tõmbas säästud minimaalseks, aga kulutusi tuli katta ka veebruaris. 

Kuna esmaspäevast algab ka neljanädalane Dark Angels kirjutamiskursus, mis võtab kahel õhtul nädalas kaks tundi + kodutööd, samuti Aberdeeni ülikooli kursus, siis enne aprilli uusi projekte ei võta. Aprillis on teada nt see, et Kaubandus-Tööstuskojaga tuleb kolmetunnine veebiseminar kirjutamisest. "Tähemärkidest mõjusate tekstideni". Samuti võib juhtuda, et Kutt saab aprilli koolivaheajal Eestisse tulla, ja ka ise tulen lühiajaliselt. Sinililli imetlema. 

****'

Alustasin selle postituse kirjutamist rohkem kui 24h tagasi ja kokku on vist kulunud neli tundi vähemalt. Mitte et sõrmede trükkimiskiirus oleks haigusega kahanenud, pigem mõtete koondamine nõuab rohkem energiat. Aju oleks nagu udus aeg-ajalt. 

Vahepeal käisime Kutiga ka mu masööri, Blairi juures. Kutil on põlvekõõluste põletik. Mõlemas põlves. Aeg-ajalt põlved kanged. Võrreldes esmaspäevaga olid kõõlused paremas korras ja liigesed on ka heas korras, aga see on ilmselt selle tulemus, et nädal aega pole kehalises ka käinud. 

Kutt on kõva kasvuspurdi teinud - minust ca 6-7 sentimeetrit pikem juba. Blairi arvates sellest piisab, et kõõlused pinge alla satuks, lisaks 4x nädalas kehalist kasvatust. Nüüd on siis režiim selline, et 3x nädalas peab ta Blairi programmi järgi tegema venitusi ja lihasharjutusi, teistel päevadel vähemalt 15-20 minutit jalutama. Istuvat asendit võimalikult vähe. 18ndal läheme uuesti. 

Seega, järgmisel pühapäeval, kui kohaliku Balti kogukonnaga on plaanis Glen Glova (pisike mäekene Cairngormist lõunas) otsa jalutada, Kutt mäkke turnida ei saa. Eks minu turnimine ole ka pigem rahulike killast. Pole ju tegemist võistlusega. Kohalikul Leedu kogukonnal on tavaks nende vabariigi aastapäeva (11. märts) paiku mõni pisike mägi ette võtta. Seekordne aktsioon seotud ka korjandusega Ukraina toetuseks. 


Toredaid uudiseid on rohkemgi. Nüüdseks olen kindel, et 7. oktoobril esinen Wicki linnas Põhja-Šotimaal raamatufestivalil - minu päralt on 90 minutit. Esmaspäeval olin ka külaliseks oma siinse sõbra, Susi taskuhäälingus. Kes inglise keelt mõistab, siis Facebookist, mu Word Accordi lehelt leiab ka lingid.

Selline mõte ka lõppu veel: kui teil on mõne asja kohta küsimusi või mõni teema rohkem huvitab, kommenteerige julgesti. Siis võtan selle teema ette.  

Reede, 14. jaanuar 2022

Kes oleks seda osanud aimata?

 Aasta on alanud hoogsalt. Isegi peadpööritava kiirusega, aga see vist pole midagi uut. Vähemalt meie puhul. 😁

Nädal tagasi saime teada, et meil tuleb elukohta vahetada, sest praegused omanikud soovivad seda pinda oma tütrele. See on ka üks 18 põhjusest, mis on seaduslikud alused üürilepingu lõpetamiseks omanike poolt. Seega - tulebki pakkima hakata. 

Üürileping ise, nagu ma ilmselt blogi algusaegadel mainisin, on 74 lehekülge. 25 esimest külge on see, kus on lepingutingimused, ja ülejäänud lehekülgedel seletatakse lahti, mida kõik need tähendavad. Justkui laiend. Kuna tulime täismöbleeritud pinnale, siis on kaasas ka nimekiri asjadest, mis majas, aias ja garaažis on. Omast kogemusest soovitus - võtta tõsiselt lepingus olevat punkti, et majas oleva kontrollimiseks (sh asjade nimekirja ja maja üldise seisukorra kohta) on üürnikul 7 päeva, ja kui selle aja jooksul kirjalikult pole fikseeritud lepingu lisas oleva kohta erinevusi, siis üürnik on andnud vaikiva nõusoleku. 

St, tuleb teha pildid, videod, lugeda üle noad-kahvlid jne. Meil on küll maja üle andmine alles ees, aga juba on veidi pinget õhus tagatisraha osas. Nt, kui kasutatud ikkagi söögitoa laud ja toolid olid jms. Ka asjade nimekirjast oleme leidnud kümmekond sellist asja, mida pole meie üürimise ajal majas olnud. 😒 Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse, aga loodame, et väga hullu pole midagi. Kehvemal juhul tuleb lihtsalt tagatisraha korstnasse kirjutada. 

Ma muidugi majaomanikule teatasin ka, et ajastus on ülikehv: veebruari lõpuni on mul tööde järts ees. Kolimine ise oma paberimajanduse ja pakkimisega aga võtab ca nädala. Me küll leidsime juba uue elamispinna, praegusest mõni tänav eemal ja pind tundub isegi suurem, kuid kammida läbi kinnisvaraportaale (ca kümmekond) sh FB Marketplace, saata päringuid vaatamisteks, ainuüksi see võttis juba ca 8 töötundi. Nädalavahetustel kinnisvarabürood ei tööta. Jaanuar ei ole üüriturul ka teab, mis tipp-kuu, sega ega piirkonnas valikut, mida vaatama minna, suurt polnud - leidsime kokku 4 kohta, neist vaid üks (paaris)maja, aga seal selgus, et ülemise korruse tubades igal pool must hallitus sees. Selliseid pindu aga ametlikult siin üürile anda üldse ei tohi. 

Vaade Westfield'i pargi ülemiselt servalt. Uus kodu jääb puudesalu taha. 

Uue kodu leidsime Westfieldi pargi külje alt. Kuti tulevasest magamistoast ja ka köögist paistab metsatukk. Elutuba ja minu magamistuba jäävad akendega lõuna poole. St Kutil kooli veel lähemalt tulla. Täna juba koolis sõpradele rääkis, et kolib, ja üks sõber avaldas soovi, et "siis saab ju koolinädala sees ka ööseks tulla." 😂

Korteri omanik on meile oma jaa-sõna öelnud, nüüd on jäme ots agentuuri käes, kes vaatab üle mu rahalise seisu ning kontrollis praeguselt majaomanikult ega mul üüri maksmisega pole hilinemisi olnud. See konkreetne agentuur näiteks tahab veenduda, et sinu aastane sissetulek on 2,5 suurem kui aastane üürimakse. Eraldi tuli välja tuua ettevõtlusest saadud tulu, lastetoetus ja muud tulud. Kaks tundi täitsin lahtreid, aga ära sain saadetud. Päev hiljem küsiti veel täpsustusi, ja nüüd lihtsalt ootame otsust. Pöidlad pihus. 

Korteril on palju plusse, aga üks asi jääb kripeldama - oleme Kutiga mõlemad natuke rohenäpud. Eelmisel suvel kasvatasime ju suisa lillepottides kartuleid, maitsetaimedest rääkimata. Korteris seda võimalust pole. 
Olgu see aknalaud ükskõik, kui valge, siis sibulale tuleb õige maitse ikka õues. Sibulatest suurem küsimus on maasikad. Kaks aastat tagasi külvatud metsmaasikad lõpuks ometi nii suureks kasvanud, et vist hakkavad õisi näitama. Sügisel ostetud maasikataimed samuti. 
Viskasime siin küll nalja, et hõivame pargis väikse maalapi ja teeme sinna peenramaa, aga sealt edasi arenes mõte, et Westfieldi pargil on tugev kogukond, ja miks mitte luua ühisaed, nii nagu mitmel pool on siin tehtud. Hästi palju tegevusi teevad nad seal pargis regulaarselt. Seega võimalusi justkui on oma rohenäplust rakendada. 


Kutt pole veel korteris käinud, sest vaatamise ajal oli ta koolis. Ega ta enne kolimist ei saa minna ka. Pilte ja videosid ikka näitasin. Ilma temata ei otsustanud. Kui talle ikka üldse poleks meeldinud, siis oleks edasi otsinud. Kuna Kuti koolipäevad lõpevad praegu ikka veel hämaras, siis ei olnud teist varianti, kui minna päevasel ajal - siis valges on näha ka miskit. Ka uus kodu on täielikult möbleeritud. See sobib meile hästi, sest päris oma mööblit tahaks ikka päris oma koju. Sellega tuleb veel mõned kuud oodata, aga 2022 unistuste seas on see küll. 

Mul on meeletult hea meel, et Kutt on endale koolis oma kogukonna leidnud. Sõbrad, kes temaga tahavad koos olla ja kellega tema tahab koos olla. Sel nädalal oli tal matemaatikas mingi riiklik eksam. Järgmisel nädalal kõige varem pidid tulemused laekuma. Vanem kooliaste valmistub samuti riiklikeks eksamiteks, mis tähendab, et koolimajas on neid harvem - ainult konsultatsioonide ajal. Ehk siis Kuti klass on kõige vanemad, ja neile oma sõpruskonnaga anti ülesanne jälgida, et koolikaaslased jälgiksid ühesuunalist liiklust treppidel. Ühe teise sõbraga, Cody'ga koos nad seda teevad. Omamoodi tunnustus õpetajate poolt, kes näevad, et neid saab usaldada. 

Kui läheb nii, nagu olen mõelnud, siis annan praeguse kodu võtmed üle 30ndal, 25 kuud pärast seda, kui sisse kolisime. Mida see kolimine on mulle õpetanud, on see, et mul on siin oma inimesed. Piisas mul vaid mainida, ja inimesed pakkusid end appi kolima. See oli veidi ootamatu, kuid väga südantsoojendav. Seega on järgmised kaks nädalat hästi tihedalt tegevusi täis, sh nädalavahetused. Sel pühapäeval on koosolek selle aastase taskuhäälingu seeria osas, kuhu minu kolm lugu ka lähevad. Vaja on mõned näidised valmis kirjutada pressiteadete osas ja mõelda kaasa ka stsenaariumi osas, kuidas iga autor end tutvustada saaks. St, olen selle taskuhäälingu "Stories from the Grey Hill" ehk siis Grey Hilli'i (Halli mäe) Lood loovmeeskonnas ka. 

Võtsin aja maha ka äripartneri Iainiga koolituste planeerimisel (teeme aprillis ühe, mis on seotud brändi häälega, kirjaliku kõnetooniga), samuti oma kirjutamismentoriga õppimisel. Isegi sotsiaalmeedia kanalites olen vaiksem kui tavaliselt. Kodulehekülg vajaks ka uuendamist... 😎

Aga raamatute kokku panemine käib edasi. Eelkõige muidugi Värska oma, aga ka enda isikliku raamatu sissejuhatus on nüüd ka olemas, nüüd on vaja veel harjutused ja sõnad kokku otsida. Uus raamat tuleb ainult inglise keelne. Esialgu. Kui nõudlust jätkub, saab ka eestikeelseks teha. Jätkame sarja - kohvilaua/öökapiraamatud. Veebruari alguses tahan saata beetalugejatele ning eessõna kirjutamiseks. Ilmumisaeg on planeeritud veeburari teise poolde. Vasakul väike näide, mismoodi see on üles ehitatud. Tegemist on siis tähestikuga, kus iga tähe juures on mõtisklus, mis seotud ühe sõnaga. Kuna eesti ja inglise tähestikud siiski mõnevõrra erinevad, oleks eestikeelne raamat oluliselt erinev. Kindlasti saab kasutada, aga see, mis keeles mingil sõnal suurem vägi on, ja kui tihti seda kasutatakse, erineb oluliselt. 

Ootan ka põnevusega 3. veebruari meistriklassi Rob Moore' ja Jessen Jamesiga. Mõlemad on Suurbritannias multimiljonärid, menukite autorid ning auhindadega pärjatud avalikud esinejad. Osutusin 50 hulka, kes pääsesid nende otseülekandena toimuvasse meistriklassi seeläbi, et reageerisin kiirelt - tuli lihtsalt Rob Moore'i taskuhäälingut kuulata, kirjutada arvustus ning olla 50 kiire hulgas. Olin. Nüüd on võimalus küsimusi esitada. Mu kirjutamismentori Jamie Jauncey'i võrdlus, et olen nagu loodusjõud, leiab ikka aeg-ajalt kinnitust. 😂 Uute kohtumisteni. Kas veel siin aadressil või juba uues kodus, näitab aeg.