Kolmapäev, 18. august 2021

Uus hooaeg

 Kutt läks kooli. Eile oli esimene koolipäev. Jälle. 😁 Õhtuste muljete ja meeleolu järgi läks hästi. "Normaalne, pold kõige hullem," oli Kuti enda kommentaar. Nojah siis. Kehaline kasvatus jätkuvalt neli päeva nädalas, nagu Kutt endale ise kevadel valis, mis tähendab, et koolivormipäev on ainult kolmapäev. Selle üle on tal hea meel. Saab dressides ja tossudes käia.  Traditsioonilist pilti enne koolipäeva algust sel korral teha ei lubatud. "Teeme õhtul, sobib?" Ju siis peab sobima. Täna hommikul kamandasin Kuti seina äärde, ei vaielnud vastu. 

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. 😎 Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir - kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog'iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. "Mugavam oli süüa ja parem maitse ka." 

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge - võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7. 

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata. 

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see "testiäri" mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed. 

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel. 

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu. 

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine - nii temal kui ka minul. 

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline - see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi - mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga - palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine. 

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud - kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale - tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna. 

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud. 






Esmaspäev, 9. august 2021

Me oleme tagasi!

 

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi "riigikorda". No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole - paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne... Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h.... Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet - Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata... Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni - seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika - kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus - ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha... Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama - ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju - või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 


Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks "kuidas ....." ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega... Kliendid ootasid samamoodi. Seega - nende otsus - lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides... Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin - kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt - kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 


Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. "Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!" 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning "nüüd see juhtus!" teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik - "mis oleks kui". Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja - Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas... Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi - jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 


Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust. 

Reede, 30. aprill 2021

Elamise julgus


Mul on nii hea meel, et Kutt saab taas koolis käia. See muutus temas, elamise julgus, iseolemise julgus, enesekindlus sh südikus probleemidele silma vaadata ja otsida lahendusi. Mul on selle üle meeletult hea meel ja uhke tunne ka muidugi. 

Ma olen kuidagi teadlikumaks saanud tõsiasjast, et tal on vaja ise otsusele jõuda ja lahendused välja töötada. See on nii olnud juba väiksest saati, aga ilmselt polnud ma ise kuigi arukas seda märkama. Nüüd aga, kasvava mehelikkusega on seda lihtsalt tugevamini märgata. Kaudsed vihjed ei tööta. Otsesed vihjed ka ei tööta. Valmis pakutud lahendused lükatakse kõrvale. Aga kui esitada küsimusi, pakkuda võimalust otsustada, tal endal järelduseni jõuda, siis on kuidagi koostööaltim. No näiteks trenni tegemine. Sellega on siin veits lapanud. Eelmisel aastal ta käis vettehüpetes, aga siis pandi kõik lukku ja pärast ta enam ei tahtnud. Ma siis püüdsin küll utsitada, kutsusin kaasa endaga trenni tegema, koolis kekaõps tegi mingeid udupeeneid väljakutseid, aga mott oli mitte null vaid miinustes. Nüüd on ta väidetavalt (ega ma ju üleval kontrollimas ei käi) igal hommikul kükke ja kätekõverdusi teinud ja terve see nädal pärast kooli uhab suures toas trenni teha. Eile küsis isegi harjutusi mu käest. Näitas oma musklit ka. Enam ei ole punnis pähkel, vaid korralikud käelihased. Pole siis ime, et ta mind õhku tõstab. Varsti viskab üle õla. 😂 Kätekõverduste kehahoid on tal küll ilusamaks läinud. 


Homme läheb Kutt jahiga merele. Mitte jahtima, aga jahiga sõitma. TS Royalist on laeva nimi ning tegemist siis merekadettide õppelaevaga, n-ö nende lipulaevaga. Kell 10 peame kohal olema ja kell 16 saame kätte. Nende üksusest läheb 10 last. Õppuste programm on tihe - tuleb üle parda kukkunud mees jahile tagasi aidata ning usinamad saavad vist purjedega ka mässata. Alguses pidi laev Aberdeenis peatuma, aga nädala alguses tuli teade, et hoopis Peterheadi tuleb minna. Nii et homse päeva veedan siis ka seal. Sille juba teatas, et võin tema juures olla. Lubab sadu homseks ja ainult 6 kraadi sooja, aga nagu öeldakse - ilmast räägitakse õhtul. Sille just helistas - läheme teeme homme ca 20km ringi. 

Õhtul on mul veel 2 tundi tantsimist ka. Pühapäeval ma vist käin ainult kõrvade peal. 😁

Järgmine nädal tuleb küll aga üks päev puhtana hoida, sest äripartner, kellega teeme koos loova sisuloome koolitusi, tuleb oma pruudiga Braemarisse. Kuna see on meile nii lähedal, siis oleks mõistlik kasutada juhust ning ka silmast silma kohtuda. Juunis tuleb meil temaga viienädalane koolitus, kus tema õpetab sisuloome struktuuri - ehk missugune on veenva postituse raamistik, mina aga aitan inimestel tõsta enesekindlust kirjutamise osas ning leida oma stiili. Ühegi raamistiku kopeerimisest pole kasu, kui sind ennast sealt välja ei paista. 

Ma juba eelmisel aastal täheldasin, kuidas varakevad kestab siin kaua. Ja varakevad on mu lemmikaastaaeg. Hakkab see umbes jaanuari lõpus ning praegu ka veel nartsissid õitsevad. Metsad paistavad veel läbi ning päevane temperatuur on ca 10 kraadi juures. Võililled võtavad vaikselt võimu ja rohi on roheline, kuid eilegi sadas rahet. 

Selle nädala kõige suurem uudis on see, et ma sain oma prillid kätte. Käisin enne sünnipäeva juba silmaarsti juures ning siis selgus, et kaugele vaatamiseks nt autoga sõites peaks prillid ees olema. Kolmapäeval käisin järel ja viisin prillid siis ka jalutuskäigule. Vaatasime koos päikeseloojangut, vahukommiroosasid pilvi ja hästi madalat mõõna. See, et sa näed võib tunduda nii enesestmõistetav, aga ei ole seda mitte. Tunne oli sama, mis 14 aastat tagasi, kui silmaopijärgsesse kontrolli sõites nägin trammi teises otsas oleva inimese pluusi mustrit. Ma olin selleks ajaks prille kandnud ligi 20 aastat!  

Siinne silmaarst ütles ka, et silmade tervis on väga hea, kuid nägemise halvenemise põhjus on see, et mu pisarad kuivavad väga kiiresti. 😍 Noh, mõnes mõttes ju hea uudis, onju. Ei mingit pikka vesistamist. Nutad oma nutu ära ja edasi minek. 

Laiemas plaanis suur uudis oli muidugi see, et üle nelja kuu tehti jälle kaubandus lahti, sh pubid, kohvikud, restoranid. Vahva oli eelmine nädalavahetus näha, kuidas muru niideti, välitoolid ja lauad pandi paika. Nt alkoholi siseruumides tarbida ei tohi, vaid kui tahad praegu pubis õlut juua, siis pead õues istuma. Esmaspäeva õhtul sadas mõnusat vihma, aga šotlased olid ikkagi pubis - kes teab, kaua neid lahti hoitakse. 😂

Ma ise, ja Kutt ka, ootame rohkem seda, et saaks rõiva-ja jalatsipoodi minna. Kutil vaja kekasse uusi tosse (keskmiselt iga kahe kuu tagant uued) ning mulle uusi teksapükse. Samas, järtsus ka seista väga ei viitsi. Esmaspäeval mõned läksid kell 6 hommikul juba Primarki ukse taha, et ostelda saaks. 🙈 Kolmapäeva pärastlõunalgi lookles poe ukse taga 20st inimesest saba. See liikus küll kiiresti, kuid veider oli vaadata. Aga arusaadav, kui 4 kuud on ainult esmatarbekaupade poed lahti olnud. Esmaspäeval ja teisipäeval on Kutil koolist vabad päevad, sest esmaspäeval on nn pangapüha (nädalavahetusel ju 1. mai) ja teisipäeval on õpetajad hõivatud. 

Teisipäev, 20. aprill 2021

Ei mingeid vabandusi!

Uups, ma mõtlesin, et ma märtsis ikka kerge postituse tegin, aga tundub, et mitte. 😍 

Ilmselgelt on muud asjad tähtsamad olnud. Irooniaga või ilma. Nii ongi. See blogi on hobi. Natuke selleks, et ise järge hoida. Natuke ka neile, kes kaugel. 

Õnneks, et ei ole ma end siiski töösse uputanud ning ka tervistega on kõik hästi. Olen endale lihtsalt seadnud rutiini, et nädalavahetused oleks võimalikult ekraanivabad. Nädala sees on aga tõesti töiseid tegemisi ja ka õppimisi sedavõrd palju olnud, et olen eelistanud raamatu lugemist siin kirjutamisele. Isegi Lood ja Maalid on väiksel pausil praegu. 6. maiks, mil möödub projekist aasta, on eesmärk siiski 100 lugu juurde kirjutada. Maalid on Üllelt olemas, nüüd on lihtsalt kättevõtmise asi, et luuletused kirjutada ja sisse lugeda. 

Kõige värskemad uudised on need, et koolivennad Marko ja Ranno avaldasid ka oma taskuhäälingu. Esimesel hooajal on 5 osa ning mul on au olla hooaja avakülaline. Järgmisel teisipäeval saab osa avalikuks ning see on kuulatav nii Spotify'st, Amazon Musicust kui ka Buzzsproutist. Eile avaldati proloog. Taskuhääling ise on inglisekeelne. 

Raamatu musta materjali panin ka kokku - sai 200 teksti, aga nüüd võtsin endale mõtlemisaega. Tean ju praeguseks, missugused on värvifotodega raamatu trükikulud. Ka siis, kui selle annaks välja siinne kirjastus, on 250 lehekülge maht, mis paneb mõtlema, kas ikka.... Teine asi on hind. Kahtlustan, et see on kindlasti üle £30 ehk sinna 35 euro kanti ning see on summa, mida paljud ei ole valmis raamatu eest maksma. Pigem ostavad kaks või kolm õhemat. Seega on variante, kuidas materjaliga edasi toimetada, mitu. Jah, ka kassett-tüüpi väljaanne on mõttes mõlkunud, kus nt 2 või 3 raamatut jagatuna kas teema või asukohtade kaupa. 

Samuti avastasin, et terve raamatu jagu on pilte ainult Aberdeenist. Sellega seoses on ka üks mõte, mille siinsetele niiditõmbajatele edastasin. Pöidlad pihku! 😎

Ghostwriting ehk siis variautorlusega seonduvalt on kaks suurt projekti lõpule jõudmas. Tore on näha klientide näol elevust. Ühe suure projektiga ka alustasin, teistega tuleb järjekord paika panna. Hästi põnev on see, kuidas Eesti kliendid on mind leidnud. Reklaamiagentuur Must Muna kirjutas mulle, lisaks veel paar suurt brändi, kellega koostööd tegime. 

Jah, mul on oma hinnakiri paigas ning Eesti klientidele on hind võrreldes siinse turuga ca 25% soodsam. Jah, muidugi võiksin ka suuremat soodustust teha, kuid see tähendaks veelgi pikemaid ootejärjekordi. Asjad, mis võtavad 1-2 tundi, mahutan üldiselt käimasolevasse (või järgnevasse nädalasse), aga kui töömaht on 5-6 tundi või rohkem, siis peab arvestama, et alla 2 nädala ei mängi välja kuidagi. Raamatu kirjutamisel on kindlasti kuu-kaks vaja ette teada. Nagu üks mu koostööpartner ütles - kui tööd on nii palju, et järjekord on mitu kuud, oled hinnatõusuga hiljaks jäänud.  😎 See koostööpartner, kes nii ütles, on Iain McMichael. Meie koostöö algas märtsis, kui saime aru, et täiendame üksteist tööalaselt. Tema loob selguse majja copywritingu struktuuri osas, minu poolt on loomingulisus, praktilised harjutused loovuse suurendamiseks, sisuliste seoste loomine jms. Märtsi lõpus oli meil esimene ühine koolitus, sel reedel on järjekorras teine ning suvekuudesse oleme kavandanud viienädalase programmi, mis katab nii loovuse kui ka struktuuri ja annab enesekindluse tekstiloomeks. 

Ma ei ole päris kindel, mida Eestis copywritingu all mõeldakse, aga siin on see kogu kirjalik sisuloome, olgu tegemist uudiskirjade, blogipostituste, sotsiaalmeedia või kodulehekülje tekstidega. Ehk et ei ole ainult reklaamtekstid. 

Siinne majandusaasta on 6. aprillist 5. aprillini. Minul saab sel neljapäeval aasta ettevõtjana tegutsemisest, aastane raamatupidamine on üle antud aastaaruande koostamiseks. Selle põhjal arvestatakse siis maksud jms. Tagantjärele tarkus on ainult see, et oleks võinud varem alustada,  😂 mitte oodata aprilli lõpuni. Aga nii on. Alati võib ka mõelda, et numbrid oleks võinud suuremad-paremad olla. Teisalt jälle, kui kohalikega võrreldes tagasihoidlikumalt oma tegemistest räägin, siis inimesed arvavad, et võtan oma edusamme liiga enesestmõistetavalt. Et ma võtan oma rahvusvahelist klientuuri ensesesmõistetavalt ning ka oma panust sellesse. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma lihtsalt teen seda, mis meeldib. Jah, mõnikord on tööpäevad liiga pikad, aga õnneks on kodused ja sõbrad, kes meenutavad vajadust aeg maha võtta. Laupäeviti on ka salsatrennid, piirangute tõttu pargis st saab veelgi värsket õhku. 

Huvitav on veel seelgi, et just viimastel kuudel on mitmed inimesed mulle kirjutanud ja tunnustanud, et Eestis ära läksin, sest nemad olid märganud, kuidas Eesti oli mulle väike. Võimalik, et nad ütlesid mulle juba seda siis, kui Eestis elasin. Kuigi erinevate ajavööndite vahel tegemiste sobitamine on paras nuputamine, sest ka unetunnid on vaja ära magada, kaalub võimalus suhelda ja õppida, töötada inimestega üle maailma selle kõik üle. Teisipäevad on tavaliselt megapikad. Selleks, et ühineda grupiga, mis kohtub Eesti aja järgi kell 6, ärkan ma kell 3.44, ja õhtuti on kirjutamiskoolitus, mis lõpeb kell 20. Kuna täna hakkab mul videokohtumine ühe kirjandusagendiga kell 22 meie aja järgi, otsustasin täna hommikul kauem magada - ärkasin 5.44. 😁

Kutiga leppisime kokku, et ta esmaspäevast reedeni tuletab mulle meelde, et kell 17 on mu tööpäev läbi. Piinlikkusega tunnistan, et viimase kuu jooksul on olnud päris tihti 60, isegi 70tunniseid töönädalaid. Õnneks on töövabad nädalavahetused aidanud seda tasakaalustada. 

Rendiautoga oleme saanud linnast välja sõita ning avastada paiku, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Ka möödunud sünnipäeva nädalavahetuse veetsime ringi uidates. Pildil oleme Burn O'Vati juures. Tegemist on vana jõesängina. Burn on eesti keelde tõlgituna oja, väike jõgi. Vat aga tähendab väravat, läbipääsu. Suured kaljumürakad moodustavad korraliku kõlakoja. Piltidelt pole üldse aru saada, kui võimas see kõik on. Umbes nagu Bullers of Buchani juures, mis on kah vana kaljukoobas, mille lagi on sisse kukkunud, ja mis nüüd nagu katla moodustab. 

Piirangud on siin leevenenud tasapisi märtsi algusest, mis ongi andnud võimaluse rohkem ringi rännata. Avastada metsi, mägesid ja lahesoppe, järvesid ja jõgesid. Eelmisest reedest tohib ka maakonnast välja minna st Šotimaa piires reisida. Majutusasutused tehakse alles 26ndast lahti, aga meie saime lõppeval nädalavahetusel ööbida Dufftownis, sest teen ühe sealse majutusasutusega koostööd - kirjutan nende koduleheküljele tekste ja blogipostitused, mida Cairngormi rahvuspargis vaadata. Rahvusvahelised lennud taastuvad 17. maist. 

Toitlustusasutused on enamasti kinni - ainult kaasamüük. Mingil määral lähevad need lahti ka 26. aprillist, aga nt siseruumides rühmatreeninguid enne 17. maid teha ei tohi. Nakatumise numbrid on Eestist väiksemad, aga rahvaarv 5x suurem. 😁 


Kutt sai kooli tagasi eelmisest nädalast. St eelmised neli kuud oli koduõppel. See oli ränk. Kuigi eelmise kevadega võrreldes oli neil sel korral nt videotunde, siis mott oli üsna maas. Kuulsin, kuidas ta tunnistas (vist) inglise keele õpetajale, et päev otsa arvutis õppida on väga tüütu. Koolis peavad nad siseruumides näokatet kandma (koolist on antud ka mustad maskid), aga distantseerumise nõuet omavahel pole. Käte desinfitseerimine on kohustuslik nii koolimajja sisenemisel kui ka igasse klassiruumi sisenemisel. Ühtegi töövahendit kelleltki laenata ei tohi, seega kui sul pastakas koju jääb, siis on oma viga, leebelt öeldes. 

Nendel päevadel, kui on kehaline, võib kooli minna dressides, aga muidu ikka koolivorm: mustad püksid (mitte teksad), lips, must või tunmesinine kampsun, valge triiksärk, mustad jalanõud. Kuna nelja kuuga on ta praktiliselt kõikidest asjadest välja kasvanud, siis kooli minekuks riiete ja jalanõude leidmine oli paras pähkel, sest praegu on lahti ainult esmatarbekaupade poed st rõiva-ja jalanõude poed on ka kinni! 26. aprillil tehakse lahti. Nii et on kaks varianti - kas supermarketi rõivaosakond (umbes nagu Prismas, Selveris või Rimis on nt) või siis tellida internetist. Kõiki asju tuleb osta silma või mõõtude järgi. Ostsingi endale koju mõõdulindi, et olla kindel, kui suur see M, S või L ikkagi on. Kutiga oleme praeguseks ühepikkused ning minu jaksab ta ilusti sülle võtta ning paarkümmend meetrit ka süles (seljas rohkem) kanda. 😁

Merekadettides käib ta ka edasi, naabrimees on õpetanud teda jalgratast parandama ning oma parima sõbraga käivad nad küll tõuksidega rulapargis trikitamas, küll ehitavad onni ja turnivad puude otsas. Inglise keeles räägib nii ladusalt, et kui siin ühel õhtul talle eesti keeles teksti dikteerisin, mida kirjutada, siis ta pani selle omas peas inglise keelde ja kirjutas inglise keeles. Nii olevat lihtsam. Kuna ta ikkagi tahab ametit õppida Eestis, siis leppisime kokku, et ta iga nädal kirjutab vanaemale kirja. Nii saab hoida eestikeelset kirjutamist ka alal. Kutt ootab ka, et raamatukogud uuesti lahti tehakse. Juba on nimekirjas 14 raamatut, mida laenutada. Loeb päevi 26. aprillini. 😃

Koolist saan ma iga nädal kirjaliku kokkuvõtte nii üldise olukorra kohta, aga ka Kuti õppimise kohta - missugused kodutööd on millal vaja esitada jms. 

Aeg-ajalt küsib ta ka, et tahaks ise süüa teha. See video on pühapäevast, kus ta pannkooke tegi. 



"Sa ütled kohe uhkusega, et oled 40," imestasid mõned. Muidugi! Ei näe põhjust elukogemust häbeneda. Ja nagu mu kirjutamisõpetaja Jamie Jauncey ütles, et paljudel naistel on 40ndad viljaka loometee käivitamise aeg. Eelmisel nädalal just panin kirja end ühele tema koolitusele, ja siis ta ütles ka, et "ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et sa oled nagu loodusjõud liikumas oma eesmärgi poole!" 😎 Ootan väga, et saaks neile külla minna ja maailma asjade üle arutleda! 

Facebooki lõin ka oma nn testlugejate grupid, eestikeelse ja inglisekeelse eraldi. Testlugejad on nn tavalugejad, mitte toimetajad ega korrektorid. Kes kutset soovib, andke märku! Kirjutage sõnumitesse või saatke kiri. 

Sünnipäev oli tulvil toredaid sõnumeid, kõnesid, üllatusi ning looduses viibimist. Armsad postitused, palju sinilillepilte. Naabrid ja majaomanikud pidasid ka meeles. Üks headest sõpradest, koolitaja Anu Tähemaa saatis mulle audiofaili, mis on tore paroodia Vikerraadio igahommikustele õnnesoovidele. Mina lisasin sellele pildid sünnipäeva nädalavahetusest. Videot näeb SIIT 

Pildil olev järv on Loch Muick, kõndisime ümber selle, ja käisime ka ülal kose juures. Võimsad vaated. Kokku üle nelja tunni. Siis Pitlorchy ning Kuninganna vaade Trummondi järvele. Õhtuks Dufftowni. Sünnipäeva puhul ootas mind ööbimispaigas külmikus viskijäätis. Kohalik toodang. Siis sõitsime Balmorali, mis on inglise kuningapere suveresidents, aga mis aprillist juulini on avatud ka avalikkusele. Praegu muidugi mitte, aga 26. aprillist jälle. Meie tegime tiiru Balmorali metsades, vaatasime üle püramiidid - neid on sinna ehitatud nt mälestuseks, pulmade ja pulma-aastapäevade puhul. Kui laupäeval oli 14 kraadi sooja, siis pühapäeval ainult +6. Hea oli, et talvejoped kaasas! Esmaspäeval jälle 11 soojakraadi. Samas, kevad on kõvasti hilisem. Eelmisel aastal samal ajal toomingad õitsesid, nüüd on kased hiirekõrvul alles. 

Rendifirma tegi mulle ka toreda kingituse. Broneerisin Ford Fiesta (väikeauto), aga anti meile Peugeot 5008, mis on suur. Seitse inimest mahub sisse. Ökonoomne, ruumikas. Mõnus. Paar nädalat varem oli sama teema. Väikse auto asemel saime Peugeot 3008, ja no ma pole elus varem istunud autos, kus on juhiistmel massaaži funktsioon. Pikkadel autosõitudel imeline! 

Kui esmaspäeval rendiautot tagastasin, tuli bussipeatusest teist teed pidi koju, vaatasin mere poole voolavat Doni jõge ja mõtlesin, et mis siis nüüd teistmoodi on minu elus? Nüüd, kui olen 40. Ja andsin endale mõned lubadused. 1. jaanuaril ei anna ma uusaastalubadusi, vaid sean mõõdetavaid eesmärke, aga sünnipäeval, kui algab uus eluaasta, on küll hea enesele lubada midagi, mis on päriselt tähtis. Lasta minna sellel, mis mind tagasi hoiab ning hoida silme ees seda, mis hoogu annab. 



Kolmapäev, 24. veebruar 2021

Palju õnne, Eesti!

Aastatagune Eesti sünnipäev on selgelt meeles. Oli talviselt tormine ilm. Sadas lund, lörtsi, vihma. Kõike. See oli ka esimene päev alates siiatulekust, kus üldse päikest ei näinud. Täna on olnud 11 kraadi sooja, päikeseline ning väga kevadine. Kutt ütles ka, et õhk on väga värske, kevadine. Käisime hommikul päikesetõusu ajal jalutamas ja laulsime pargis hümni ka. Krookused õitsevad muru sees, nartsissid juba näitavad ka pungasid - tõenäoliselt täna või homme lähevad õitsema. 💮

Praegu, kui seda blogipostitust kirjutan, siis mängib ERRi veebilehelt vabariigi aastapäeva otseülekanne. Tore kontsert oli. Päeval vaatasin ka Järvamaast tehtud filmi. Facebook on kaks päeva meelde tuletanud kõiki neid vabariigi aastapäevaga seonduvaid otseülekandeid, mis JT ajal tehtud said. Toredad hetked. 

Tänast päeva tähistasime ka sinimustvalgeks riietudes, tegin kooki, sõin suitsuvorsti ja värske kurgiga musta leiba hommikul. Õhtul panin kaks autogrammiga raamatut taas posti - ühe Kanadasse ja teise USAsse. 

Kuti sünnipäevale tagasi vaadates, siis see üllatus oli tema lemmikfilmi Star Wars kangelased. Tegin Facebookis oma seina peal otseülekande ka - kel on konto, saab järele vaadata. Kutt oli väga üllatunud. Ja väga rahul. Nüüd on tal neli tegelast külas käinud. 😎 Mul on hea meel ka selle üle, et veebruarikuu sünnipäevalastele posti pandud kaardid jõudsid kohale. See, et 18. detsembri teele pandud maksikirjad kuskil "kindlas kohas" on, on muidugi jama, sama kuupäevaga kaardid jõudsid kõik kohale. 

Pühapäeva õhtune esinemine rahvusvahelise emakeelepäeva raames on nüüd ka salvestusena nähtav, minu esinemisjärg oli neljas. Esitan katkendeid raamatust nii eesti kui ka inglise keeles. Nautige - kuuleb ka näiteks filipiinikeelset laulu. 

Eelmisel nädalal sain tähistada ka oma esimest suurettevõttest klienti, kellele kirjutan turundustekste nii eesti kui ka inglise keeles. Tekkis selline paus suurte asjade vahel. Rõõmu valmistab seegi, kui praegused kliendid tahavad koostööd uute projektidega jätkata. Aitäh teile! Eraelulistest saavutustest on suurim raudselt see, et sain edukalt hakkama pärmitaigna valmistamisega. Ma polnud varem teinud, aga meie pere õunakook käib justnimelt pärmitaignaga. Kasutasin siis kõiki moodsaid võimalusi ning Empsiga oli videokõne. Taigen kerkis silmnähtavalt ning terve nädalavahetuse sõime kordamööda kohupiimakorpe, õunakooki, kaneelirulle ja õuna-rosina stritslit.

Oma isiklikke projekte ajan ka ikka edasi. Kui miskit jagada juba, siis muidugi jagan! Tänase päeva puhul jagan aga üht luuletust, mille kunagi kirjutasin. 

Peegeldus

Sinavas järves peegeldub pilvede piir.
Ma tunnen ta värve ja teeseldud tundub kõik siis.
Näen valgust veesilmas kumamas vaikuse seest.
Ei kuulegi helgust maailmas,
kui aina põgenen enese eest.

Mustavas laanes ometi nägijaks saan.
Ise andmata võttes olen koletis endale ma.
Aeg muuta meid võib kartmata koormata end.
Vaev lihtsale mõtetes öelda on "ei"
ja kerguses kulgeb jaatav allatuult lend.

Valge ookeani kaldal kohtuvad taevas ja maa.
Ma jääda ei malda ja lahkuda siiski ei saa.
Toob taevagi alla tähtede joovastav helk.
Saan hetkedes olla nagu viiv,
sinu sinumustvagete silmade pilk. 


Ilusat Eesti sünnipäeva siit 1000 miili tagant! 

Kolmapäev, 17. veebruar 2021

Sünnipäevade nädal

Pikk vahe on sisse jäänud. Eelmine postitus oli ca kuu tagasi. Aega on jätkuvalt minulgi ööpäevas 24 tundi ja nädalas päevi seitse, kuid ma olen teinud mõningaid korrektuure, kuidas seda aega kulutan. Eks tegemist on palju kõigil. Seda tänulikum olen neile, kes meid on meeles pidanud ja aeg-ajalt helistanud või videokõneks soovi avaldanud. 

Seekordse postituse pildid on 18. jaanuari fotosessioonist. Lugesin üle, põgusalt olen maininud eelmises postituses ka vette maandumist. Mnjah. Ma esialgu arvasin, et see poolest reiest alanud paistetus on külmapaistetus - isegi otsisin internetist infot, sest samal päeval olid mõlemad jalad kuidagi kangevõitu. Samas, järgmiseks hommikuks oli vasak jalg normaalne, aga parema jala varbad olid ikka nagu põrsad ümmargused ning põlv paks all. Õhtuks polnud asi parem. Siis hakkas endal veidi kripeldama, ja kirjutasin oma siinsele füsioterapeudile. Leppisime aja kokku, et kolmapäeva hommikul lähen näitan ette. Muidu on tal kliinik kinni, aga erakorralisi patsiente on lubatud vastu võtta. Ma kvalifitseerusin selleks. Kolmapäeva hommikul kirjutas Blair (füsioterapeut), et kliinikusse murti sisse. Pikem jutt kokku võtta, siis tema juurde sain nädal hiljem neljapäeval alles, sest kindlustusega asjaajamine võttis aega. Vahepeal olin jõudnud käia perearstikeskuses, kus diagnoositi parema puusanärvi ulatuslik põletik (jalg enam puusast üles ei tõusnud) ja parema põlve tagumiste sidemete venitus. Menisk õnneks terve, aga nagu Blair mulle ütles, kui oli mu põlve korralikult kinni teipinud, et "põhjalik pehmete kudede vigastus", sest ka nädal hiljem tundis ta veel paistetust.  

Ilmselgelt tähendas see ka seda, et tantsida saime ainult teoorias. Kaks nädalat. Oi, see oli piin. Mul tõmbusid jalalabad krampi. 😁Päriselt ka. Lõbus oli ka töönädala sees. Kuna istumine oli meeletu piin, aga kuu lõpuks ootas käsikirja minu elu esimene "high-ticket" klient, siis tuli midagi muud välja mõelda. Töötasin seistes. Kasutasin raamatupakke, et lauale kõrgendus teha. 😎 Valmis sain. 

Ma ei saaks just öelda, et ma rõõmsal meelel oma tööpäevi meditsiiniasutuste vahel käimisele kulutasin, kuid ju mulle oli vaja siis meenutada, kui hoitud me siin oleme. Lugesin jaanuaris kokku - kolm tööpäeva kindlasti, kui mitte rohkem, hoolitsesin oma tervise eest. Kusjuures, muigama ajab see, et iga kuu alguses annab mõtteviisi mentor Kai meile ülesande muuta üks harjumus, ja minu jaanuarikuu harjumus oli "mõtlen endast kui tervest inimesest". 😂 Universum on ikka täiega nunnu. Mõnusalt paneb proovile. Veebruarikuu harjumus on õigel ajal magama minna st kella 21 paiku, sest jah, ma jätkuvalt ärkan äripäeviti kell 5.11. 

Jaanuaris sain veel ühe "käsikirja" kokku. Lastetoetuse. Oi, see oli vahva tegemine. Ma taotluse koos dokumentidega tegin tegelikult ju detsembris, ja siis kuskil jaanuari teises pooles sain kirja, kus oli 26-leheküljeline taotlus, mis tuli täita ja koos lisadokumentidega saata neile tagasi nii, et nemad hiljemalt 14.veebruar selle kätte saavad.  Ütlen ausalt, roppu moodi vedas, et üksikema olen. Muidu oleks see paberipakk veel paksem olnud ja 10 tunniga vist poleks seda kokku saanudki. Sellele 26 leheküljele lisaks tuli saata: 

  • minu siinsed sissetulekud alates septembrikuust sh ettevõtte omad
  • pangaväljavõtted kõikidest pangakontodest nii Eestis kui ka UKs, kus näitan ära toetused, mida olen saanud. 
  • kõik ettevõtte väljastatud arved 
  • ettevõtte laekumised ja väljaminekud (kassaväljavõte+kviitungid suurematest kuludest)
  • tõestused, et olen tööle kandideerinud (eitavad vastused, kontod tööportaalides)
  • tõestused oma erialase hariduse kohta ja et võin selles valdkonnas teenust osutada 
  • et meil on Kutiga siin elamise õigus 
  • et me tõesti saabusime UK-sse sel kuupäeval 
  • minu CV (kus on ära näidatud ka, kuidas ma end täiendanud olen) 
  • midagi kindlasti veel... 

Paberipaki paksus oli ca 3 cm. Kui ma kellegagi koos elaks, siis oleks ka tema pidanud samad paberid esitama. Pöidlad pihku ja näpud risti, et neile see saadetud kogus sobib. 

Kutt saab homme 13. Distantsõpe kestab tema jaoks veel vähemalt kuu aega. Osa lapsi läheb osaliselt kooli tagasi esmaspäevast. Rõhk on kõige pisematel ehk siis 4-7aastastel ning nn abituuriumil. Teised peavad samamoodi hakkama saama. Raske on olnud. Kutiga eile just rääkisime, kuidas nad teevad midagi, mida ükski põlvkond varem pole teinud. Kuna on täheldada olnud motivatsioonipuudust, siis arutlesime ka selle üle, kas ta oleks tahtnud varianti, kus praeguseks siis ca aasta poleks üldse mingit õppetööd toimunud, aga kui kooli tagasi minek, siis jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. "Ei. Ma saaksin siis küll päevad otsa õues olla, aga lõpuks hakkaks ikkagi igav," ütles Kutt. Ja see variant, millega abituurium silmitsi seisab, kus iga nädal tuleb nn süljetestiga proovidest teada anda, talle ka ei meeldi. "Ma siis juba parem õpin kodus. Olen juba harjunud sellega." Korraldasin ka enda tööasjad ümber nii, et istumegi mõlemad suures toas laua taga, siis ta näeb, et ma ka töötan ning mina näen tema ekraani. Homne sünnipäev vabaks saada on tema jaoks suur motivatsioon võimalikult palju asju ette ära teha. 

Mis veel sai tehtud? Kahest kirjutamiskoolitusest sai osa võetud. Üks oli Hay House'iga (jah, see on seotud Louise Hay'ga), teine Black Card Books'iga USAs. Kaks väga erinevat koolitust, kaht väga erinevat tüüpi raamatud, mida kirjutama õpetati. Märtsi alguseks panin veel end ühele viiepäevasele ise-õppimisele kirja. Ahjaa, esmaspäeva õhtul esinesin ühel luuleprõmmi üritusel, mis kinnitas veendumust, kui oluline on ka kirjanikuks, luuletajaks olles see mõtteviis. Kas oledki enda silmis "vaene loomeinimene" või kuulud selle 10% hulka, kes teenib 70% selles valdkonnas liikuvast rahast. Kas näed ja püüadki end elatada ainult värssidest või arendad enda annet teistes suundades ka, teed koostööd jms. 

Eeloleval pühapäeval aga esinen eesti ja inglise keeles rahvusvahelisel emakeelepäeva üritusel. Tahan täna veel oma paketi kokku panna ja ära saata, aga enne vaja poes käia, Kuti küpsisetordi jaoks üht-teist veel osta. 

Eelmisel nädalal sain Amazoni üles ka uuendatud e-raamatu. Eelmise koleda mustvalge asemel on nüüd kaunis ja värviline, nagu paberkandjalgi. Kel on Kindle olemas, siis reedeni saate selle tasuta alla laadida. Tegin selle võimalikuks, sest sel nädalal on paljudel sünnipäevad! Eile said 40 Liisu ja Aive, täna saab vend 45, lisaks on sünnipäevad Silval ja Annikal, homme saab Eliis 25, lisaks siis Kutt. Ma igaks juhuks ei maini Kutile kavandatud üllatust - ta on paaril korral blogi lugemas käinud. 😂 

Järgmine nädalavahetus on tal kaua-oodatud inseneride kursus merekadettidega seoses. Märtsi esimeseks nädalavahetuseks tahaks küll korraks linnast välja saada - end veidi tuulutada. Mõtleme siin, miskit ikka teeme. Kasvõi bussiga. 

Esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Mis mõttes tulevikutalent?


Tulevik on juba kohal ja seekordse blogipostituse piltide autor on Kutt. Hommikul, päikesetõusul oli meil fotosessioon Iska Birniega, kes on teinud ka minu kodukal olevad portreed. Kuigi piirangud on kõvad, siis fotograafid tohivad tööd teha, sest tegemist on ettevõttelt ettevõttele teenusega. Ehk siis turundusmaterjalidega. Mida need ka on, sest pilte läheb mul vaja nii oma sotsiaalmeedia kui ka Buzz Talenti portfoolio jaoks, mõlemad on aga ettevõtte kaudu. Ka Kutil oli oma ettevõttele pilte vaja, seega ongi kõik korrektne. 😍 

Palusin Kutil siis paar nn kaadritagust fotot ka teha. See avapilt on üks nendest. Hea tahtmise juures leiab pildilt lisaks päikesetõusule ka minu ja fotograafi. 😁

Avalikku gruppi, kus on ca 5000 liiget, ja kuhu pannakse Aberdeeni ja siinses ümbruskonnas tehtud pilte, lisasin ka neli Kuti tehtud pilti ning need kogusid paari tunniga üle 200 meeldimise ja kümneid kommentaare. Mu enda piltidel polegi seal nii hästi läinud. "Poisil on silma. Andekas! Arendage seda edasi," on näited kommentaaridest, mis kogunesid. Täitsa uhke tunne, pole midagi öelda. 
















Eelmine nädal oli siis esimene kodus õppimise nädal ja praegu tundub, et läheb veidi paremini kui kevadel. Just Kuti enda häälestatus on parem. Seega ka meil mõlemal lihtsam. Õpetan teda ka tegevusi planeerima sh nädalaplaani koostama, kus on olulised asjad kellaajaliselt ja/või kestuselt paigas. Tegevuste planeerimine (kättevõtmise asi ongi kõige keerulisem) on talle raske olnud, aga pidasime siis väikse jutuajamise maha. 

"Kas sulle meeldib, kui täiskasvanud sind kamandavad?" "Ei meeldi." "Kas sulle meeldiks teha neid asju, mis sa ise tahad?" "Jaa, meeldiks küll." "Nädala plaani koostamine ongi sinu võimalus teha neid asju, mida sa ise otsustad, teha. Ja see, et sa need kirja paned, on märk sellest, et sa oled läbi mõelnud, millal ja mida sa teha tahad. See on sinu võimalus end ise kamandada. Kui sa seda ei tee, siis hakkavadki täiskasvanud, eriti mina, sind kamandama. Aga kui sa ise endale korralduse annad ja seda ka täidad, siis ei ole kellelgi midagi öelda." Esialgu tundub, et mõikab.... 😎

Nädalavahetusel käisime üle pika aja nõmmel. Polegi nii märja ja porisena seda näinud. Korralikult ujus. Ei pääsenud ma ka kuiva jala ega puhta jopega. See-eest olid need päikeseloojangu värvid mere kohal imelised. Nagu vahukommid - heleroosad ja sinised. Olen suutnud viimased nädalavahetused enam-vähem ekraanivabad hoida. Enam-vähem ses mõttes, et muusikat ikka mängime kas siis youtube'st või raadiost. Tantsuharjutusteks on meil ka tekkimas oma nimekiri lemmiklauludest. Viimane kord võttis Kutt ka mind üheks lauluks tantsima. Me pole teda sundinud kaasa tegema, aga pole ka ära ajanud. Oleme lasknud tal endal otsustada. Tundub, et eeskuju ikkagi nakkab. Tasapisi, kuid kindlalt. 😁

Täna hommikul fotosessioonile kõndides küsis ta, et kas ta mõned pildid üksinda ka saaks. 😲Minu Kutt, kelle ma vaevu pildile saan, ja nii mokaotsast meelitasin, et "meil pole koos korralikke fotosid Šotimaalt", avaldas soovi üksi poseerida. Kahekesi nad lainemurdja peal käisid ka, sel ajal, kui mina märja seeliku kuivade pükste ja sokkide vastu vahetasin. Mis nende "normaalsete" piltidega ikka teha? 😂 Ma jooksin paljajalu merevees, pritsisin vett ja ühel hetkel poolpöördel maandusin - ilmselt mitte eriti elegantselt - vette. Klassika. Kahtlustan, et varbad olid kargest veest veidi kanged, ja sestap see tasakaalukaotus... 

Tunni asemel kestis sessioon poolteist tundi, ja Iska arvas, et ta ehk järgmine nädal saadab mulle esimesed pildid. 😍 Seniks vaadake kauneid looduspilte Kutilt. Lõppu panen ühe kaadritaguse pildi ka. 

Kas külm ei olnud? Oli ikka, ja liivane ka. 😆 Aga ei midagi sellist, mida kuum dušš, ingveri-sidruni-kaneelitee ning radiaatori parandanud poleks. Loodan, et põlv annab ka tagasi. Praeguse seisuga pole kükitamine kõige mõnusam ning jalg tuikab. Paistetust pole, aga kuna sel jalal on mul meniskit juba õmmeldud, siis kõige valusam koht on enam-vähem sama koha peal, kus meniskiõmbluse arm.... Eks ta rahu tahab. Õnneks on mul üht spordisalvi ka siin ning paari päeva pärast saan siin ühe füsioterapeudiga ühendust võtta - ehk on ta nõus mind juhendama, kuidas oleks põlve parem teipida. Ilmselgelt ma mõnda aega oma 7-sentimeetristel tantsukingadel ei kepsuta. Kükke ka ei tee, aga planku ja kätekõverdusi saab ikka teha. 😎