Reede, 4. märts 2022

Kaheksa nädalat suuri kõikumisi

Meie uus köök
 Oleme nüüd juba veidi enam kui kuu aega uues kodus. See on vaid mõne minuti kaugusel eelmisest

kodust. Korter on soe, avar ja siin on palju valgust. Ja kui ütlen, et soe, siis mõtlen selle all seda, et ei pea istuma kahekordsetes villastes sokkides, kuigi korter ka esimesel korrusel. Eriti hea meel on köögi üle. Pisikese "uru" asemel nagu siin tavaliselt kombeks, on ruumi omajagu, mõnus laud ja toolid ümber. Üks mu lemmikpaiku ongi istuda köögis ja vaadata aknast pargipuid. Nimelt Kuti magamistoa ja köögi aknast näeme parki. Minu magamistoa ja elutoa vaade on muruplatsile ja teistele majadele, see-eest näeb akna all seistes majade vahelt merd ja päikesetõusu. 

Korter on isegi natuke suurem pinnalt, kui see maja, milles olime. Ma olen nii tänulik selle eest, et selle saime, et järgisin oma intuitsiooni. 

Eelmine elutuba kolimiseelsel õhtul.
Muidugi võttis kõik omajagu aega, osaliselt tegelen kolimisega seotud paberimajandusega siiani. Kokku on vist selle kaheksa nädala jooksul, mil saime teate, et kolimine ees, ca 80 tundi kindlasti läinud kolimisele ja sellega seotud paberimajandusele. Näiteks maksejõulisuse tõestamise ankeedi täitmine+ kuvatõmmised vajalikest kohtadest - see võttis ca 2 tundi. Kuna paberite määrimine pole mu tugevus ega lemmiktegevus, samas pean end ikka keskmisest kirkamaks kriidiks, ei tulnud see ajakulu praeguseks enam üllatusena. Palju keerulisem oli rahulikku meelt säilitada, sest pidevalt alateadvus tegeles sellega, et klientidele lubatud tähtajad on kukil. Üleeilegi veetsin neli tundi linnavalitsusele vajalikke pabereid kokku pannes. Täna käisin postkontoris seda paberipatakat teele panemas. Õnneks on nii, et tegemist on n-ö tasuta postiga ja ainus kulu on ümbrik. 

Kolimine ise, kui võtta puhtalt seda aega, mis kulus kastide ühelt aadressilt teisele viimiseks, siis see oli ca kaks tundi. Neljakesi olime ja kolimisautoks oli miski suurem maastur. Mul ei ole Kymi automark meeles lihtsalt. Kym on superpakkija. Oleme aja ja tegutsemise mõttes üsna sarnased. Läheneme aja-ja kuluefektiivsuse printsiipi pidi. 

Näostki näha, et haige. 

Kolimisnädala, sh kolimispäeva ja sellele järgnenud nädalad kuni praeguseni, muutis keerulisemaks see, et nii Kutt kui mina korjasime endale selle moenakkuse külge. Ma olen ligi kaks aastat suutnud selle blogi hoida siin koroonavaba, aga no nüüd enam ei õnnestunud, sest 24.jaanuari hommikul olime mõlemad positiivsed. Teada sain nii, et mul oli samaks pärastlõunaks silmaarsti aeg. Siin on tarvis enne arstile minekut teha kiirtest. Tegin selle ja see oli positiivne. Üldiselt polegi siin rohkem vaja sh PCR testi teha, et sulle isolatsioonimeetmed rakenduks. PCR on vajalik siis, kui sa tahad taotleda seda eneseisolatsiooni toetust (£500), sest sinu sissetulekud seeläbi kahanevad. Seda saab taotleda iga isolatsioonikorra eest, kui vahe on vähemalt kaks nädalat. 

Kusjuures kolida saime ainult eriloaga ja seepärast, et uues kohas olid üürid-deposiidid makstud, seega oli tegemist olukorraga, mida pole mõistlik peatada. Soovitati kanda maske kolimispäeval, hoida aknad lahti. 

Kuni kolimispäevani olid mu sümptomid väga kerged. Kurgus kerge kõditus, natuke hääl kähe, neljapäeval tuli vajadus köhatada. Reede, ehk kolimispäev tõmbas rihmaks. Õhtuks oli hing kinni ja köhahood ei lasknud hingata. Õnneks oli kahe aasta tagusest ajast alle need inhalaatorid. Tõmbasin paar korda seda ja sain magama jääda. Kell lähenes südaööle. Järgmine päev oli vaja minna koristama. Kutt jäi koju. Tal polnud küll nii hull, aga lasin tal kosuda. 


Tol laupäeval oli küll päikseline, aga tuul oli kõva. Maja juurde jõudes avastasin, et naabrite puidust varjualune on lennanud tuulega kruntide vahel oleva heki peale. Helistasin. Neid polnud kodus ega sel päeval ka koju tulemas, aga lubasid tütre mehega appi saata. Parasjagu oli üks teistest naabritest, vanem meesterahvas seal, ja sellega siis liigutasime varjualuse madalamale pinnale ja natuke varjulisemasse. Pärast, kui nende väimees jõudis, panime paremini. Pildil on näha ka natuke seda hekki paremal servas, pärast liigutasime veel aknale lähemale. See oli päris raske, eriti siis, kui hing kinni. Köha polnudki, aga rinnak oleks nagu kinni surutud olnud. 

Alles siis sain koristamisega jätkata. Kym oli eelmisel päeval aidanud, enamus oli tehtud, aga tööd oli ikka veel paariks tunniks. Olemine oli päris kehva ja üsna mitu korda lihtsalt istusin, sest pea käis ringi. Vast kella kaheks pärastlõunal jõudsin koju tagasi. Hinges oli kergus ja tänutunne, aga jaks oli nii otsas, et terve pärastlõuna ja õhtupooliku olin lihtsalt diivanil. Rääkida ka ei jaksanud. Pühapäeval käisime Kutiga korra poes, sest toiduvarud olid otsas ja kuna kiirtestid olid kaks päeva negatiivset näidanud, siis justkui takistust ka polnud. Minu jaoks oli see taas liig. 


Kuna Kutt kurtis ka veel rinnus valusid, helistasin igaks juhuks arstile. Kuti puhul soovitati võtta valuvaigistit ja jälgida, minul kästi puhata, sest ilmselgelt olin oma organismi ära kurnanud. Natuke oli endast hale, sest nii polnud ma algust uues kohas ette kujutanud. Tahtsin ju väga kohe tööle asuda, hakata "sabasid" likvideerima. Jaksu lihtsalt ei olnud ja köha oli ka päris hull. Kõik rahvaravi võtted läksid käiku. Esmaspäev ja teisipäev olid suhteliselt kehvad. Miinimum-programm. Kolmapäeval tundsin end veidi paremini ja suutsin päris mitu tööasja ära teha. Neljapäeval tuli selle eest lõivu maksta. Sel moel - väikeste tõusude ja suurte mõõnadega kulges terve nädal. Uue nädala alguses kaks päeva oli optimism suur. Kaks päeva valusid ja köha trotsides tööd, kolmapäeval must auk. Meeletud valud. Neljapäeval samamoodi. Kõne arstile. Kutsuti kohale: kopsud olid puhtad, aga kuskil hingamisteedes siiski põletik. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, arvati, et kortikosteroidid on ohutumad kui antibiootikumid. Sain 30mg järgmised viis päeva. See tõmbas hingamise lahedaks tõesti. 


Nädalal, mis algas 14ndaga, võtsin nädala algust rahulikumalt. Töises mõttes vähemalt. Mu tantsupartneri Suurbritannia viisa oli läbi saamas. Olime saanud headeks sõpradeks ning otsustasime Kutiga, et viime ta Edinburghi lennuki peale, üksiti kasutame ära ka loomaaia piletid, mis kaks aastat tagasi ostetud said, kuid piirangute tõttu kasutamata seisid. See tähendas, et täitus mu ammune unistus - näha pandakaru oma silmaga. 

Seisime seal puuri juures umbes tund aega. Nägin seda hetke, kui ta sealt majakesest välja loivas, mõõduka aeglusega selle bambusekuhila taha end sisse sättis ja siis väga rahulikult, isegi süsteemselt bambust järas. Krõmpsudes, ise meile aeg-ajalt küsivaid pilke heites. Kusjuures alustas ta alati alumisest otsast. Kuna loomaaed oli tol päeval ainult kella 16ni lahti, aga meil oli veel vähemalt kolmandik läbi käimata, siis läksime vahepeal ära. Tulime ca poole tunni pärast tagasi, ja ikka veel oli tal bambust krõmpsutada. 

Arutlesime, et miks me teda nii kaua vaatame? Kas seepärast, et osa meist tahaks ka sel moel elada osata? Ainult hetkes. Päriselt kohal olles. Lustides. Oma parimat elu elades. Sest, kuidas me teame - võib-olla oleme meie seal aia taga tema jaoks nagu Netflix, mida vaadata? Üks programm majas sees, teine õues. Erinevad vaated. Äge. 

Pingviinid olid ka vahvad. Kaelkirjakut polnud ka enne oma silmaga näinud. Nad on ikka pikad küll. Laisklooma nägime ka ja flamingosid. Pelikanid läksid aga omavahel kaklema. Kängurude alast saime aga suisa läbi jalutada. Kes kunagi Edinburghi tuleb ja loomaaia külastust plaanib, siis võtkegi terve päev, sest meil läks ikka lõpp kiireks - kuigi saabusime sinna kella 11st alates. Siis saate rahulikult kõike nautida. Näiteks pingviine on samamoodi võimalik ka vee all vaadata nii nagu Tallinnas jääkaru. 

Kirjutamisgeeniuste seminari Järvamaa raamatukogutöötajatele andsin Edinburghi lennujaama hotellist. Seejärel võtsime suuna Birnami peale, kus elab mu kirjutamisjuhendaja Jamie Jauncey. Rääkisime Eestist, vabadusest, kirjutamisest, mõtteviisist. Tema sõnul olen ma nagu loodusjõud. 

Kuna Cairngorms oli sealt kiviga visata, siis läksimegi läbi mägede koju ja Kutt sai natuke lumes ka olla. 



Kuti sünnipäev kulges nii, et eelmisel õhtul tegime plaaditäie küpsisetorti. Pärastlõunal viisin ta koos ta kolme sõbraga bowlingut ja laserlahingut mängima. Mul oli väga hea meel kohtuda Kuti sõpradega, kõik toredad ja viisakad noormehed. Teiseks oli mul Kuti üle hea meel, see oli ka esimene kord, kus ta sai niiviisi mitme sõbraga koos tähistada. Oma sünnakingi - eratunni golfitreenerilt sai ta juba kolmapäeval kätte. 



Pühapäeval käisin Peterheadis Sillel abis tapeeti panemas, ja kuigi olin enne ka (sh eelmine päev, kui olime käinud looduses jalutamas ja mul lumes sumpamine üle kere värisema pani) mõned korrad täheldanud, kuidas mul mingid lihtsad liigutused pulsi lakke viskavad ja minestuse tunne tekib, siis tol päeval oli olemine üsna nõrk. Pea ka valutas. Teistmoodi, mitte migreen, mitte pingepeavalu. Sillel olid vahendid kodus olemas ja selgus, et mu rauanäitajad on normist madalamal. 

Egas midagi, esmaspäeval jälle kõne perearstikeskusse. Sel hetkel tahtsin nutta. Nutsin ka. Olin kurb, pettunud ja väga-väga tüdinud kõigest. Ma ju tahtsin tööd teha, aga keha ei tule järele. Isegi klientidele helistasin ja ütlesin, et see on minu jaoks uus olukord. Nad olid mõistvad. Nii mõnigi neist oli seda kõike ka juba omal nahal kogenud. Vahepeal vitsustasin muidugi rauarikkaid toite sisse, sest eesmärk polnud rauatablette saada, vaid püsis ikka lootus, et ehk saab niisama korda. 

Arst kuulas kopse ja südant, tundusid kombes olevat. Võttis kolm tuubi verd, vastused pidid tulema hiljemalt reedeks. Reedel ei olnud. Esmaspäeval, st 28ndal veebruaril helistati ja paluti tulla uuesti verd andma, sest ühes tuubis oli veri halvaks läinud ja labor ei saanud seda uurida. Täna helistati, et esmaspäeval ootab arst vastuvõtule, et analüüsi tulemusi arutada. Registratuurist rahustati, et kui midagi hullu oleks olnud, siis oleks arst märke teinud. Ju siis on lihtsalt piiripealsed näitajad. Pöidlad pihku. Füüsiliselt on jõudu natuke juurde tulnud. Olen igal hommikul sel nädalal jalutanud ja teinud ka paarsada hüppenööri hüpet (muidugi mitte järjest, vaid 20-60 kaupa ja siis pausi pidades), kükke, kõhulihaseid, venitusi. Tunde järgi. Mitte viimase piirini. See oleks rumalus. 

Taastumist on pikemaks venitanud ka üks sümptomitest - ma ei maga enam öösiti. Probleeme pole magama jäämisega, vaid ärkan tihti üles öösel. Ikka vähemalt neli korda. Arvasin, et asi uue kodu pehmes, memory foam madratsis, tellisin kattemadratsi, aga ei, asi pole selles. Rekord, mis olen ärkvel olnud, oli 22 tundi. Und polnud, aga füüsiliselt väsinud. Uimane. Magamise probleemid on ka praegu. 

Vahepeal õnnestus ka ühel sõnakunsti õhtul oma loomingut lugeda (kunsti-ja kirjandusühing Leopard Arts sai kahe-aastaseks ja sel puhul oli neil konkurss, mille parimad said töid avalikult esitleda) ja EV 104 ära pidada. Eestlastega Cafe52, kus omanik tegi Eesti toitudest inspireeritud neljakäigulise õhtusöögi. Registreerinud 20st tuli kohale 18, toit maitses ja seltskond oli tore. Seega, läks korda. Aitäh kõigile, kes tulid. Aitäh Eesti aukonsulile Aberdeenis, kelle abita poleks ma suutnud seda korraldada. 

Rääkisin ka Kaiga, kes nädala sees minapildi seminari tasuta tegi. Läksin seda kuulama, lihtsalt et üht-teist meelde tuletada. Pärast rääkisime veel pisut ja siis selgus, kuidas see haigus on paljudel välja toonud mingid vanad käitumismustrid. Kehtib ka minu puhul. N-ö vana mina pidevalt piitsutas end. Ma ei osanudki enda vastu lahke olla. Lasin end kohusetundel nahutada ja süütunne ei lasknud hingata. Nüüd haiguse ajal juhtus sama - ainult siis lasin endal "lihtsalt olla", kui kehas mingi asi üles ütles. Alles siis, kui hakkasin enda vastu lahkem olema, hakkas taastumine. 

Süütunne tähendab, et võtad kellegi teise elu, heaolu ja otsuste eest vastutuse, justkui otsustad teise inimese eest. Selle süütundega on veel ka nii, et selleks ei peagi otseselt süüdistama, vahel piisab ka etteheidetest, mis vihjavad, et sa pole piisav, et oled liiga hõivatud oma elu elamisega. Mantra, mida olen aastaid sellises olukorras korranud kõlab nii: "Mina ei pea end pahasti tundma seepärast, et kellelgi teisel on paha olla." 

Kelle elu siis veel elama peaks kui mitte iseenda oma? Ma olin oma 38ndaks eluaastaks muutunud teiste elude elamises ja korraldamises väga osavaks. Muudkui õpetasin, kuidas võiks ja peaks. Klattisin teiste suhteid, tormasin kohe korraldama. Jätsin enda asjad pooleli, sest uskusin siiralt - ma ju aitan neid. Neil on mind vaja. Usaldamatus, et nad ilma minuta toime tuleks. Kuniks Liis küsis, millal hakkan oma elu elama? Oma elu elamine ei tähenda, et teised ei huvita. Oma elu elamine tähendab, et lased teistel ka oma elu elada. Ei torma kohe "päästma". Naissaarel oli kunagi üks koer, Hugo. Saksa lambakoer. Kui see kedagi vees nägi, tormas ka kohe "päästma", aga kuna ta polnud treenitud päästekoer, siis võis see ujuja (mitte uppuja) jaoks tähendada küünejälgi seljal või käsivartel. 

Kutt sai sünnipäevaks golfi eratunni. 

Olen kõik alustamata asjad edasi lükanud ja võtnud esmatähtsaks poolikute projektide lõpetamise, olemasolevate lepingute täitmise. Mis seal salata, ka blogi ei ole olnud prioriteetide hulgas, samuti jäi toppama teise raamatu kirjutamine, sest kuigi need on hingele head, tuli mõelda ka sellele, et kolimine tõmbas säästud minimaalseks, aga kulutusi tuli katta ka veebruaris. 

Kuna esmaspäevast algab ka neljanädalane Dark Angels kirjutamiskursus, mis võtab kahel õhtul nädalas kaks tundi + kodutööd, samuti Aberdeeni ülikooli kursus, siis enne aprilli uusi projekte ei võta. Aprillis on teada nt see, et Kaubandus-Tööstuskojaga tuleb kolmetunnine veebiseminar kirjutamisest. "Tähemärkidest mõjusate tekstideni". Samuti võib juhtuda, et Kutt saab aprilli koolivaheajal Eestisse tulla, ja ka ise tulen lühiajaliselt. Sinililli imetlema. 

****'

Alustasin selle postituse kirjutamist rohkem kui 24h tagasi ja kokku on vist kulunud neli tundi vähemalt. Mitte et sõrmede trükkimiskiirus oleks haigusega kahanenud, pigem mõtete koondamine nõuab rohkem energiat. Aju oleks nagu udus aeg-ajalt. 

Vahepeal käisime Kutiga ka mu masööri, Blairi juures. Kutil on põlvekõõluste põletik. Mõlemas põlves. Aeg-ajalt põlved kanged. Võrreldes esmaspäevaga olid kõõlused paremas korras ja liigesed on ka heas korras, aga see on ilmselt selle tulemus, et nädal aega pole kehalises ka käinud. 

Kutt on kõva kasvuspurdi teinud - minust ca 6-7 sentimeetrit pikem juba. Blairi arvates sellest piisab, et kõõlused pinge alla satuks, lisaks 4x nädalas kehalist kasvatust. Nüüd on siis režiim selline, et 3x nädalas peab ta Blairi programmi järgi tegema venitusi ja lihasharjutusi, teistel päevadel vähemalt 15-20 minutit jalutama. Istuvat asendit võimalikult vähe. 18ndal läheme uuesti. 

Seega, järgmisel pühapäeval, kui kohaliku Balti kogukonnaga on plaanis Glen Glova (pisike mäekene Cairngormist lõunas) otsa jalutada, Kutt mäkke turnida ei saa. Eks minu turnimine ole ka pigem rahulike killast. Pole ju tegemist võistlusega. Kohalikul Leedu kogukonnal on tavaks nende vabariigi aastapäeva (11. märts) paiku mõni pisike mägi ette võtta. Seekordne aktsioon seotud ka korjandusega Ukraina toetuseks. 


Toredaid uudiseid on rohkemgi. Nüüdseks olen kindel, et 7. oktoobril esinen Wicki linnas Põhja-Šotimaal raamatufestivalil - minu päralt on 90 minutit. Esmaspäeval olin ka külaliseks oma siinse sõbra, Susi taskuhäälingus. Kes inglise keelt mõistab, siis Facebookist, mu Word Accordi lehelt leiab ka lingid.

Selline mõte ka lõppu veel: kui teil on mõne asja kohta küsimusi või mõni teema rohkem huvitab, kommenteerige julgesti. Siis võtan selle teema ette.